neljapäev, 12. jaanuar 2017

Igapäev

Kuramuse rõve.
Kui ennast kokku võtan ja varud mobiliseerin, suudan päris palju. Aga kui siis taastun nagu praegu ja kogu organism kokku kukub, on väga õudne. Kõik valutab, liigun pisikeste sammudega, vahepeal lihtsalt seistes, seinast kinni hoides, ning ei jaksa üldse midagi. Ja seda just taastumiseks aega andes. Kolmandal-neljandal päeval saabub see täielik jõuetus ning nõrkus, näen 3x halvemini, liigutan paremat kätt täiesti mööda eesmärgist - sest siis on varuakud täis, asi lülitub peageneraatori peale ümber ja see on täiesti tühi!

Rõ-ve!

Kusjuures, kui elu nõuab, suudan end jälle kokku võtta, varuakude peal toimida ja vajaliku ära teha. Olen ka enda suhtes kuritegelikult varmas seda tegema. Mähhhhh.
Tubli? LOLLLLL!!!!
Kahtlustan isegi, et tubli ja loll on natuke kattuvad mõisted. S.t. loomulikult saab inimene olla täiesti mittetubli ja ikka loll. Aga tubli ja tark?! Kui ta on eredalt tark, ta ju ei olekski tubli, vaid naudiks elu ning ei rühmaks end mingigi naudingu saamiseks siniseks näost?!?!?! Tark inimene ei saa tubli olla, ta on õnnelik ning tasakaalus ilma, et peaks muudkui pingutama! Isegi kui teab natuke vähem kui mõni tubli, see ei olegi talle oluline elus.
Miska targaks saamiseks tubli olemine näib veel eriti koomiline.
Mille eest inimestele koolis hindeid pannaksegi?
Väike vihje, kui keegi seda vajama peaks: tarkust mõõta on keeruline. Tublidust koos eeldusega, inimene pole päris idioot, oluliselt lihtsam.

Ei, ei hakka kohe üritama ümber muuta põlvkondade kaupa inimestele pähejäänud ning nende arust usutavat väidet, et kool teeb targaks.
Võtame rahulikult. Kõigepealt kaitsen oma lõputöö ära, siis vaatan edasi. Ei hakka kohe tubli olema!

Kuigi see lapseasi ikka kummitab. Nii keeruline! Ma küsisin neilt ära, kes mu lemmikud on + üks on vahepeal naisele läinud, talt ei hakanud küsimagi. Nüüd on üleval ja küsimata kandidaadid, kellel mõni oluline puudus: kas on nad homod või juba väikese lapse isad, lihtsalt lahku läinud, või jube noored vms. Kõhklen. Kõhklen. Kõhklen veel.
Ei, nad kõik on toredad inimesed, aga sedasi on miljon raskust, mida muidu poleks. Mis ma pean tõesti kohtinguportaalidesse pöörduma või?! Aga ...

Kurat.
Mulle meeldiks, kui mu lapseisa mulle ikka meeldiks ka!
Mitte et elukogemus poleks näidanud, et mulle meeldib laps ikka, isegi kui tema isa enam mitte. Aga kuidagi halb algus oleks, kui too isa mulle ennegi ei meeldiks! Ja ma nüüd na mugavaks läinud, tahaks võimalusel väikest isapoolset majanduslikku toetustki.

Aga selle kõigega tegelen PEALE kaitsmist. Enne puhkan enda välja. On küll raske, iga pealetuleva kohustuse (mul, teate, on juba mõned lapsed, neil omakorda vajadused) korral tahaks kohe kõik ära teha, isegi kui hirmsat kiiret pole. No et oleks tehtud.
Teadlikult pean endale meenutama, et aega on selle kiire asjaga. Aega on. ON!
Praegu ma ei jaksa isegi kõva häälega rääkida. Kamandasin oma poega väga vaiksel häälel elutoa põrandat tühjaks tegema, et seal tolmu imeda saaksin. Ta muide kuulab mind üsna hästi, sellise jõuetu poolsosistava häälega veel eriti. Aga kuidas ma ei jaksa, on natuke koomiline ja natuke traagiline ikkagi.

