teisipäev, 17. jaanuar 2017

Mida teha, mida ometi teha?

Üks üsna pidev tajuväärakus on küll minu puhul tõene: tajun nüüd inimesi ründavamana, kui nad tegelikult oma sõnades on.
Mitmel korral kinnitust saanud.

Enne, muide, reageerisin rünnakutele vaid siis, kui mul juba olid hambad kurgus - ja siis ka peamiselt uskumatusega. Vastu eriti ei hakanudki, lihtsalt imestasin, kuidas küll inimesed nii rumalad on?!
Nüüd hakkan. Ärksalt. Võibolla isegi siis, kui otseselt ei rünnata, lihtsalt - ei olda sõnakalt nõus. Oh, aga kuidas ma end siis veel tunnen, kui mind tõesti rünnatakse!
Mul tuleb siis meeleheide peale - mitte et kardaksin, aga see, kui lollid ja jõhkrad inimesed on, lööb mu tummaks ja õnnetuks. Likvideerin selle tunnistused omailmast, kui saan, lihtsalt seepärast, et ei taha näha maailma, mis seesugust juhmust endas tolereerib.

Täna aga avastasin (taas), et hei! Jaa, on küll osad inimesed lollid ja jõhkrad. Öäk. Kirjutavad hirmus halbu raamatuid. Loevad neid ja kiidavad. On niisama üldkokkuvõttes nõmedad. Lisaks tuleb sageli - nagu päriselt, SAGELI - ette, et inimesed lihtsalt ei saa aru, mida mina kirjutan või räägin, ja siis vaidlevad vastu asjadele, mida ma öelnudki pole. Phmt peavad mind ette lollimaks, kui nemadki on, ja arvavad, et nii nagu nad minust valesti aru said, ongi minu arvamus. On minu nõmedus, MINU küündimatus, sellega tuleb neil vaielda!
Jube!

Aga teised teevad One Piece'i, kirjutavad häid raamatuid, loevad NEID, kiidavad ning on niisama lahedad-head-vaprad.
Jaa, igal inimesel on puudusi (sealhulgas ülioivalisel minul), aga mõnel on need suured ja teda määravad, mõnel aga pisitillukesed, vaid omapäradena lugevad.
Ma küll häirun, kui mõned, keda oma karja kuuluvaks pean, on kuku-pikali-kui-nõmedad. Aga miks krt häiruda sellest, kui kuku-pikali-kui-nõmedad on need teised?! Kes polegi minu võrgustikus? Tean, tean: kõik inimesed ju pole minu inimesed! Mulle ei peagi kõik meeldima! On ometi ka Gaiman, Kate Atkinson, see sõber, too sõber, need lahedad tuttavad ja inimesed, kes teevad One Piece'i!

Miks lasta end häirida noist vägahirmuseredalt teistsugustest? Võib nad ju rahulikult inimeste killast välja arvata ja jälgida kui veidraid elukaid.
Ilmselt mul tekib tõrge, kui olen kedagi üsna okeiks-targaks pidanud ja siis ta käitub ülitobedalt. Jaa. Nii on.

Toosinane-üks-noh-see-sõber ütles, et tema on oma peas teinud lolluste talumiseks reegli: igaüks võib korra päevas loll olla.
Ei tea, ma küll nii tihti ei tahaks lubada. Kui inimene on sedavõrd järjepidevalt loll, siis ta ikka ongi juba loll!
Kuigi. Täiesti on olemas ka kaks inimest, keda algul pidasin lollimaks kui lolliks, ent nad on aastate jooksul arenenud ning nüüd mitte küll täiesti toredad, aga igatahes inimesed.
See selleks: on ju täiesti olemas ka lahedad! Ja neid on palju! Ma ei pea masenduma seepärast, et kõik pole sellised, võin lihtsalt neile lahedatele keskenduda ja ignoreerida ülejäänusid!

Mis siis, et juhmid ei saa must aru! Nende kuradima kaotus!
Mitte et ma ise arusaamatuses osapoole rollis poleks endamisi mõelnud, et kui mina ei saa aru, on seletus järelikult kehv. Väike, pea märkamatu vahe tuleb sisse sealt, et mina ei seleta, räägin oma meelest selgeist asjust, ja siis saadakse neist valesti aru. Kõvasti ja valesti.
Ja ma ka ei viitsi.
Ei jõua maailma soojaks kütta.

Võiks hoopis rääkida oma suhtest toiduga.
Sest "vaata ette, mida sa soovid!" tuleb siin täiega mängu. Soovisin süüa nii palju kui tahan, ilma et juurde võtaksin? Noh, soovitu on mul olemas.
Õigupoolest, kui suudaksin süüa järjepidevalt ROHKEM, võtaksin alla. (Proovitud.) Aga lihtsalt ei jaksa.
Ma ei jaksa nii mõnelgi päeval teha süüa ja siis seda süüa ka, pean valima ühe kahest. Täiesti sageli tuleb seda ette, et teen näiteks supi valmis ja siis tarbin seda homme, sest ei jõua kohe. Ei suuda. Vahel söön natuke, et oleks rist kirjas.
Söömine on ka selline pingutus, et kulutada oma toidutarbimisvõimekus näiteks ühe õuna peale, kust tuleb nii palju vähem kaloreid kui ühest nõhk-koogist, on täielik jõu raiskamine. Mitte et ma seda ikka ei teeks, aga siis, kui alla võtsin, ei teinud. Sõin teadlikult kõige kaloririkkamaid asju, mida tahtsin. Iga kord, kui meelde tuli ja otseselt vastumeelne polnud.

