esmaspäev, 6. veebruar 2017

Oi, kui juba annuse vähendamine niimoodi mõjub ...

Ei olnud asi eesmärgipuuduses.
Ma hakkasin vähem antidepressanti võtma, kui kooli läbi sain, ja see annuse kahandamine mõjub. Mitte vähe. Kusjuures ma ise ei oodanud seda üldse, unustasin isegi arvesse võtta, kui oma pideva paha tuju põhjuste peale mõtlesin.
Aga no nii on.
Tahan nt plokki samuti kirjutada siis, kui millegi peale vihastan, muidu mitte.
Krt, kui paremaks ei lähe, pöördun veebruari keskel suurema annuse juurde tagasi. Ei, ma rääkisin psühhiaatriga läbi küll, tema soovitus oligi peale kooli lõppu pisemat annust proovida, ent sellest on umbes 6 kuud möödas. Ja noh - "proovida" kõlas täpselt sedasi, et kui on halb tunne, pöördume esialgse juurde tagasi, mhmh.

Aga ma vihastasin, mõistagi. Mida siin muidu heietan praegu.

Põhimõtteliselt vana teema: olen selle üle siin korduvalt vihastanud, arutanud ja tõdenud, et ma olen mingi imelik vist, et mul üldse nii ei tööta, nagu mõnel teisel. Autistliku mõtlemise võlud ilmselt vms.
Aga siiski.
Aga ikkagi.
Aga ...
No minu peas nii üldse ei tööta teoreetiline haridus! Nagu nii üldse! Ei ole absoluutselt nii, et õpin midagi selgeks ja siis tean - kui praktikas ei kasuta, on mõne nädala pärast räbalad, poole aasta pärast üldse väga üksikud detailid alles. Ja kui praktikas kasutan midagi-kuidagi, siis see, et enne polnud teoreetilist põhja, üldse probleem pole. Ma praktika jaoks ja jooksul omandan ka selleks vajaliku teooria ning siis mäletan seda edaspidigi.
Aga mingi praktikas rakendamata teooria ununeb kohe, kui teda enam vaja pole. Päriselt. Või noh, mingid räbalad säiluvad, ma oskan tegusõna faire jätkuvalt pöörata, kui seda meenutan. Aga võimalusel ma ei kasuta prantsuse keelt, sest nii keeruline. See-eest inglise keel, mida õppisin umbes 30 korda vähem koolis (prantsuse keelt alustasin esimeses klassis ja igal aastal oli 6 tundi nädalas, inglise keelt 10. klassis ja seda oli siis 2 tundi nädalas), ent ise kasutan ja alguse tegingi iseõppides The Lord of the Rings'i lugemiseks, on peaaegu nagu teine emakeel.
Miska mulle on formaalharidus paberi ärateenimine ja muud midagi.

Ja siis vihastan end roheliseks, kui leidub inimesi, kes haridust päriselt tähtsaks peavad. Ei, oletan, et nende mõte lihtsalt töötab teismoodi, neile jääb tõesti meelde - aga mulle jälle tõesti ei jää! Kõik, mida ei ole praktikas kasutanud, hajub. Mida ma anatoomiast (mida õppisin ja õppisin ja õppisin) mäletan? Et kolp on ladina keeles cranium ja ... eee ...musculus on lihas? Luu on os.
Suht kõik.
Kuidagi on veel meeles, et on vertebra, aga kas see ongi nüüd selgroog või tuleks üks sõna veel panna?
Oot, anatoomia ja füsioloogia on muudki kui ladinakeelsed nimetused?!
Eeeee ... no seda, et peaaju käib kolba sees ja veri kehas ringiratast, teadsin ennegi ju?

Mulle päriselt, päriselt ei mõika haridus. Teoreetilised teadmised ununevad kohe, ainult praktikas kasutatav jääb meelde. Või põnevas raamatus tekstis sees olevad ning lugemise käigus ajju vajuvad ja seal talletuvad teadmisekillud. Need ka jäävad - ja siis olen hiljem "kurat küll!" kui selgub, et nood teadmised olid täiega valed.
Mis teistel ei ole nii v?
Või on, ent nad ikkagi on selgeks õppinud, et haridus hea, ja nüüd jagavad seda usku valimatult, sest no haridus peab ju hea olema, kui seda nõutakse nii paljudes kohtades? Ja mina olen nende meelest rumal, et haridust paberiks pean?!

Noooojah.

Olgu, viha välja lastud, mida ma nüüd veel kirjutan?

