pühapäev, 27. november 2016

Teha, mida inimene tahab vol IV

Mul vahel ikka tuleb peale see tunne, et peab pingutama: teha seda mis tahan, võib tuua kaasa piiramatu mittemidagitegemise!
No ma olin just haige, järelmõjud on siiani, mis te arvate, millal nii tundus? Kui tahtsin ainult voodis lebada, siis ühel küljel lamada, siis teisel.
Vahepeal tahtsin pissile ka.
"Aga lõputöö?" küsis mu mõistus murelikult. "Aga uus jutt? Sa isegi ei tea, millest see olema peaks! Ja kui sa niimoodi mitte midagi sportlikku ei tee, kaua su hea vorm püsib?!"

Nüüd mul on parem. Ja uue jutu kohta ei tea, aga TAHTSIN teha lõputöö faili lahti, et paar parandust sisse viia, käsi kõverdada ja kui olin läbi mõelnud, mida hommikusöögiks on (verivorst pannil - ei taha üldse. Külmad hallitusjuustuga šampinjonikübarad ahjus? No mõned võtan, kuigi need väga isu peale ei aja), tahtsin süüa kolm kohukest.
Isegi musta kohvi juba tahan. Sest koorega kohvi üha proovimine ei tasu ära - kui ei ole hea, ei ole, on AINULT kahjulik. Kui on hea, ma joon ju innukalt terve kruusi - ja siis pärast on maohappe maitse suus neli tundi. Vahel isegi kerge kõhuvalu. Tõesti ei tasu ära.

Usk, et "kõik saab korda", ikka vahel kõigub. Tundub, et peaks ju pingutama, vaevlema, elu ju on raske!
Või siis mitte.
Vaata, see tundub õudse moraalilugemise ja "mina olen targem!" rõhutamisena võibolla. Päris ma ei ole juba ammu üritanud seda arusaama omaks teha ning saavutanud ainult seda, et olen veel rohkem kõiges süüdi, sest ei suuda isegi iseennast õnnelikuks mõelda! Aga see on tõsi, põhjani läbitunnetatult:
elu on ainult siis raske, kui sa ise selle raskeks mõtled.
Muidugi ei tee me seda meelega. Aga nii sissekasvanud asju on väga raske näha kui harjumusi, need tunduvad lahutamatute osadena iseendast.

Et ma ei vastuta kellegi teise tegude eest? Jaa.
Ja siis avastan, et oot - see sügav piinlikkustunne, kui raamatu- või filmitegelane teeb midagi häbistavat, vastumeelsus kohtade vastu, kus tuttavad kalduvad nii tegema, et ma vahetan kanalit, kui kuulen mingit nõmedat kõnet peetavat - see on täpselt see, et ma tunnen end vastutavat teiste tegude ja mõtete eest, nende nõmeduse eest. Ei taha näha ega kuulda, sest kuidagi on endal läbikukkunud ja nõrk tunne siis!
Päris ei jätnud ma juba koolieelikust lapsena neid kohti, kus peategelane tunneb piinlikkust, raamatutest vahele! Karlssonit näiteks oli kohutavalt piinav lugeda - oli lahe, oli põnev, aga Väikevend sattus ju pidevalt piinlikkesse olukordadesse, sest Karlsson!
Aga. Mina. Ei. Vastuta.
Ei Karlssoni eest.
Ei Väikevenna eest.
Ei Bosse, Bettani ega Majasoku, ei Fille ega Rulle eest.
Nad kõik teevad oma värke minust sõltumatult, see pole raasugi minu asi.
Nii palju kergem on sedasi. Ma ei vastuta kellegi teise tegude kui enda omade eest! Päriselt! Võib täiesti rahulikult pohhui olla sellest, et kuskil on lollid reeglid, et inimesed toimivad lollakalt, see ei ole minu mure.
Mina teen, mis mina tahan. Jah, sellel on tagajärjed. Nii ongi hea. Kui kõik, mis ma teen, oleks tagajärjetu, oleks eriti hale olla - ma ei suuda üldse midagi mõjutada, viu!

Muidugi teevad teised asju. Täiesti arusaamatult jubedaid vahel. Mu mõistus tõrgub ja üritab põgeneda kohe, kui Golodomorist mõtlen. Mul ei ole vaja pilte, filme või küünlaid vaadata, mälestusi või arutlusi lugeda, et halb oleks. Mul on halb kogu aeg, kui vähegi meelde tuleb, ja ikka tuleb.
Mõtlen, et see on tegelikult positiivne, et tuleb.
Tean, et on midagi, mille vastu võidelda. Mitte olla kerge rämps, vaid inimene.

Lihtne. See on õige, see on vale, selle eest võitlen, selle vastu võitlen, ja mul pohhui, et mingil müstilisel objektiivsel tasandil võin eksida.
Ma olen subjekt.
Üleni.
Et teised on minu suhtes ka subjektiivsed? Jaa, muidugi. Minu subjektiivne õigus on jälle neid mitte (vastu) sallida sel juhul, kui mulle ei meeldi nende subjektiivne käitumine.
Dohh.

Kas ma olen sellest juba kirjutanud =)? Eeee ... no kirjutan jälle. Sest tahan!

Mu loovkirjutamisi juhib oma teooria. Seal on ka: "Aga mingil hetkel ei lähe lugu enam paremaks, lihtsalt teistsuguseks. Tegelemise lõpetamise koht."
Vat mul on vist samasugune tunne oma väärtuse kohta inimesena. Et ma ei läheks end muutes paremaks, lihtsalt teistsuguseks.
Ja see on tegelemise lõpetamise koht. Kui muutun, muutun, aga tahtlikult end muuta enam ei tunne vajadust.

Mul ei ole veel uut juttu, mida tahaks kirjutada. Aga lasen mõtetel endas kasvada ja küll tuleb.

2 kommentaari:

Manjana ütles ...

Mul oli ka Karssoniga sama tunne! Pipi oli hoopis parem raamat, sest tema omasid hoidis ja ainult halbade vastu oli ülbe.

Muideks, tead kuidas ise saab sotsiopaadiks hakata? Kui enda emotsioone nii enda kui teiste suhtes tagasi hoida, alla suruda. lõpuks mingi osa emotsioone kaobki ära ja varsti on täiesti pohh, mida teised tunnevad ja siis võib neid peetima hakata, sest pohh. seepärast vanemad inimesed ongi tundetumad kui noored, sest elu õpetab, et paljud emotsioonid teevad endale haiget ja mugavam on loobuda teistega seotud emotsioonidest.

väga väga naine ütles ...

Ma vist nii kaugel ei ole veel =) Ütleme, et mul on küll ise teiste eest vastutamise oluline vähenemistunne, aga see ei tähenda üldse, et ma neile kaasa ei tunneks või ei tunnetaks nende sisemisi kulgemisi.
Maailm on nii hea, kui ta suudab olla, ent see ei tähenda, et mul poleks kahju igaühest, kel siin valus on!