neljapäev, 30. märts 2017

Ilmast ja tervisest

Oota, praegu ei olegi Päriskevad v?
Mina arvasin, et see ongi kevad (ja sel põhjusel mulle ka kevad ei meeldi). Noh, et lund ei ole, päevad nagu pikad, aga midagi peale lume ka pole.
Tegelikult on praegu isegi hästi - tuul on kõik ära kuivatanud, õues on täiesti hea käia (ja joosta). Muidu minu ajus ühendub "kevad" sõnaga "löga". Sajab midagi lumetaolist, sulab ära. Ja siis see kordub vähemalt kaks tosinat korda märtsist maini, maa on pea pidevalt märg ning mingit korralikku ilma ei ole. Paksu tihedat sadu KA ei ole. Selline ebamäärasus ainult kogu aeg.

Kaks asja on toredad:
a) mul ei ole enam külm kogu aeg - no nii kogu aeg, et seda isegi ei tunne enam muidu, kui magama minnes, mil mul ei õnnestunud enne uinuda, kui labajalad ja -käed üles soojenenud. A võibolla on asi hoopis selles, et olen umbes kilo veel juurde võtnud =P?
b) võin kanda neid saapaid, mis on lihtsalt lukuga kinnitõmmatavad ja mida panen jalga umbes 30 sekundit, mitte neid sooje talvekaid, mis on nööridega ja 3 minutit kulub lihtsalt saabaste jalgapanemiseks

Üldiselt on sügis mu jaoks täiega aastaaeg (ja lemmikaastaaeg), aga kevad "periood, mil talve enam ei ole ja suve veel ei ole".
Aga kui inimeste jaoks on "kevad" see asi, mida mina nimetan "nooreks suveks", saan veidi paremini aru neist, kellele kevad meeldib. See on lahe aeg jah. Ja vahtraõied täiega ilusad!

Vaimne tervislik seisukord jätkuvalt hea, tänan küsimast. Kuigi kalduvus ahnitseda endale liiga palju tegemisi, ei ole kuhugi kadunud, lihtsalt ütlen endale, et ma ei PEA neid täna ära tegema - ja kohe kergem olla.
Keegi kirjutas mulle kommentaarina kuskile postituse alla, et teda aitab päevale raami seadmises see, et teeb endale ise reeglid. Määrab, mis tuleb ära teha. Ja ma ei vastanud siis, ent mõtlesin süngelt, et mina teen seda ju kogu aeg. Mul ei ole sest toredam.
Aga nojah. Kui mina endale tegevused määran, ega ma siis ennast hellita ju. Nii palju panen kavva, kui vähegi jaksan, ja kui ära ei tee, olen halb! A nüüd ma natuke aega jälle valvan end, ei võta liiga palju ning ei sure siis tegemiste koorma all.

Tänu indigoaanlasele kirjutavad nüüd paljud muudkui toidust. Olen natuke edasi jõudnud sellest, et "nii ükskõik", aga põhisuhtmine toitu on jäänud samaks: see pole oluline.
Jaa, ma üritan oma poega toita pärisasjadega ja tuua koju ka puu- ja köögivilja, mis talle maitseb. Aga kui ta ei taha, võib ta alati teha kiirnuudleid või süüa krõbuskeid piimaga (või võileiba, see on viimase nädala lemmik olnud). Et ma peaks tema toitumist nii tähtsaks, et selle pärast tülitseda või ekstra pingutada? Kuulge, kui ta on rõõmus, söögu minu pärast viis korda päevas kiirsuppi! Söök on ainult söök.
Oluline vast neile, kel suuremaid muresid pole.
Kui mul raha üldse ei olnud ja tegin hea toidu, näiteks kana-klimbisupi või mõne laheda ahjupotis haudunud liharoa või imelise šokolaadikoogi, oli see rõõmus sündmus. Aga nüüd mul esiteks ei ole ahju (krt, ma PEAKS, kui jälle rohkem raha on, selle alumise siini ikka ära laskma vahetada - aga ma ei tea, kuhu helistadagi, pean internetis otsima hakkama ja krt ma üldse viitsin väga süüa teha!) ja teiseks on jõudu palju vähem.
Mind lihtsalt ei huvita.
Et toit peaks olema selline asi, millest HOOLIDA?
See on võimalik ainult siis, kui suuremaid probleeme pole =)

Björkil on laul.



