esmaspäev, 21. november 2016

Killud

Ilmselt mu elu on liiga vähe väsitav.
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.

Nojah.

Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.

Nojah.

Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.

Dialoog:

Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!

1 kommentaar:

väga väga naine ütles ...

Haa, mul polnud kujukaid näiteid, kui väsinud olen, aga nüüd on.

Tõusin lõunaunest üles, rippuvad plekilatakad kõrvades (ilmselt olin voodisse minnes nii väsinud, et ei märganudki neid) ja võtsin mõtlikult ühe ära, nuputades, kuhu võisin panna kuldkõrvarõnga, mis mu ühes kõrvas oma elu elab, kui mul mingit pidulikumat üritust pole. Üldse ei tulnud meelde, kuhu ta panin, kuigi nüüdseks juba 22 aastat on tal mul alles püsinud, sest ma alati tean, kuhu ta panen.
"Noh, ongi kaua mittekadunud olnud," mõtlesin. "Ei ole hullu, et nüüd ära kaotasin!" ja asusin teist rõngast kõrvast võtma.
Avastasin, et seal ongi kaks rõngast. Ühest august läbi. Olin ilmselt juba hommikul liiga väsinud, et topeltrõngastatust mitte märgata.