Vahel mõtlen, et võiksin vbla oma elust raamatu saada. Aga kohe jookseb vastu see, et jube ebausutav lugu. Päris elu? Äh, see, et miski on päriselt juhtunud, on halvim põhjus sellest kirjutada, nagu ütles John Irving. Kõik on päriselt juhtunud!
Ja minu elu ei ole usutav.
Tavaliselt olen sellega väga rahul, tundun endale natuke suuremana kui elu, hea hiilgav on olla. Aga vahel - näiteks praegu - on üksildane tunne. Keegi, ka need inimesed, keda pean suht targaks, ei näe maailma nagu mina. Lihtsalt ei mõika mõnesid asju, mis mulle enesestmõistetavad. Peavad headeks raamatuid, mis minu arust lausa karjuvad näkku, kui asjatundmatu ja ülejalalaskev autor on. Vaatavad maailma teise nuka alt.
Lihtsama ja kogenematuma nuka.

Natuke on seepärast ka raske leida lapseisa, kes mulle meeldiks. Kes on minu moodi, on nagu mina, aint veidi lollim. Kes on teistsugused, kipuvad olema liiga teistsugused. Ja kui ei ole, on neil mõni muu suur puudus.
Kes on naisel, jätan üldse arvestusest välja, sest monogaamiast rahulikult kõrvale käivad mehed oleks mulle endale vastikud. Isegi kui neil on vaba suhe ja naine käib samamoodi kõrvale - LAPS on midagi muud kui lihtsalt seks. Kui tehtaks ta naise eest salaja, oleks vastik, kui peetaks naisega nõu ja too oleks päri, oleks tegu juba nii haruldase juhtumiga, et phmt samasugune lotovõit nagu mu ellujäämine all rongi tuleks teist korda veel.
Mis pole väga - tõenäoline.
Juba praeguse vedamisega ei anna minu elust lihtsalt raamatut kirjutada, sest justkui liiga hästi läheb. Kõik päris päris õudne ja valus on möödas ja isegi kui kurdan, kuidas väsimus on rõve, pole see midagi võrreldes nende asjadega, mis päriselt rõvedad olid.
Ilged.
Rõlged.

Nüüd on kõik lihtne - ja mul vähe kannatust nende jaoks, kellele pole või on lihtsad teised asjad. Hea ja halb kuidagi teistpidi kui mul näiteks. Ei, minu poolest olgu neil teistmoodi, mulle ei ole huvitav ega vajalik kedagi ümber veenda. Lihtsalt mind on võimalik teistmoodi arvama panna ainult väga heade argumentidega. Kui neid kohe ei tule, kaotan huvi. Halvad argumendid ei ole midagi, mida viitsiksin isegi ümber lükata, ma lihtsalt ei hooli neist piisavalt.

Enamik inimesi nende inimlike murede ja rõõmudega on mulle lihtsalt igavad. Kardavad midagi, koguvad millekski raha, sisustavad. Neile on oluline, mis värvi on taldrikud või voodipesu või otsivad parima hinnaga kiiremat arvutit, reisimuljed, autorehvid ja hinded  - no mind ei huvita!
Huvitavad ainult päris asjad. Mis toimub hinges.
Igapäev on mõttetu mudru. Seega olen alati hädas, kui minu käest küsitakse näiteks, mida ma päevad otsa teen. Nagu - mida?! Aega üle küll ei ole, kui seda mõtlete? Mida ma veel võiksin öelda? Mingi - rääkida, kuidas poes käin, nõusid pesen, pojaga õpin, jooksen, treenin, kirjutan? Igav ju!
Eile näiteks näitasin Poeglapsele, kuidas, ja panime siis koos töövihikute ja õpikute teistele osadele paberid ümber. Sinine paber on.
Maru põnev.

Kehalised lood on huvitavamad, sest keha ja hing on suht sarnased minu teoorias (vaim tuleb lisaks ning siis keha ja vaim mõjutavad üksteist, ning nende koosmõjust vormub midagi hingetaolist tegelt). Sellest, kuidas selg valutab, olen nõus pikemalt kuulama ja rääkima kui reisimuljetest näiteks. Mis paneb mõtlema, sest reisimuljed on vaimu teema ja vaim ju mõjutab ka hinge? Miks nad siis mulle nii kohutavalt igavad on?
Vbla seepärast, et muljetamine mitte ei mõjuta hinge, vaid hing on muljete korjamisel juba olemas ja tööriist?
Mittemõjutatav jubin pole mulle huvitav. Kui räägitakse mõne vana naise või lapse või sooliselt ihaldatava isiku kaunistest silmadest, on muljed huvitavad. See hing on mulle põnev, muutuv, tundev, elus. Aga kui jutt käib toidust, tornidest ja treppidest, on hing nii igav (või seda lihtsalt ei näidata mulle), et kui ma oleks siga, oleks rääkija seatüütamises kõrgem klass ning ma sureks igavusse väga ruttu.