Aa, seoses antidepressantide annuse vähendamisega ning halva tujuga tahaks igalt poolt pai norida. Nagu neilt inimestelt ka, kelle olen enda omade hulgast välja arvanud, sest äkki nad ikkagi on toredad,lihtsalt olid kuidagi emotsionaalselt rebestatud vahepeal? Ainult siis, kui fakte meenutan, tuleb taas tõdemus, et ei. No ei. EI!

Süda on ka paha. Nagu sedasi lainetena - kui midagi olen söönud, on parem, aga kui kõht jälle tühjaks läheb, tuleb ka iiveldus tagasi.
Kõik. On. Halb!

15 kommentaari:

Marca ütles ...

Mul on ka nii, et kõik, mida ei kasuta, ununeb. Ja ma olen ka nõus, et haridus on paber, kuid ma väärtustaks seda ses mõttes, et paberi kätte saanud inimene on siiski enamasti võimeline ennast kokku võtma, töötama mingi eesmärgi nimel, va juhul, kui ta selle paberi tõesti ostis. Paber tõendab, et on potentsiaali mõttetööks :) Muidugi võiks ju kuhugi esitada ka ntx loetud kirjanduse nimekirja (aga no sealtki mäletan murdosa), hobid, elus korda saadetud head asjad, aga pole nii kombeks miskipärast. Muidugi on suur hulk inimesi, kes on väga targad ja tublid ka ilma paberita, samas olen üsna kindel, et suur osa paberit ja haridust põlastavatest inimestest on lihtsalt rumalad, mitte ei mõtle nii nagu sina. Või noh, lihtsalt statistiliselt on laiema silmaringiga mõtlemisvõimelisi inimesi rohkem (formaalselt) haritud kui harimata inimeste hulgas, kuigi alati on erandeid.

väga väga naine ütles ...

Sellega olen üleni nõus, et see paberi kättesaamine näitab midagi (visadust, enesekontrolli määra, elementaarsetest asjadest elementaarsel tasemel aru saamist, sest kui ikka üldse masti ja mändi ei jaga, ei saa ka paberit).
Aga et teoreetiliste teadmiste jagamine, mida praktikas ei kasutata, kuidagi sellele teadmiste vastuvõtjale hea on?! Et on õigustatud ilmatu aja kulutamine teoreetilistele ainetele kõrgkoolis, kus samas ka praktika osa õppekavast (ja vähemalt mina õppisin praktikatega 200 korda enam) -
krt, vihastan jälle =)

Madis ütles ...

Mulle on soovitatud kõrgharidus omandada aga mitte paberi pärast, vaid pigem selleks, et saaksin teistmoodi maailmakäsitlusega tuttavamaks. Või midagi sellist.
Minu mõistes nagu midagi sellist, et "tunne oma vaenlast" :)

Vihastamine ei pidavat hea olema aga viha sees hoida on vist veel kahjulikum. Pai abil ehk leebub ta.

Tuul ütles ...

Sinu arvamus hariduse kohta läheb hästi kokku artikliga, mille me kolleegiga kunagi Sirpi kirjutasime ("Haridus kui paabulinnu saba". Netist lihtsasti leitav.) Huvitav oli, et samal aastal tsiteeris Tartu Ülikooli rektor seda üsna pikalt ka ülikooli avaaktusel. Ehk siis ülikool ise ka "teab", et hariduse sisulisest väärtusest on olulisem selle märgiline väärtus. Natuke kurb muidugi. Aga eks see ole ehk missioonitundega õppejõudude ülesanne, hoolitseda selle eest, et tudengitel loengutes-seminaridel vähemalt põnev ja huvitav oleks, kuni nad oma diplomipaberisaamiseks vajaliku aja ära teenivad.

väga väga naine ütles ...

Täiega kergendus, et ma pole oma madala haridustasemega ja muidu imelik olemisega põhjendatult vaid üks harv ja nõme nii arvaja =) Ülikooli rektor tsiteeris, ha! =)
Ja tänan pai ees, Madis, kulub ära!

notsu ütles ...

Mul tekkis küsimus, kuhu sa tõmbad teooria ja praktika vahelise piiri. nt kumb on rohkem praktika, kas võõrkeeles jutustamine või võõrkeeles lugemine? Kui ma hakkan oma prantsuse keele tunde meenutama, siis me pidime seal enam-vähem iga päev jutustama või mängima kaardi järgi Tallinna giidi või Pariisi giidi. ja siis mõtlen, kummas asi on: kas Nurmeka prantsuse keele tundides oli rohkem lihtsalt grammatikat ja vähem jutustamist kui meil või ei lähe jutustamine sul praktikana arvesse. Kuigi selle käigus tuleb ise omaenda kehaga võõrkeelset teksti produtseerida, millega võrreldes lugemine on passiivsem.

