neljapäev, 15. detsember 2016

Blondid poisid. Eeee ... no muuhulgas

Oi, tean, et olen sellest ennegi kirjutanud.
Aga see on nii kõikemurdev asi. Ikka ja uuesti tuleb ta avastusena, ikka ja uuesti.

Arvasin, et kui maailm ei tee, nagu ma tahaksin, pean järelikult ise teistmoodi tegema, teistmoodi olema. Nüüd saan aru, et maailmal ei ole minuga mingit asja ajada - minu teod ja selle tegemine, mida eksklusiivselt mina ise tahan, ongi ainsad, mille eest mina vastutan. Tagasiside on juba maailma asi ega puutu kuidagi minusse.

Annan oma parima ja kõik on hea. Et mu romaan ei saanud romaanivõistlusel midagi? (Mitte et ikka kripeldaks, lihtsalt hea näide.) Aga mulle ju meeldib? Andsin tõesti oma parima? Siis ongi (jää)lill ju! Mida ma veel teha saanuks?!
Nah, maailma tagasiside - väga nõrgalt minuga seotud. Ja prokustrese säng pealegi - nagunii oled selle jaoks liiga pikk või lühike ning halvimal juhul õnnestub sul olla mõlemat korraga.
Mõttetu on püüda sobituda nii, et tagasiside oleks parim - nagunii ei õnnestu, venita või raiu end nagu suudad. Mitte mina pole vale, vaid voodi!
Või õigemini - voodi pole ka vale. Lihtsalt idee, et mina peaks sinna sobima, on väärakas.

Ma ei ole halvem inimene seepärast, et vahel mõnda asja ei tea.
Või et unustasin eile äratuse panna ja lasin pojal (emake maa, esimest korda kahe aasta jooksul!) sisse magada.
Et panin "kirjusse koera" natuke liiga palju brändit.
Iseasi, kui ma teaks, kuidas on parem, mul oleks ka jaksu asja läbi viimiseks, aga ei vaevuks seda tegema - siis oleks veidi nõme. Aga kui teen oma parima, teen just nii nagu tahan, ja see pole täiuslik kõigi arvates?
Oo-kui-kole!

Võiks nüüd midagi muud ka öelda, midagi mitterefräänset ...
Oi, aga seda ma ei oodanud, et öelda võiks.
Nii paha.
Jooksin raamatukokku ja tagasi (jee mina! olin endaga ettevaatlik, soojad riided, lühike distants) ning kui koju jõudsin, oli Poeglaps hirmsa peavaluga lõunaunest ärganud, nuttis, oksendas välja tableti, mille talle andsin, ja nüüd on kuuma duši all.
Me oleme nii sarnased. Ohkama võtab. Tean, et võin jälle ta pead masseerida, kui vee alt tuleb, ent tean ka seda, et see aitab ainult, kuni massaaž kestab.
Ja tean, kui rõve tal on. Kui kohutavalt rõve.

Oh, tuli duši alt, oli reipam, surnud kala pilk ja peahoiak olid kadunud. Üritab nüüd magama jääda. Ehk tal õnnestub see! Andsin talle teise valuvaigisti ka, päris kange sihandase. Sest kui mulle pakkuda valikut, kas olen 20 aasta pärast murdosa võrra tervem või saan kohe valust lahti, mis te arvate, kumma valiksin?
Et mina nüüd peale jooksu duši alla ei saa, sest soe vesi on otsas? Tühiasi! Raske mul siis paar tundi oodata!
Ja lugeda (ma loen peamiselt vana äraproovitud lõbukirjandust, praegu "Anansi poisse". Aga võtsin raamatukogust kaks asja, mida enne pole lugenud - Nick Hornby "Pikk tee alla" /tervitused notsule/ ja Pratchetti "Karjase krooni"), süüa kirjut koera, praetud sinki koos leiva ja piimaga ning üldse laisk ja rahumeelne olla.

Pärast pesemist magada.