Ent ei jaksanud seda hoida. Nii krdi raske! Praegu söön juba kolmveerand tundi ühte õuna (poekaup, selline pisike Granny Smith, päris tavaõuna mõõtu) ning ei saa ega saa seda otsa, aga ma ei jaksa ju kogu aeg kooki, rasvast peekonit ja kohukest ka pugida! Tülgastus tuleb peale.
Söömine on krdi raske töö ja kui veel aju ka muudkui kipub küsima, kas on ikka vaja, sööme äkki vähem, on täiesti pekkis.

Seepärast mul näiteks on trenniga palju vähem probleeme, et kui keha on liikumisega nõus, ütleb ka aju vastava ettepaneku peale innukalt: "Jaa, ikka!" Kuid söömine on tema arust murettekitav teema, mida on raske õigesti käsitleda. Mao ülehappesus ja peenem talje ja mida krdit kõik veel.
Möllan kehatunnetuse ja faktide tunnistamisega ringi, pooli asju ei tea ja lõpuks ikkagi ei söö nii palju, kui vaja oleks.

Võibolla on mul sama värk, kui mõne inimese mõistmatus segab end mõnusalt tundmast? Mõne oma ei sega: kui olen enda jaoks paika pannud, et ah, see ongi lollakas, üldse ei häiri.
Aga kui vahel oleks nagu päris arukas, ent mõnikord täiesti lambist asju ja mõtteid võttev tüüp, tekib sisemine segadus. Ei oska käituda, ei oska olla, süüa või mitte süüa, mis see parem lahendus siis nüüd on ..?
Too või see on nagu lollid praegu, aga samas sel või teisel korral ju nagu polnud? Ja muusikamaitse on tollel inimesel ka hea, sellele aga meeldivad minu meelest samuti täiega lahedad antiikkangelased. Mida nüüd teha?! Kuidas olla ses ebakindlas maailmas, kus miski ei püsi?

Õnneks on need teised inimesed. Need, kes on lahedad ja teevad toredaid asju, kelle väikesed puudused on nende omapära ning üldse on nende ja nende loominguga mõnus.

Aa, et neist ebameeldivatest ka ei tohi enda segada lasta? Ega ma ei lasegi, saadan, kuhu parasjagu tahan. Aaaaaa, et ma ei peaks neilt ootamagi midagi, mida nad ise ei anna? Ha. Vat selle kohta ütles mäemamma ritsiku kommentaariumis väga väga väga hästi:


A) otse loomulikult ei saa meie kedagi muuta! Kõigil on oma head ja vead, ehk siis absoluutselt kõikide inimeste juures on asju, mis mulle või kellelegi teisele närvidele käivad. Ja sellisel puhul on lihtsalt vaja möönda, et NII ON. Mõnikord, kui mul näiteks mõne kalli inimese puhul miski hirmsasti pinda käib, siis ma ütlen endale, et mul on ju ka kiikse millega teised elama peavad. Ehk siis, me ei saa muuta inimest, aga iseenda suhtumist küll. ja ma räägin isiklikust kogemusest. promise!!!
B) AGA, see ei tähenda et peaks laskma endale pähe istuda. Üks asi on võtta teist inimest sellisena nagu ta on, teine asi on respekteerida iseenda piire, millest üle ei lasta. See kuulus "sinu vabadus ei tohi piirata minu vabadust". Siis on iseenda suhtes aus ja õiglane öelda (välja öelda niisiis). Ja öelda enne, kui sada eelnevalt alla surutud kihti plahvatavad ja sa karjuma hakkad 🙂
Sageli ei juleta öelda, sest kardetakse, et mis ta must nüüd arvab või et ma pahandan teda või miskit muud stiilis, ma ei taha paha olla.
Aga kui sa ei reageeri, siis oled ju tohutult paha iseenda suhtes.
Ja nii ongi. Mina kannan oma vajaduste, oma tahtmiste ja suutmiste eest hoolt nii hästi kui suudan. Kui miski mulle ei meeldi, ei ole mitte minu asi seda alla neelata, vaid väljendan rahulolematust.
Olen enda vastu hea, kaitsen oma piire. Kui teistega kokkuleppele ei saa, lähen nende juurest ära.

Ja söön, palju tahan, aga rohkem ka mitte  =)

3 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Täna sõin lõunaeineks palju rohkem kui tavaliselt (mu poeg otsustas, et ta siiski ei taha ja kallas mu nõustumise peale ka oma kausi minu omasse ümber + pärast sõin kirjut koera, mille ise üleeile tegin) ja peale magamist oli mul palav.
Nagu. Millal mu viimati palav oli? Isegi saunas ei ole, see-eest külm alailma. Mu magamiseelne aeg on VÄHEMALT see, mille jooksul käed-labajalad soojaks saan. Arvestades 7-t tekki ja sokkides magamise kommet ühtlasi, võtab see vahel tunde, mis on ikka päris palju.

Jee lõunasöök, mittejee see, et õhtuks sõin ühe õuna ja viis lumekrabipulka koos teelusikatäie majoneesiga. Ma lihtsalt - ma lihtsalt ei jaksa!

väga väga naine ütles ...

Oot, te arvasite, et ma kuidagi siin rünnatud sain? Ohei, fb =)

notsu ütles ...

Viis krabipulka ja õun pluss majonees on ju peaaegu salat.