Ma ise õppisin inglise keelt samamoodi nagu sina - ise raamatuid lugedes ja seejärel suheldes, aga rääkima saingi ainult tänu sellele, et üks konkreetne õppejõud ei jätnud mulle muud varianti kui rääkida, ükskõik, kui halvasti ma seda tegin. Ja selle rääkimine OLI mul esialgu raske, prantsuse keeles oleks see palju kergem olnud, sest prantsuse keelt ma olin omaenda suuga tunnis rääkinud, aga inglise keelt ainult lugenud ega teadnud pooltest sõnadest, kuidas neid hääldama peab.

(kõrvaline märkus: inglise keel võib-olla ongi lihtsam kui prantsuse - kõiges peale häälduse-ortograafia suhte, mis pidi ingliskeelsetel lastel lugemaõppimise vaevalisemaks tegema kui teiste Euroopa keelte kõnelejatel. a grammatikat ju pr keelega võrreldes praktiliselt polegi; ja sõnad on suht lühikesed ja neid on palju kergem jutu seest välja kuulda kui prantsuse keeles. rääkimata sellest, et prantsuse keelt õppinud inimesel on pooled inglise sõnad juba tuttavad, nii et prantsuse keele peale peaks veel eriti lihtne olema.)

muude keeltega saadud kogemuse põhjal on mul nii, et oleneb keelest. Ungarikeelsest jutust hakkasin korralikumalt aru saama alles siis, kui teoreetiline oskus oli juba päris hea, st siis, kui ma olin keeletundides jõudnud juba sinnamaale, et rääkisin ise enam-vähem veatult, nii et Ungaris arvati vahel, et ma olen rumeeniaungarlane, mitte "päris" välismaalane. Aga sellega paralleelselt õpitud itaalia keelest hakkasin aru saama juba ammu enne, kui tundidest süstemaatiline keeleoskus käes oli. Ilmselt on itaalia keele sõnu jutu seest kergem ära tabada kui ungari omi, rääkimata sellest, et prantsuse keel kindlasti aitas.

Aga mul on psühholoogiliselt üpris raske hakata suhtlema keeles, mida ma enne piisavalt hästi ei oska. Kohutavalt häirib, et ei oska loomulikke idiomaatilisi lauseid teha; ja et lihtsalt ei tea küllalt sõnu ja väljendeid, et oma jutud ära rääkida. ainus kontekst, kus see mind ei häiri, on see, kui ma ei ole keelt ÜLDSE õppinud ja see on kõigile suhtlejatele teada (ja nii suudan ma süüdimatult poola keelt purssida). Tolle inglasest õppejõuga, kelle tõttu ma inglise keelt ka rääkima hakkasin, tuli mul alguses niiviisi halvasti rääkida ja eks ma sain tänu sellele rääkima ka, aga alguses oli piinarikas. ma jooksin iga natukese aja tagant kinni, sest ei teadnud näiteks, mis minevikuvormi kasutada, ja mul oli tunne "see muudaks ju lause tähenduse TÄIESTI teiseks, ma PEAN teadma, mis minevik siia käib".

aga isegi kui ma ei näe, et raamatulugemine oleks jutustamisest kuidagi rohkem praktika, siis üht vahet ma näen lugemise kasuks küll, nimelt motivatsiooni oma. et kumba tehakse omaenda huvist ja tahtmisest, kumba sellepärast, et keegi teine nõuab.

notsu ütles ...

PS: see, kuidas minevikuvormid minu jaoks suhtlemisel tähtsad on ja mõne teise jaoks üldse mitte, tuletas meelde selle Pratchetti koha (vist "Härrasrahvas"), kus võrreldi vanaema Weatherwaxi ja Magrati suhtumist ravimtaimedesse. Vanaema Weatherwax teadis, et pole erilist vahet, mis taimega ravida, loeb protsess ise. Ja see tegi temast parema nõia. Magrati jaoks oli tähtis, mis taime ta võtab. Ja see tegi temast kehvema nõia, aga parema ravitseja.

Nähtamatu ülikooli võluritega võrreldes olid nõiad muidugi kõik selgelt praktikud.

väga väga naine ütles ...

Me jutustasime küll teksti, aga mulle see ei läinud üldse praktika kirja - mulle oli see täpselt "õpin õppetüki ära ja unustan". No selgelt minagi pidin selle kooliskäimise käigus midagi õppima, muidu poleks keskkooli lõpuni vastu pannud, aga minu suhe prantsuse keelega ongi "kui mulle antakse harjutus ette, et osadesse kohtadesse käib passé composé ja osadesse imparfait, ma võibolla teeks selle isegi ära, õigesti, ent keelt rääkida või kirjutada on raske". Mitte võimatu ülesanne, ent väga väga raske.
Samas inglise keelt on ju kõikjal. Ma alustasin arvutimängudega, siis tuli see "Lord oh the Rings", ma ju nägin tollal juba ka inglisekeelseid filme, sain aimu, kuidas sõnu hääldatakse. Ent mingit üsna lihtsatki grammatilist harjutust ilmselt ära ei teeks - kõik käib "tunde järgi", ilma teooriata.

"Praktika" on minu mõistes "värk, mida sa kasutad, et oma elu elada". "Teooria" see, mida igapäevas üldse tarvis pole, kooli jaoks õpid.

notsu ütles ...

ja kumba rubriiki medkool ja sealne õppimine üleüldiselt läks?

väga väga naine ütles ...

Tervishoiukõrgkooli praktikad olid väga super ja harivad, praktikumid tööruumideks sisustatud klassides neile head ettevalmistajad ja muust kasutasin tööl käies dešifintseerimisoskusi.
Kõik ülejäänu ... Ha. Ha. Ha. Ha.
Einoh, kui vaja läheb, siis õpin uuesti.

notsu ütles ...

a muidu on sul siis nii, nagu ma pakkusingi - et vahe läheb motivatsiooni järgi: mis on iseendale ja mis on kellegi teise nõudmise peale. sisemise ja välimise moti vahe.

selle süsteemi järgi on grammatikaõppimine minu jaoks täiega praktika. sest grammatika pakub mulle juba iseenesest mõnu. ma hakkasin ju ungari keelt puhtalt sellepärast õppima, et mulle meeldis tema struktuur. selle, et mulle täitsa meeldib mõni ungari režissöör või kirjanik, avastasin alles takkajärgi, esialgu ei olnud mul selle keele õppimisel mitte mingit muud pointi kui see, et tahtsin puhtalt seda keelt ennast, umbes nagu mõni laps tahab kella lahti koost lahti võtta - tahtsin teada, "kuidas rattad ringi käivad".

väga väga naine ütles ...

awww!
Keeleinimene, pole midagi imestada =)
Mina aga läksingi õendusse seepärast, et Tartus semiootikat tudeerides sain väga selgeks: teadus on mulle igav, ma tahan midagi reaalset TEHA.

notsu ütles ...

mul on nüüd kiusatus seda kuidagi maagia-müstika dihhotoomiasse paigutada. selles mõttes, kus müstika on ettekujutus, et truth is out there ja selleni pürgimine võib õndsaks teha, mis siis, et kunagi päriselt kõike teada ei saa; ja maagia on tahtmine teada, mida on vaja teha, et mingit teist asja saavutada (nt mida on vaja võõral maal öelda, et poest leib kätte saada). kui neid eri õppimismooduseid või -motte samasse jaotusse paigutada, siis on praktiline õpe (selles mõttes, et mida on vaja, et mingit vajalikku asja teha) maagiline, ja teoreetiline (selles mõttes, et õppimine õppimise pärast) müstiline. ja erialade lõikes ka - medharidus kui niisugune pigem maagiline, a teoreetiline füüsika või puhas matemaatika pigem müstiline.

aga teise nurga alt - seesmise vs. välimise motivatsiooni aspektist vaadates need praktika-teooria ja maagia-müstika jaotused päris ei kattu, sest nagu öeldud, minu jaoks ongi paljud teoreetilised küsimused see "oma elu elamine". grammatika/matemaatika/loogika on mu elu oluline osa, nii et minu jaoks on nende õppimine ülimalt praktiline, nagu üldse kõik, mis naudingut pakub.

notsu ütles ...

ja Weatherwaxi ja Magrati vastandust keeltesse üle kandes oleks sina (või ka näiteks ep) pigem Weatherwax ja mina Magrat. minu magratlikkus teeb mulle võõras keeles suhtlemise esialgu raskeks, aga teisest küljest tuleb see tõlkimisel kasuks (sest heaks tõlkimiseks on oluline vahet teha, mis minevik mis tähenduse täpselt annab; suhtlemisel pole nii tähtis, sest kui teine pool on vähegi heauskne, siis ta pingutab ise ka, et aru saada, mis ma öelda tahan).

udupea ütles ...

Mul ei püsi seegi meeles, mis praktika käigus omandatud, kui ma seda mõnda aega kasutanud ei ole :(