Oleks vist veel kauem voodis püsinud ja unenägusid näinud, sest vä-si-nud. Ent Poeglaps tuli kümne paiku mu aseme ette ja ütles, et tahab homme külmutatud jalapeno-pitsat.
Tal on alati nii konkreetsed soovid ja isegi kui raha napib, mul on raske nii selgele tellimusele "ei!" vastata.
Vastan, kui lihtsalt ei saa osta, aga kui on "siis peab millestki muust enne laekumist loobuma", ütlen jaa.
Paistab, et ostangi homme külmutatud pitsat jalapenoga.

See oli päris ammu, kui seletasin, kuidas hästi paljude muude asjade seas, millest enam ei hooli, on mulle üpris pohhui ka toiduainete tervislikkus.
Otsisin pilti sõnadega "Thranduil does not care"
aga mis. Seesinane oli liiga ilus, et ignoreerida!
Ainus üleni meeldiv üksus "Kääbiku" filmides oli
Thranduili väljanägemine =) 
Nii et pole refrään tõdeda, kuidas see on mulle jätkuvalt kama. Mida vaatan: et toit sisaldaks peamiselt toitu. Lihaline peamiselt liha, juust peamiselt piima ja vbla eraldi ka piimarasva jne. Aga vahel võib ka selles erandeid teha, kui isu on. Lihtsalt ehe toit maitseb üldiselt oluliselt paremini kui 70 lisaainet natukese toiduga sinna juurde.
Pealegi: osta lapsele külmutatud pitsat on igatahes eelistatav sellele, et osta talle kommi.

Huvitav. Ilmselt on ovulatsiooniperiood vastutav selle eest, et tahaks siia mõne ilusa mehe pildi ka panna.
No panen =)
Mõnevõrra kummastav samuti, et varem üldse ära ei ühendanud, kuidas mulle meeldivad tugevad kulmud ja blondid juuksed. Pidasin nooruses oma meheideaaliks Vrubeli Deemonit, kes üldse pole blond ju.

Noh, see näitab aint ära, et ma pole väga punktuaalne, onju. Ja et mulle meeldivad ka teistsugused. Lapsena vaatasin spordivõistlusi, sest osad sportlased nägid sellised välja:



Noh, ja selliste inimeste koha peal on mul nagunii awwwwwww-koht hinges, sest no vaadake neid kulme!


4 kommentaari:

notsu ütles ...

ooh, see viimane...

vähemalt osalt on mu tahtmises jalgpalli suurvõistlusi vaadata kindlasti süüdi sees, et mõni jalgpallur näeb välja selline:
https://www.pinterest.com/pin/142356038196910628/

no hea küll, see on mõnevõrra vana pilt, aga ega ilusad jalgpallurid maailmast otsa ole lõppenud, näiteks Renato Sanches näeb nunnu välja ja tundus EM-il mängupildi järgi ka hea iseloomuga.
http://a.espncdn.com/combiner/i/?img=/photo/2016/0907/r123129_1296x729_16-9.jpg&w=738&site=espnfc

Kas sa võtsid "Pika tee alla" originaalis või tõlkes lugeda? ma ise olen lugenud tõlkes ja see käis mulle kohati närvidele, aga mitte nii palju, et see oleks terviku nautimist kapitaalselt seganud.


väga väga naine ütles ...

Jaa, Ahn on (oli?) täiega kena =)

Tõlkes. Ma usun, et ikka lihtsam lugeda kui originaal.

§ ütles ...

Kulmud? Jaa!
Ja kirju koera koogi sisse palju brändit pole mingi patt. Ma teen homme ka, panen palju rummi ja ongi õele jõulukook olemas.

sirks

väga väga naine ütles ...

Jaa, aga mulle endale maitseks, kui oleks veidi vähem =)

Muide, mu poeglaps on ka blond. Sedasi selgituseks.
Tõsi, tumeblond, aga see-eest pikkade juustega!