pühapäev, 26. veebruar 2017

Pisikesed pisiasjad

Puhtalt jonni pärast ei kirjuta enam väga oma viirus-(loodetavasti ikka on. Kui ei taandu, panen esmaspäeval arsti juurde aja kinni, et kiirtest selgitaks, ega äkki bakteriaalseks pole pööranud)haigusest.
Nagu - on muid asju ju elus samuti. Nii vähe, kui neid tunnengi.

Näiteks on minul ja mu pojal diametraalselt erinevad arusaamad, mis on filmides huvitav ja mis mitte. Minu arust on põnev see, kui tegelased räägivad. See arendab sündmustikku, avab karaktereid, lahe. Aga surmigavad on võitlussteenid. Ega ma võitluste vastu ole, lihtsalt need kipuvad jube kaua kestma ning ei anna üldisele plotile midagi juurde. Phmt võin esimese löögi juures uinuda, viimase ajal silmad lahti teha, ning pole filmi sisust midagi kaotanud.
Tema aga ei viitsi kõnelemist jälgida (jaa, saab küll keelest aru), sest siis ei toimu midagi, lihtsalt mingid lõugu liigutavad näod. Küll aega on põnevad võitlusstseenid, sest siis sünnib igasuguseid asju, mida on lahe vaadata!

Ja siis ma mõtlesin viimaks välja, mis värk on heade asjade endale meenutamisega - et mitte ei tule endale ette lugeda kõiki asju, mis mingite näitajate järgi peaks nagu hästi olema, vaid lihtsalt noppida oma mälust hetki, mil oli lõputult hea tunne.
Ääretult erinevad asjad. Kujutasin ette episoode ja detaile oma elust ning mõtlesin muudkui: "Ei. Järgmine. Ei. Järgmine," kuid sain ilusaid värke viimaks ikkagi päris hulgi. Kuigi neid, mille kohta "EI!" mõelda, oli muidugi kordades rohkem.
Kõik need momendid, kus tuli sisse ka mingi valus ja ebameeldiv emotsioon, olid "Ei!" Ainult puhast rõõmu ja õnne võtsin - ning päris jube oli, KUI palju proportsionaalselt sai viimast aastat. Kogu mu kuradi ELU on olnud pidev valestiolek, ning väga olulise osa headest mälestustest võtsid enda alla raamatud, mida olen küsimusteta ja üleni nautinud, isegi kui seal on kohutavaid kannatusi - sest ma ju ei nautinuks, kui seal midagi _lisaks_ kannatusetele polnuks.
Noh, ja siis olid mõned inimesed. Kallistamistunne selle isikuga ja teise isikuga jne. Kogu see nädal, mil sõja- ja katastroofimeditsiini õppisin, kõik need säravvärvilised sügisilmad ja imeline vaade magamistoa aknast, mündikreembrülee maik ja sitaks nägus isane õppejõud. Kohv emamaja trepil. Nunnutamised oma laste poolt. Tütarlapse vanaema käsu all olev mõis, selle lõhn, pliidi all vuhisev tuli.
Mul on endast ikka KOHUTAVALT kahju, et varem arvasin end ainult valesti olevat ja nii palju ilusad-olemise-potentsiaaliga mälestusi on varjutatud selle poolt, et muidugi olen valesti, halvem, kui võiks ja peaks ja oleksin võinud ikka paremini teha, paremini olla, hea, et niigi läits.

Ma ei saa end sülle võtta ja kõike halba olematuks teha. Aga ma SAAN end kallistada, otsida teiste kallistusi ja uskuda, et olen kenade inimeste tähelepanu väärt.



