kolmapäev, 23. november 2016

Veidi veel - uus vaatenurk

Ma vist jään haigeks. Kurgus on selline tunne, nagu pole olnud ligi kaks aastat - eelmine säärane laks oli 2014 jaanuaris. Valus isegi pole väga, lihtsalt selline - nagu umbes oleks.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...

Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.

Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!

Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!

Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.

Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.

Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.

Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.
See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.

Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!

Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.

Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.

Aga ei. Aitab küll.

6 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

kommenteerin oma postitusi ise =) aga jaa
1) jäingi haigeks, kraadiklaas ka ütles
2) Täiesti tõsiselt mõtsin enne kraadimist joosta kahe kilomeetri kaugusele poodi, osta sealt pojale lego-jõlukalendri ja siis joosta tagasi. See taganttõukav jõud, et kui kuidagi suudan, teen, on mul ikka kohutavalt võimas.

tühi ütles ...

Kurguvalu on vastik ja ausalt ei teagi miks - kas valu pärast või sellepärast, et pilkselt meenub lapsena sissesunnitud suhkruga ja piimaga ahjusibul, mis oli niiiiiiiiiii õudne, et...
Kudjuures see vist isegi ei aidanud ka. Lihtsalt rõhutas teadmist, et rohi peabki vastik olema.
Sa proovi midagi paremat ravumiks leida. Rummipunš või kuum kakao näiteks.

Tilda ütles ...

Meile anti lapsena karamelliks kõrvetatud suhkrut, millesse lisati veidi viina ja see oli nii hea, niiiiiiiii hea, et. Angiini, tõsi, armastama ei pannud. Praegu joon teed, rohke sidruni, ingveri ja suure häda korral pisikese meega (sest mesi ei maitse) - liitrite viisi. Ei teagi, kumba pidi on - kas usun, et aitab, sest aitav või sest et usun, et aitab. (Sest kes kurat suhkrut ikka kõrvetada viitsib). Ja sibul piimaga - noh, sain kohe aru, et tegelikult oli mul ju ilus lapsepõlv.

notsumaja ütles ...

mulle anti sibulasiirupit (pmst nagu toormoos, hakitud sibul pandi suhkruga seisma), aga mulle see maitses. sest magus mulle maitses ja toores sibul samuti ja kaks head asja koos on ikka hea.

Tuukan ütles ...

Sinu pesumasinal on trumli laagrid läbi. Kui elukas väga vana pole, siis mõnel juhul saab neid isegi vahetada. A iga pesupesemine taoliste laagritega vähendab laagrivahetustöö õnnestumise tõenäosust.

Tho ütles ...

Meil pandi tassi sisse mett ja sibulat ja seda anti siis kolm korda päevas või nii tihti kui vanaemal meelde tuli, yks dessertlusikatäis. Suur tass oli, nii et sellest jätkus täitsa jupiks ajaks. Sibul seisis seal nii kaua, et lõpuks läks mõnusaks pehmeks ja ei olnud yldse väga nagu sibul, ja mesi oli magus... Võimalik, et kohati pandi sidrunimahla ka selle asja sisse. Sellest ei olnud aktiivselt abi kurguhädade puhul vist, aga teinekord tehti seda ka niisama, nendel aegadel, kui "mingi viirus käib ringi".

Tulist piima mee ja soodaga proovis ema mulle yhel korral vist teha, aga kui ma peale esimest maitsemist sellest absoluutselt veendunult keeldusin, siis rohkem ei proovitud. Sooja piima, isegi ilma millegita, ma ei salli ikka veel (ilmselt ei sallinud kunagi).