Pagan poetry.
Aga IGA jumala kord, kui seda kuulen, kuulen ja isegi mõtlen: "Bacon poetry". Vahepeal ma muudkui sõin peekonit, kõik soolased toidud olid paremad, kui seda veidi lisada. Nüüd olen nii ära hellitunud, et ka peekon ei ahvatle enam. Ma võiks dieeti pidada - mitte selleks, et alla võtta, vaid et mõnd toitu taas ihaldada.
Mitte uimane "Seda võiksin süüa", vaid ISU.
Ma olen mänginud ka mõttega samal põhjusel suitsetamist maha jätta - mitte et mitte suitseda, vaid et jälle tahta suitsu.

Võibolla on täna hea päev nt dieeti alustada? Aga mida siis ei tohiks? Maiustusi? Hei, neid ma nagunii pea üldse ei söö. Ainult kooki. Et siis kooki ja maiustusi?
Kuidagi vähesest tuleks ikka loobuda. No ma panen tärkliserikkad söögid ka juurde - mitte et ma väga neidki sööksin, aga pelmeenid (kattetainas!), leib ja külmutatud pitsa langevad nii samuti ära ja vähemalt leiva osas on see märgatav muutus mu iganädalasel toidulaual.
Jai. Äkki aitab jälle mingit toitu tahta ka.

teisipäev, 28. märts 2017

Do whatever the fuck you want

Paistab, et olen õigel teel.
Minu keha arvab, et olen õigel teel ehk - mul on nii tore olla. Mingit välist võrdlust tuua tegelikult ei saa, sest olen jube hea teeskleja ning naeratan vahel ka lihtsalt mõtte peale "kui oleksin õnnelik, naerataksin praegu". Aga HEA on.
Ja ka mu alateadvus - see, mis on lame - seekord rääkis päris otse. Ta on kehaga ühel nõul, läks ainult veel sammukese edasi, tuletades mulle meelde kõiki neid vanu tõdesid, mida olen siia juba kirjutanud.
Nägin und.

Unenäos lugesin esmalt omakirjutatud fännfiktsiooni (mul oli tore lugeda, kuigi samas sain aru, et kui 2/3 loost on täis ühte tegelast ja siis tuleb 1/3 üldist juttu maailma kulu kohta ses variandis, pole see kellelegi teisele), kaks olid veel.
Uurisin ka koos tütrega omatehtud koomikseid. Olin need teinud peamiselt kollaažitehnikas mingite vanade ajakirjade sisse. Osad pildid olid üle terve A4 lehekülje, osad palju väiksemad, harilikuga joonistatud ja seal toimus siis süžeeline tegevus.
Esiteks olid pildid osaliselt kahele meelele - lisaks nägemisele olid nad ka kombitavad, siin ribake hommikumantlit, seal kellegi kaelaehe olid päris riidest või nöörist ja tilbendisest seal küljes. Siis olid nad käppimisel paljut avavad - nihutades teki kõrvale, tuli nähtavale voodis lebava noormehe hommikumantlisiil. Seda tõstes oli ta üldse aluspükstes. (Ei, need ei olnud enam eraldi pildil, olid koos kehaga.) Ja tagatipuks olin ma vaeva näinud detailidega: näiteks söögikohas olid seinal plakatid, millesse selgelt olin süüvinud, nii et ulmelise tulevikumaailmaga koomiksis olid üleval postrid filmidest, mis NEILE ulmelised ja põnevad.
Jah, lugu, mida pildid rääkisid, oli isegi mul endal raske jälgida. Pidin Tütarlapsele seletama, mis krt üldse toimub ja kes on kes. (Mul olid valged keevitajaprillid ühele ja soeng teisele peamised tegelasi äratuntavaks muutvad detailid. Mul väga ei õnnestunud neid joonistatuna piltidel ühesugused välja nägema panna, aga kui kellelgi olid valged ümmargused prillid peas, oli ta See Tegelane.) Aga hoolimata mu joonistamiskäpardlikkusest oli neid koomikseid nii lahe vaadata, detaile uurida - ja see kompimisvärk kohutavalt tore.
Et koomiksitel polnud korralikku algust ega lõppu? No see segab ainult lugejat, kes pole mina ju!
Ühel suurel pildil oli Sanji. No kollaaž, selgelt ma PIDIN võtma mingid tegelased olemasolevatelt piltidelt!