Ei, ma tõesti ei arva, et tähtedel oleks sittagi sellest, mida ma läbi olen teinud, kui isegi mul endal nagu väga polnud =) Ka praegu jagan ära, et on privileeg olla häiritud sellest, mismoodi mu elus on raskused jaotunud ja eriti privileeg see, kuidas saan avastada, et üliempaatilisusest tulenev valu polegi igaühes.
Vaata, see postitus, onju.
Kõik need lapsed, kes pidid hakkama saama ühiskonnas, mis ei arvestanud, et nad on nemad. Kes olid kogu aeg valesti, ilma et keegi oleks neile isegi diagnoosi pannud, tõdemisest, et su probleemid pole haiguslikud, sa lihtsalt oled enda moodi, rääkimata.
Sa arvad, et ongi normaalne, et sul hea pole. Ei peagi olema! Kunagi pole olnud! Leia rõõmu väikestest asjadest - aa, seda ka (enam) ei suuda? Mingi mömm oled siis, jah?
Isegi rõõmu tunda ei oska, nõõ-mee ...
Ja siis elad ka kuidagi ära - oh, muidugi halvasti. Võibolla viiendiku peal sellest, mis Oleks Võinud Olla. Aga elad.
Elati.

Viie päevaga olen oma uue (vana?) reaalsusega suht ära harjunud. Et jah, kogu aeg on rõve olla, nii käibki. Pole nutta midagi, kannatad ära - või sured.
Kui loomulik see tundub, on täiega jube.
Kui pea ei valuta, on juba hästi, jai.
Poeglaps reisib homme koos Tütarlapsega Lapimaale tütre isale külla. (Jaa, see tütre isa on ääretult imeline ses osas, et poeg on ka tema poolt üleni omaks võetud. On imeline.) Nii et olen nädal aega üksi. Üldiselt oleks see tore - aga mul on praegu nii jäle olla, et ootused on kõige halvemad.
Loodan vaid arstile ja et kui parem hakkab, on puhtalt kontrasti pealt juba tore.

Ja noh - see ka ju tõsi, et kui vahepeal pole halb, ei saagi aru, millal on hea. Loodetavasti ei lähe seekord jälle üldse meelest ära, kuidas "hea olla" tundub.
Loodetavasti ei kulu nii kaua aega.

3 kommentaari:

notsu ütles ...

heade momentide mälus hoidmisest - ma avastasin paar aastat tagasi, et hingele teeb head ka heade momentide ettekujutamine. maailm tundus tol päeval ühe vaidluse tõttu (millest suur osa toimus mu enda peas nagu alati, kui mu vaidluspartner piisavalt kiiresti ei vaidle) eriti kõle ja kuri, hakkasin ette kujutama, kuidas oleks nii, et oleks hästi. Ja juba sellest hakkas parem, et ma olin hõivatud meeldiva kujutlusega. Järgmiseks taipasin, et see "hästi" suure tõenäosusega ongi nii, nagu ma ette kujutasin (enne, kui ma musti stsenaariume peas läbi mängisin, tundus just vastupidi, et need mustad stsenaariumid on kõige tõenäolisem variant sellest, kuidas maailm päriselt on). Oli päris ehmatav avastus, kui palju mu välismaailma-taju oleneb sellest, mis kujutluspilte ma läbi mängin.

notsu ütles ...

näh, leidsin üles, et dokumenteerisin selle tookord blogis ära. et kuidas ma kirjutasin vahelduseks hirmude asemel üles parima, mis ma loodan.

TasakaaluKunstnik ütles ...

minu jaoks üsna varajases teismeeas leitud võimalus elu paremaks muutmisel. sealtmaalt korjan nagu pärleid neid nn helgeid hetki ja olen võimeline meenutama kuni detailideni, sh lõhnad, värvid, meeleolud jne. visualiseerimise võime on väga suur päästerõngas. nõuab ainutl kolepalju harjutamist. eks see nn oma mulli loomine ole. aga kes end ikka kõige paremini saab aidata, kui me seda ise ei tee. vahel olen mõelnud, et ju mu enesealahoiuinstikt on lihtsalt hästi väljaarenenud.