esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Vana lugu uues kuues

Nii väsinud, et isegi vihane ei jaksa enam olla. Kuigi vihastasin päris korralikult.
Kusjuures adun küll, et kui inimene on mu meelest rumal, ei tasu tema peale vihastadagi, ent mõne osas ikka kahtlen veel. Kipun andma neile punkte, mida nad ei vaja ega ära teeninud pole, ja teen endale haiget, sest loodan neid olevat targemad, kui nad on.
Nüüd olen nii väsinud, et vihane olla ka enam ei jaksa.
Kes kurat sai sellest õnnelikumaks, et ennast nii ära väsitasin?!

Kui olen inimese maha kandnud, on mul pohhui, mida teeb, ütleb, arvab. Aga kui ei ole, kui loodan teda lahe olevat, vat siis vihastan nõmeduste peale ja kurnun. See on siuke muu väljapääsuta kui puhkus-ringkäik: vihastamine ja kurvastamine väsitavad ja mida väsinum olen, seda vähem tunnen üldse midagi peale viha ja kurbuse.
Seda vähem tunnen üldse midagi peale valu.

Phmt vihastasin selle peale, et inimene heitis mulle ette, et ma ei näinud konservipurgi põhja. Et mis mõttes viskan minema konservipurgi, kus põhjas on veel lusikatäis toitu. Kusjuures ta näitas seda mulle ja kahel esimesel korral ma ikka ei näinud, et seal üldse midagi oli, aga see ei andnud talle vihjet, et ma ei näe allapoole hästi.
Vihastasin ennast siniroheliseks. Jama küll, et ma pole täiuslik. Aga mina end selle pärast küll halvasti ei kavatse tunda. Probleem ei ole minul ja kui tema tahab prügis sorida ja leida, et ma ikka liiga varmalt konservikarpe ära viskan. lasku käia.
Tema probleem, mitte minu oma.

Muidu - muidu on kõik vanaviisi.
Vä-si-nud.
Aga kui juba olen väsinud, ega väga vahet pole, kas kurnun veel enam. Kandideerisin seega netitsi ühele õetööle (rõhutades oma vajadust osaaja järgi ja et käelisi protseduure teen pehmelt öeldes kehvasti).
See on tegelt väga huvitav, kuidas ikka veel on zen: kandideerisin! Jee mina! Küll ma olen ikka tubli!
Aa, et see peaks ka oluline olema, kas mind võetakse sinna tööle? Eeeee ... kellele täpselt?
Ma teen just seda, mida hetkel tahan. Et ka mingi tagajärg on, on viiendajärguline teema ning sellele ei loodagi.

Ikka veel.
Ei tea, kas nüüd nii jääbki v?
Mulle meeldis last ka küsida, et ei tahetud teha, oli täiesti viiendajärguline - aga probleem on nüüd selles, et enam nagu pole kelleltki küsida, kelt küsidagi rõõm oleks. Nüüd tulekski peale hakata nendega, kelle puhul eesmärk pühitseks abinõu - aga ma ei taaaahaaaaaaaa!
Tahan titte, ILMA et peaksin enne midagi tegema =)
Aga nii vist ei saa.
EI, tegelt ma tahan titte ikka rohkem, kui ei taha sooviavaldamisprotseduuri läbi teha. Aga natuke edasi lükata seda kiiret asja ju ometi võib!

1 kommentaar:

Sallike ütles ...

Mis asi see nüüd oli siis?