Kirjutatud fännfiktsioonid olid ka nii mõnusad.

Siis ärkasin üles, et kempsus käia, ise peaaegu tudisemas vaimustusest, sest uni oli nii hea olnud - ning sõnum, mida unenägu kandis, sedavõrd selge, et polnud isegi vaja eraldi sõnastada.
Teadsin kohe ärgates.

Tee, mida SINA tahad, ütles mu alateadvus. Mitte seda, mida teised heaks peaksid. On täiesti tarbetu otsida mingit seksuaalpartnerit, kui sa teda tegelikult isegi ei taha, võtta põrandaid tolmuimejaga kord nädalas üle ning teha tolmust puhtaks nõudekappi, mis sind tegelikult mitte-kunagi-puhastatuna pole seganud kaheksa aastat.
Need on asjad, mis MIND õnnelikumaks ei tee, aga on kuidagi üldühiskondlikult hinnatud. "Kõik ju arvavad, et nii on hea, ma siis ka teen!"
Ja sittagi.
Mul ei ole hea nende tegemise järel? No ei.

Aga fännfiktsioone kirjutada (ja endakirjutatuid lugeda) pole ma küll 12 aastat võtnud, kuid mulle tegelikult hirmsasti meeldis. Mu peas leidsid aset lood, panin need kirja ja pärast, kui lugesin, olid kõik need samad tunded ja pildid ajus alles.

Ning lõika-kleebi juba välja antud ajakirja ...
Ma pole seda teinud sestsaati, kui Rongimehele sõtta sünnipäevakingituse saatsin. Noh, tol üürikesel paaril kuul, mil meil justnagu-hästi oli. Siis võtsin Eesti Looduse, kleepisin osad pildid üle oma väljaprinditud alastifotodega, jättes pildiallkirjad samaks, mis olid. Osad tekstid kleepisin üle  enda omadega, samas pealkirjad Eesti Looduse omad võttes.
Kokku oli päris hea, kuigi muidugi veidi kohmakas tulem.
No mida sa saadad mehele sõtta, kui mitte ajakirju alasti naistega, onju!

Olen teismeeast saati vahel kollaaže teinud. 0 kunstiväärtust, a mul endal tore.

Oh, alateadvus, kui kuradi õigus sul on! No mida ma vehin teha asju, mis mind absoluutselt rõõmsamaks ei tee, isegi ei huvita, ainult "nii saavad inimesed õnnelikumaks, proovin ka"?!
Kui jõudu on üle, võib teha rohkem asju, aga tee seda, mis TORE on, väga väga naine, mitte seda, mida "peaks"!
Näiteks tõuse kell neli öösel üles ja postita võrgupäevikusse, kui see on see, mida tahad.
Dohh.

esmaspäev, 27. märts 2017

Maailmale pime

Käin vahel raamatukogus.
Ühe raamatu vahelt ("Harry Augusti esimesed 15 elu") leidsin kaks paberit. Mõlemad sellised lillede, liblikate ja musta kassiga, kes silmitseb liblikat, ilmselt kavas seda kohe käpaga lüüa, märkmikulehed. Paberid olid hoolega raamatu vahele surutud - lõdvemalt pandud võetakse enamasti raamatukogutöötajate poolt ära, aga selliseid ei pruugita tähele panna.