Et igapäevaasjad huvitavad mind niivõrd, kui palju nad kellegi hinge mõjutavad. Aga lihtsalt et oli sedasi, vaatasime hiina müüri ja see oli suur - iiiiiigav.

9 kommentaari:

  1. Natuke on seepärast ka raske leida lapseisa, kes mulle meeldiks. Kes on minu moodi, on nagu mina, aint veidi lollim.

    - milleks see "lollim" hea on?

    VastaKustuta
  2. Maisaa küsimusest aru. Ei olegi hea, seepärast kaebangi!

    VastaKustuta
  3. Näh, lugesin, aga ei saanud aru. Mõtlesin, et otsidki natuke lollimat :)

    VastaKustuta
  4. Aa, lausete paiknemine! Ja nüüd ma ka näen, et sedasi saab lugeda. Mediteerin selle üle, kas peaks kuidagi teisiti väljendama =)

    VastaKustuta
  5. Variant on ka, et mõne targa inimese teadlik otsus on pingutada mingil eluperioodil rohkem teiste kui enda heaolu silmas pidades. Et panustada näiteks inimkonda ja selle arengusse. Või pingutada mingil hetkel rohkem kui mugav oleks enda tulevast heaolu silmas pidades. Lühiajalise vs pikaajalise kasu maksimeerimise klassikaline probleem.

    VastaKustuta
  6. Ei tea =)
    Manan endale silme ette igasuguseid inimesi ja situatsioone ja üheski ei oleks tark inimene tubli, kui tublidus tähedab järjepidevat pingutamist. Järjepidev pingutamine viitabki, et inimene ei ole piisavalt tark, et pingutamata saada. Jaa, tublidus viib ennemini mingitele välistele edumärkidele, aga ma väga kahtlen, kas päriselt tark inimene neist hooliks. Puid nii palju, et kütta saab, kõht täis, kolm korda nädalas väike mõnujooksutiir. Et lastega müramisest jääb tuba sassi - hei, ainult see, kes pole eriti tark, stresseerib end selle pärast!
    Tarkus ei ole mingi tulevase hea nimel pingutamine - see on pigem jaburus, sest tulevast head ei pruugi tulla. Kelle sugulane see oligi, kes õppis trigonomeetriat, kuni kõik ta vurrukarvad välja langesid, ja siis tuli üks urr ja sõi ta ära?
    Ja teiste heaolu on veel koomilisem pingutamispõhjus. Kuidas krt saab üldse ette näha endagi heaolu määra, teiste omast rääkimata? Kas aatompommi eelfaaside avastajad mõtlesid, et mingi jama tuleb nende avastusest viimaks? Nagunii üritasid head teha hoopis. Millegi nimel pingutamine tähenab, et inimene loodab, et kellelgi on parem, kui see pingutus tehtud on. Ja see juba eos tähendab, et ta ei ole väga tark, sest siis ta teaks, et välised asjaolud ei tee inimesi õnnelikumaks ning üldse on tagajärgede ettenägemine tegelikult samaväärne okultisimiga.
    Näljastele kala süüa anda on minu teoorias oluliselt targem tegu kui neile õng anda. Sest kalast saab kõhu täis, aga mida krdit ta selle õngega peale hakkab, ei tea keegi.

    VastaKustuta
  7. Veel samast asjast: kui järjepidevalt ka pingutada nt näljaste söötmise nimel, siis tark inimene ometi ei pinguta väga - ta puhkab ja võtab aega enese jaoks, rõõmustab ja on enda vastu hea. Sest muidu ta ju ei oleks tark!

    VastaKustuta
  8. Mõtsin voodis järgi, et mis minu meelest üldse ON tarkus. Üsna lihtne definitsioon tuli.

    Kui inimene on seespoolt rõõmus, mõtleb loogiliselt ning näeb laialt, millised asjaolud mõjutavad midagi, on ta tark. Ja siis suurem tarkus on asjaolude parem nägemine, sest loogikat ei saa saa hästi rakendada, kui ei näegi asjaolusid, mille pealt seda teha tuleks.

    See asjaolude nägemine on peamine, milles enam-vähem mõistusega inimesed põruvad. Loogikat rakendada ikka suudetakse, selline algeline tarkuseiva on olemas, aga kui seitseteistkümmet mõjutavat asjaolu arvesse ei võeta, on tulemus nii invaliidne, nagu mingit loogikat polekski.

    VastaKustuta
  9. seatüütamise kõrgem klass :D wäga win (ma lubasin üle mitme päeva endale blogilugemist - seoses lõputööga käib muudel aladel enesepiiramine).

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.