reede, 20. jaanuar 2017

Täna võiksin isegi nõme olla - kuigi muidugi pole

Mallukas tegi must paar pilti, millest kaks sünnipäevaks välja käin.

Seekord olen täiesti riides ja isegi mitte sukkade väel, sest vaheldust peab ka olema.
No natuke võib põue näha.

Huvitav, tunne ei ole raasugi nii tuhandeaastane kui kaks aastat tagasi. Tundub, et "elu, suvaline hetk selllest on ikka elu, jee!"

Taevad, kui jube asi see depressioon ikka on! Pani mu arvama, kuidas aeg sai nagunii ümber ja mida siin üldse enam.
Kõige õudsam mu enda jaoks: ei saanudki aru, et midagi on viltu. Mõtlesin, et sedasi inimesed elavadki. Ma olen mingi eriti nõrk lihtsalt, et tulevik mulle võika ja talumatuna ette joonistus, ikka üldse ei oska eluraskustega toime tulla. Oleks siis veel midagi erilist, eks ole. Ainult tavaline "ei saanud, mida tahtsin".

Nüüd ... no esiteks on mul jube hea meel, et ei saanud.
Ja teiseks: ha!
Ei karda midagi, miski ei suuda mind jalust lüüa, ükski väline asjaolu pole tugevam kui mu seesmine sära. Olen krdi purustamatuks muutunud selle nähtamatu, kuid üha raskema, ühe hirmsama koorma vedamisega!
Aga maailma ikka ära parandada ei suuda =)

Pagan.

Kui see midagi annab, siis teadke: armastan teist väga-väga paljusid, neid ka, keda ei teagi. Neid ka, keda tean ainult ühe märgi järgi kusagil. Ja et mõnesid väga rõhutatult ei armasta (need enamasti teavad ise ka), muudab mu armastuse veel ilusamaks ja selgemaks, eks? Kõigile ei annagi, valin!




Käisin jooksmas, Hea tunne oli, aga ühel hetkel tuli ette, kuidas seda juhust nüüd saab tuua näitena inimestele, kes IKKA VEEL ei saa aru, mida "tee, mida tahad!" tähendab.
Hea oli joosta, üldse ei tahtnud seisma jääda, aga sealpool teed, kus olin, lõppes kõnnitee, ja auto tuli. Ja teha seda, mis tahan, tähendas sel hetkel ikkagi peatumist, sest mu soov mitte auto alla jääda oli suurem, kui soov peatumatult edasi joosta. Samuti oli soov siledal teel püsida tugevam kui huvi põõsastes ragistada, et ometi mitte peatuda.
Sa teed seda, mida tahad, kõige ja kõigi ümbritsevatega arvestades.

Ilmselt on ilus ka võrgupäevikus öelda: kaitsesin oma lõputöö ära. Kõik, diplom veel kätte saada ja kogu kupatus tehtud.
Sel teemal üldse kergendust ei ole, ainult meeletu väsimus ja "minge persse, ma ei JÕUA"-tunne. Tülpimus. Ma olen seda diplomit nii kaua teinud ja mis ma sellega nüüd peale hakkan? Olen parem inimene v? Targem? Lubage naerda - kuigi tegelt ei viitsi isegi seda teha. Silmapööritus ja kulmukergitus, aitab küll.
Paar tundi pärast kaitsmist sõin migreenitableti nahka, mis aitas hoogu koguva peavalu, ent mitte arutu-kohutava-põrmustava väsimuse vastu. Kui see viimane lõpuks üle läheb, on juba võit =) Siis mõtlen edasi teemal "töö, haridus ja ülejäänud elu".

Praegu puhkan.

Ah, mis seal ikka, panen kaks pilti samast seeriast veel. Lastega. Nad nii krdi oivalised, noh!


Seda, kas teha uus soeng, veel mõtlen. Olulisel kohal on sünnipäevaks tulevate laekumiste hulk - kui kingitakse ainult asju, ma oma raha juuksuri peale ka ei kuluta. Aga kui tuleb raha, siis kingin endale selle eest soengu.
Mida, normaalne on juba päris kaua välja nähtud!


Võiks natuke aega jälle välja näha sama sotsiaalselt vildakas, kui seestpoolt olen =)

Nii, nüüd ootan südaöö ära, et õige kuupäev kukuks, ja seejärel postitan!

5 kommentaari:

notsu ütles ...

Ilusad pildid (andes endale aru, et see on ühtlasi kompliment ka Mallukale, mitte ainult sulle ja su lastele, a või mul kade on - ja ega sina sellepärast veel vähem komplimenti saa)!

Pihel ütles ...

Ägedad pildid tõesti. Ilusat sünnipäeva ja palju helgeid hetki uude eluaastasse!

Ingvar Sedman ütles ...

Ma siis luban endale väikest ebaoriginaalistemist.
Juhtus nii, et paar aastat tagasi leidsin ühe raamatu sisekaanelt
käsitsi kirjutatud pühenduse värssides. Sama lehe allserval
oli ka aastaarv ära toodud - 1968, kuid luulele aastad ei loe.

Hiljem sain teada, et see nelik on ühe luuletuse viimane salm, luuletuse,
mille pealkiri on «Mõtisklus», mis omakorda on ilmunud debüütkogus "Hommik"
(1963) ja mille autoriks on Rudolf Rimmel.
Ega see salm ei ole nüüd küll klassikaline sünnipäevasoov vms, vaid pigem
deklareerib hoiakut, kuid jah, parem ikka kui mitte midagi.
Olgu need read siis siinkohal ka ära toodud:

Vastik on elada kire ja leegita -
tüürida elu vaid tavade reegliga.
Igav on tõusuta. Vahel ka mõõnata.
Vaja on ereda leegiga lõõmata!

väga väga naine ütles ...

Oi, Ingvar, nii hea!
Kusjuures mulle on Rimmel meeldinud ja siis olen selle eest pähe saanud, et kuidas mulle miilits meeldib. Aga kirjutas ikkagi täiesti kõlbulikult!

Kaamos ütles ...

Ta on teel. Õnn nimelt.
Oota natuke ja siis ta jõuabki.
Iga päevaga lähemal, tõepoolest.
Kui on sihuke...hall päev või lausa sopakarva, siis pea meeles: see on kõigest ooteaeg enne õnne.
Nii ongi!