kolmapäev, 22. veebruar 2017

Õigesti ja valesti

Mul on nii halb. Nii halb. Nii halb.
Kõik koos: väsimus (emake maa, no OLI vaja end nii ribadeks ajada, kui nagunii öösel ainult 6 tundi maganud?), haigus, üksildus (mitte segamini ajada üksindusega). Käisin pühapäeval isegi kohtamas.
Läheb nüüd veidi aega, et sellest kogemusest toibuda.
Lisaks, et ikka HÄSTI rõve olla oleks, ma ka ei söönud päev otsa.

Tõin ennist analoogia vaimse külma ja ihulise külma vahel? Mu esimene katse rõveväsinuna magada tõi kaasa voodis tuhandeni ja tagasi nulli lugemise, siis sain aru, et sisemine külmus ei anna hoolimata kõigist 11 tekist järele, kui ma ei söö.

Ei saa öelda, et söömine päris maagiliselt aidanuks. Jõudsin ka peale seda lugemisega tuhandeni ning tagasi alla tulles kuskile 300+ kanti. Vähemalt polnud külm.
Aga no vähemalt LÕPUKS ikka uinusin, olles enne ära teinud umbes kõik lamedused, mis end tegema sundisid, vaadanud dr Who episoodi "Blink" (sest poega tuleb ometi popkultuuri alustekstide osas harida) ja söönud seljankat.

Mu nüüdne supitegemisviis on "võta purgisupp, lisa külmutatud köögivilju, vett, soola, küüslauku ja singikuubikuid".
Kui just pole Tom Kha. Seda teen korralikult v.a. et kasutan valmis maitseainesegu.

Nüüd ärkasin ja nii kuradi halb on olla, et niutsun häälega, kuigi isegi pea ei valuta enam - migreenitabletid jee. Kõik on korraga - ka lõputu janu, köha ja mäda maitse suus.
Jee.
Jee.
Nii. Kuradi. Halb.
Ja siis ma peaks positiivselt mõtlema?!

Olen ühe korra sellest juba kirjutanud, aga topelt ei kärise.
Läksin hommikul juba ajulagedalt väsinuna teraapiasse ja mõtlesin selle üle. Et kui ma praegu kukuksin (libe oli!) ja üritaks positiivselt mõelda, siis ma mõtleksin, et luid ei murdnud? Jee! Ja "Jõuan veel rongile? Jee!"
Aga päriselt positiivne oleks hoops, kui tõuseksin püsti ja ei mõtlekski üldse sellele, et näh, kukkusin, vaid hoopis teistele asjadele. Mingi raamatu kaanepildile ja päikesepaistele, et kevad tuleb ning kas sinine kleit oleks parem kui roheline või vastupidi.

Aga kui mul on paha olla, tulevad ainult halvad asjad ajust esile. Mõelda neist seda, et võiks veel hullem olla, halvale veel mõttes halbust otsa keerata, mind küll kuidagi ei aita. Mitte "jee, mu lapsed on terved!", vaid siis tuleb "ja kui neil mingi ravimatu haigus keret näriks, KUI rõve siis veel olla oleks!"
Mitte "jee, ma ei küpse praegu elusalt!", vaid "võiksin ka elusalt küpseda, vat see oleks vast jälk". Üldse ei tööta nii, et praeguses olekus parem olla oleks. Mõte sellest, kui palju ruumi veel halvemaks minna on, on lihtsalt siis ka peas. Ja olla veel viletsam kui enne.

Muidu teraapia oli päris hea ja seda suveni kord nädalas teha tundub täiesti vastuvõetava mõttena. Tegelikult oli mul sealt ära tulles palju parem tuju, kui sinna minnes. Aga siis käisin pojale
Strongarmi otsides läbi kahest kaubanduskeskusest ja väsitusin nii ära, et siga ka ei sööks.
Mind. Vbla mõtleks näiteks: "See ei ole miski tervislik toit, miski kookuvajunud raibe aint. Üldiselt ma surnuid söön, nad on nämmad, eriti mõnusalt pehmeksläinuna, aga see on - imelik."

