kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Hajamõtted

Väsinud?
Emake maa küll!
Kas eesti keeles on üldse olemas mõiste selle kohta, kui kohutavalt kurnatuna ma end tunnen?! Ja mida väsinum olen, seda vähem adun midagi peale valu, valus süütunne poeb igast praost esile ning sosistab, et ikka võiksin veel seda ja seda ja seda teha, oleksin parem inimene!
Oot, kas mu elu peamine mõte on end väsitada? Ei?
Õige, tunneme end selle pärast ka veel süüdi, et end süüdi tunneme. Väga progressiivne, produktiivne ning professionaalne takkapihta.

Võiksin ulguda seepärast, et mu keha on vähemalt pool minust, et tunded on kehas ja mõistus ei kontrolli neid pea üldse - ent mida seegi parandaks. Nii on, punkt.
Väsimus toob kaasa valu, viha, süütunde, kurbuse, sest kui aju on palju tööd teinud, ei kontrolli ta protsesse nii paljugi kui tavaliselt.
Võiksin magama minna, kuid tahan enne veel suitsu. 24. kuupäeva sees ei tohi, leppisin pojaga kokku, ja ootan nüüd kangelaslikult kuupäevavahetust, sest tahan oma lubadusi pidada.

Ausalt öelda hirmutab mind vahel, et nii tark olen - ja vahel kohe eriti, et nii kuramuse loll siiski. Sest ma ei ole eriti tark - lihtsalt olen sunnitud olnud tõdema, et teised on enamasti veel lollimad.
Kõik inimesed on nõmedad. Aksioom.
Mina olen ka inimene, ent ...
Kuhugi toetuda pole, kellestki kinni hoida pole, jõuluvana pole olemas ja mina olengi omaenda õnnelikkuse suurim ning täpseim spetsialist.
Vahel on jube seda tõdeda. Enamasti ei ole, aga enam ma nii väsinud ka enamasti pole.

***

Järgmine päev mitte ainult kuupäevaliselt, vaid üldse. Maailm 50 kraadi parem. Väsimus on saatanast.
Tähendab, ta on ikka minuga (just torkasin endale parema pöidlaküünega silma, ai), ent mitte selline kõikehaarav ja -varjutav. Lihtsalt pehmekstegev ning kahvatusiniselt uduvinene.
No hea küll, varjutab ikka kõike, aga mitte nii tugevalt.
Õrnalt märgatav sinakus silme ees.

Mulle jubedalt meeldib mu uus soeng (muuhulgas kurnusin eile ka seepärast, et käisin juuksuris - mida, arvasite, et ei laekugi midagi rahalist v?!). Praegu kammisin juuksed läbi ja näen peeglist vaadates peaaegu normaalne välja. Nii hea soeng! Võib isegi normaalne paista, kui vaja!
Ei, see ei ole õrritus "nüüd te ei teagi, milline olen, nänänännäää!", ehk mind lõpuaktusel ikka keegi pildistab.
Loodetavasti =)
Siis näitan ka.

Täna on ees nii palju, kaks asja juba tehtud ka! Eile oli plaanis nii palju ja tegin veel rohkem! Üleeilsest ei tasu rääkidagi.
Olgu, see tundub jabur mulle endalegi, kui sedasi kirja panen. Kes mulle selle eest medali annab, et enda täiesti ära rüsan?!?!?!
Aga õejaki lõpetamiseks ostan täna ikkagi.
Pitsilised võrksukad tellisin üleeile ära, loodetavasti tulevad need kohale ka. Kui ei tule, pean leppima sukkpükstega, mis mul juba olemas. KUI ÕUDNE!
Või siis mitte. Kui arvestada, et saan valida umbes kümne paari erinevate mustriliste, sukaefektiga ja muidu huvitavate (0 paari nahavärvilisi) sukkpükste vahel. Mulle lihtsalt sukkpüksid ja sukad hirmsasti meeldivad, noh!
Oh, ja siis on veel 5 paari avamata pakkides ka. Tekib küsimus, MIKS ma üldse veel ühe paari tellisin. Raha üle või midagi.

Mul on värk sõnadega. Selgelt olen sõna-inimene, miks ma muidu blogin, mitte ei videoblogi, kirjutan, mitte ei tee visuaalkunsti vms.
Ent mu sõnalisus on ka sellest, et olen asjaoludele, mis EI ole sõnad, üsna pime. Kui mulle ei öelda (või ei kirjutata) asju, ma võin neid aastaid ja aastaid mitte näha. Alles peale ütlemist asetub kõik korraga paika, ma üldse tulen selle peale, et nii ka saab.
Või siis teen viimaks ka ilma sõnadeta avastuse ja oigan sisemiselt, kuidas nii palju aastaid mööda vaatasin!
Kui ei sõnastata, võin mitte aru saada kõigile teistele väga ilmsetest asjadest.
Lihtsalt olen selline. Jama küll.

Kommentaare ei ole: