laupäev, 4. veebruar 2017

Paistab, et täiesti kaugema eesmärgita olla on mulle ikka liiga keeruline

Hei, reede õhtu? See peaks ju olema mingi lõõgastumise hetk!
Nii et lõõgastu, naine, lõõgastu!



Eip, ma ei toimi nädalapäevade kaupa, tundub. Nii ära stresseeritud ja jõuetu ja enda ning maailma peale kuri pole ammu olnud.
Vähemalt kolm päeva!
No tegelt on üsna selge ka, mis mul viga on - mitte et hirmsasti kaugete eesmärkide nimel liigutada tahaksin, aga tore oleks teada, et nad on seal. Et igapäevane minieesmärk korda 68 või 196 viib pikas perspektiivis kuhugi.

Aga nüüd polegi ühtegi suuremat tulevikutahtmist peale omaenda väikese armsa uuslapse ja sinna suunas teadlikult pingutada lihtsalt ei soovi praegu. Süda läheb pahaks, kui mõelda, et peaksin kellegagi seksima ainult lapse saamiseks.
Töö? No rahaliselt oleks kergem, kui oleks. Aga ma väsin niigi nii ära täiesti ennustamatult, vahel ei saa öösel magada, vahel tahan päevas kolm korda lõunaund võtta - ning tegelikult me ei sure Poeglapsega ka nälga riigi toetuste peal. Tuleb lihtsalt jälle vaadata, mida osta ja kuidas mõistlik oleks.
Nagunii on rahaliselt lihtsam kui enne Rongi ja vahetult enne seda võetud ning kvartali jagu kestnud ametlikku tööd.

Phmt olen nõus praegu tööle minema väga osalise ajaga ning omadel tingimustel. Mul ei ole seda otseselt vaja teha.

Ja - ja -ja kool läbi? Möödas-tehtud-lõpetatud?
Nojah.
Appi.
Õnneks on mul üks lugu, mida pole vist augustist saati näppinud, pooleli. MidagiGI.

Sest no - romaan ootab veel veidi parandusi pärast seda, kui sinna sisse vaatasin viimati-jaanuari-lõpupäeval, aga kui lasta taas natuke aega mööda, on parem. Alati on kasuks natuke oma teksti pandud kavatsusi ära unustada ja värske pilguga vaadata.
Üks Teine Lugu vajab uut avaldamiskohta, sest senine kukkus ära (mitte et minu töö oleks kõlbmatu, see kogumik lihtsalt ei ilmugi). Kolmandat peaks natuke mudima ja krt temaga: ta küll ei ole omaetteseisja, ent las läheb võistleb teistega natu.
Aga no phmt on kaks lugu ja romaan valmis, onju, ainult viimistlus veel. Aga avaldamisega suurt tööd teha ma ei taha. Tasapisi, natukehaaval ainult.
Issand, luuletused võiks ka koguks teha.
Kas ma võin sundimatult otse põrandale oksendada?

Kirjutamine mulle meeldib. See osa, mis jäle on, on seda kuidagi teistele pähe määrida, nii et veidi raha ka saaksin.
Nojah, aga lubasin vähemalt midagi ilmutada sel aastal? Lubasin.

Ok, paistab, et mu uus prioriteet (lapse saamise järel, aga see lapseteema on hetkel veidi allasurutud olekus) on enam-vähem valmisolevate tekstide avaldamismasinasse lükkamine. Jaa, kõlab küll kuidagi rahustavalt - on teada, mida teha tahan, võin sinnapoole liigutama hakata.

Oh, nädalavahetus on viimaks tähenduslik! Esmaspäevast hakkan liigutama, sest enne on kõik tööinimesed pausil =)

2 kommentaari:

notsu ütles ...

huvitav, kuidas sa end raamatuid tõlkides tunneks? see on igatahes asi, mida saab üsna oma graafikus teha - tingimusel, et a) on hästi pikk tähtaeg või b) ei olegi mingit lepingut, oma lõbuks tõlgid, pärast äkki keegi avaldab ka.

See viimane eeldab kahjuks samuti pähemäärimist, aga miskipärast on mul tunne, et see on kergem. vbla mitte praktiliselt, aga psühholoogiliselt. see on justkui vähem iseenda pähemäärimine, tähendab, ka äraütlemised mõjuvad vähem isiklikult.

väga väga naine ütles ...

Ma olen natuke tõlkimist proovinud. Päris keeruline töö, peab tõdema.
Vbla avaldamist on kergem taotleda, aga töö ise on jälle ebameeldivam. Sest ta on raske, noh! =)