Terapeut küsis mu heade lapsepõlvemälestuste kohta. Ma kohe lõin letti selle, kuidas me emaga tulime külast koju (mitmest külast palju kordi) ja siis laulsime koos.
"Ja kuidas see tundus?" küsis terapeut.
"See tundus õige," ütlesin iseennastki üllatades. "Et täpselt nii on hea ja midagi muud polegi vaja."
Ta küsis veel, aga ma olin peamise ära öelnud.
"Kas sul on hiljem ka seda tunnet olnud?" päris ta siis.
"Mõned korrad vist," vastasin ebaledes. "Ma täpselt ei mäleta."

Aga nüüd tagasi mõeldes tõden, et krt.
Krt.
Need ongi mu "elu tippelamused". Hetked, kus ma tunnen, et kõik klapib, miski (ka mina mitte) pole valesti. Õiged hetked.
Ja nii õudne on. Kuidas kogu kuradi aeg olen muidu enda meelest valesti. Ebapiisav, ei tea, kuidas just, kuid raudselt valesti.
Mulle jääbki eredusena meelde, et vot siis ei olnud, ja selliseid hetki tahaks elult koguda. Annavad elusolemisele mõtte.

Tegelt ei tea, miks mul praegu sitt tunne on. Praegu nagu "kurat, mitu nädalat juba". Hetkel tundub konkreetselt nii halb, et süda on paha.
Ma loodan, et see on antidepressandi annusekogusega mängimisest ja kõik läheb ka lühikeses perspektiivis jälle paremaks, kui lihtsalt magan.
Mitte et ma nii väsinuna kergesti ka magada saaksin.

See kuradi Strongarm ei tööta samuti korralikult. Vahel trummel ei pöörle ehk ta ei lükka järgmist kuuli ette ja tuleb tühilask.
Tšekk on alles, eks ma lähen millalgi väljavahetamislootusega Juku poodi.

Ega ma ei ole ju piisavalt väsinud, mkmm.

5 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Kuidas sind aidata saaks, peale mõttelise hingeinglile õla peale patsutamise, mis vaikimisi tuleb niikuinii?

TasakaaluKunstnik ütles ...

Tead, miski siin Elus pole igavene. Ka see halb olemine. Kuigi ega see sellises seisundis olemises mingi lohutus pole. Ma saadan sulle virtuaalse kallpai! Kui aitab, siis saadan kohe koormaga veel. Ja kui muudmoodi on võimalik olemist, leevendada, siis anna märku. Kallipai!

väga väga naine ütles ...

Jaa, ma tean =) See läheb üle, sest viirustõbi läheb üle ja kõik on taas parem.
Nii tore, et te must hästi mõtlete!

Lihtsalt mudel, mis siin postituses on aimata, kuid mitte selgelt välja öeldud: kui ma olen endast kõik andnud, akud tühjad, varuakud tühjad ja kuskilt imekombel veel veidi energiat saanud ja see ka ära kulutatud - vot siis olen endaga rahul.
Siis olen enda jaoks õigesti.
Ja see toob kaasa pideva üle oma jõu pingutamise, kuid tulemuseks ei ole, et olen enda jaoks õigesti, vaid on hoopis eriti rämepaha olla.

Ja nii nõme ja oh, ma peaks välja mõtlema, kuidas teismoodi teha - kui mul rohkem pilti ees on. Mitte kohe.
Täna ma puhkan.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Sa oledki hea. sellst enda nn tühjaks kurnamise vajadusest Sinus sain ma aru siis, kui ma mingil ajal Su blogist seda jooksmise ja trennimise postitusi lugesin. See kumab läbi kohati ka teistest kirjutistest.

Aga selleks, et miskit parandama või väljamõtlema hakata, selleks pead end tõesti välja puhkama. Head puhkamist ja endasse tagasitulemist!

udupea ütles ...

Pai! Selle aasta kevad ongi nõme