pühapäev, 12. veebruar 2017

Nukkerhabras

Mu poeg, kes hakkab magama jääma, on voodis ja natuke veel tahvelarvutis, palus mul see lugu mängima panna.
Olen võlutud tema heast maitsest.



Ja mu tütar läks esimest korda ilma minuta kahepäevasele täiskasvanute larpile. Nii loodan, et tal on seal tore!
Taevad ja maad, kui suured ja targad nad juba on!
Olen natuke nagu hämmingus, et mu lapsed on nii krdi toredad ja ometi ei toimu minu ümber raevukat rebimist, kelle lapse emaks veel võiksin saada. Aga sügavalt järele mõeldes olen sunnitud tõdema, et ongi teatud kvaliteedinäitaja mehe puhul, kui ta tahab oma last ise kasvatada. Ning viletsat meest ei tahaks jälle mina =P

Meeleolu on ikka selline nukkerhabras ja kuigi veebruari lõpus kohtun terapeudiga (me temaga pole iial enne töösuhtes olnud, aga ma mõtsin veel proovida, et äkki terapeut ikkagi ON millekski hea, kui õige leian), mõtlen tõsiselt, kas mitte suurema ravimiannuse peale tagasi minna juba 15.
Muidugi ma kannatan välja ka väiksema, see pole probleem. Ma kannatan nii kole palju, et endalgi jube. Aga just seepärast ei arvagi enam, et üldse tasuks - kui on halb, on halb ja miks peaks halb olema, kui teisiti saab?
Kui poleks kahte positiivset ilmingut, ei ootaks ka 15.-ni. Aga on. Esiteks pole nii keerulise plotiga põnevaid unenägusid juba pool igavikku olnud. Ja teiseks ei ole unes seksi ka pool igavikku näinud. Lahedamad unenäod ON argument.
Lõpuks magan ma ju olulise osa oma eluajast.

Kui aus olla, on mul ju kõik heasti. Üks toimetaja ütles mu jutu kohta, mis tema kätte läks, väga vingelt, augustiks lubasin talle viimase osa ka ja kui kõik läheb plaanide kohaselt, ilmub mul raamat.
(Vahemärkus: päris ma ei taha omaenda proosaraamatut ilmutada, kui see mulle endale ka veel hea tundub!)
Raha mul väga puudu pole hetkel. (Mitte et teda liiga palju oleks, aga kui mul jääb kuu alguses uue laekumise eel 30 eurot üle, on: "Vau, ma olen ikka päriselt jõukas!") Ma pole kunagi mõistnud, mis võlu rahal on (peale selle, et teda võib kulutada),  ent õdendamine meeldib mulle.
Nii et saatsin ITKsse ausa kirja oma võimiste ja suutmiste kohta ja nad vastasid 2 tundi  hiljem tänuga otsekohese kirja eest, mille lubasid oma õendusjuhtidele edasi saata ning mulle tagasisidet vähemalt järgmiseks reedeks.
Rõõmustasin juba sellegi üle mõlemal juhul, et näe, inimestele tundub see, mida teen, ikka tore!

Aga nukkerhabras on olla ikka.
Kui mõtlen ühele või teisele hiljutisele paile, on rõõmus - aga palumata tulevad erinevad jalalöögid ka meelde ja meenutavad mulle, et inimesed on lollakad. Ongi sellised, see on inimene olemise põhiolemus - ning siis on taas kurb olla.

Aga on samas ka palju toredaid!
Vast tuleb see tagasi rohkem tunde ja vähem vaid teadmisena, kui jälle rohkem antidepressante võtan.

1 kommentaar:

Kaamos ütles ...

Mingi äratundmissärts käis läbi.
Nukkerhabras, head asjad kui härmatis sellel, soe tuul on tulekul ning härmatise jaoks on soojus halb.
Niisugune ju ongi maailm, teistsugust pole.