Üks paber oli suhteliselt igav: tagaküljele oli vaba käega joonistatud ristkülik, esiküljel aga üks sõna: "Leping!"

Teine oli see-eest huvitav.

Esikülg:

Leping :)
          (Sulg + tint)
Punane pesu 2 p!
Küünlad
Geel
Massaži-õli küün.
Sulg
Siidipaelad
Šokolaadikommid
Mask

Tagakülg:

1. õhtu
* Seks pesu + sukad
* küünlad?
* Geel
(* Rõngas)
* Siidipaelad + mask
(* Sulg)
______________________________

2. õhtu (üllatus :))                     Riided?
* Lipsuga pesu
* Leping (allakirjutamiseks sulg&tint)
* Sulg
* Küünlad+massaaži küünal
* Kommid
* Siidipaelad + mask

Mul kohe hakkas peas ketrama, et mis see lugu olla võiks.
Paberid olid väga tütarlapselikud, aja järgi oletaks, et raamat on eelmine kord lugemisel olnud valentinipäeva aegu. Neiu-noor naine ilmselt plaanis mingit lepingut partneriga, ent kas see on "luban endaga kõike teha" või "oleme koos veel aasta", ei tea.
Sulega keha mööda rändamine on teema olnud, ilmselt ka kinnisidumine (siidipaelad). Ma isegi oletaks, et oma nägemuses oli ta submissive-pool, kuigi noh: mina võtaks vabalt noormehe jaoks siidpaelad, kui juba sidumismängud teema oleks.

Kuigi ma mitte kuidagi ei saa aru, miks tal oli vaja eraldi paelu ja maski kahe õhtu jaoks. Oli ikka - või pani lihtsalt 2x kirja? Või need õhtud olid erinevate meestega?
Väga huvitav.
Mitte et mina IKKAGI samade paelte ja maskiga läbi ei ajaks. Tarbimishullus saatanast!

***

Phmt on mul täiega imelik juba seepärast, et kaks kuud on hädine olla. Nagu - kaua võib? Miks? Kus on loogika? Oli ju kõik juba kombes?!
Nüüd muudkui mõtlen põhjuseid välja ja üritan neid likvideerida.
Halvasti.
Ei õnnestu.

Vaatasin oma päevadelogisid (kirjutan viis tegevust igaks päevaks ette, kuus tulevad ilma kirjutamata kaasa, ja kuna järjekindlus on mu hea omadus, on sedasi kirjas nii umbes kaks viimast aastat - kuigi ühe kaustiku viskasin minema, sest täis sai) ning korraga saabus adumine.
Jaa, ma kirjutan ette ikka veel 5 tegevust päevas.
Aga kuna ma ka alati panen kirja, mida veel tegin, siis reaalselt sooritasin viimasel kahel kuul ära mitte 5 miinus "vahel ei jõudnud", vaid 5 pluss 4, 5 pluss 5 või lausa 5+7 tegevust.
Kooli lõpetamisega ei saabunud mitte lebo, vaid kadus ära õigustus enda ees "Ma olen juba nii palju selleks teinud, võin vabalt võtta".
Tegin siis ikka rohkem.

Olen rabelenud. Rabelenud. Rabelenud.
Ja kas ma olen õnnelikum? Kas mul on kuidagi parem elada? Kas mu elukvaliteedile on positiivselt mõjunud sagedamini tolmuimetud põrandad, tihemini tehtud soe toit, Goodreads'i lisatud raamatud ning isegi enne koti viimseni täitumist juba välja viidud prügi?
Ma olen õnnetum. Päris tugevalt.

Selle avastuse peale otsustasin taas vabalt võtta. Vähemalt prooviks, nii nädal-paar.
Nagu päriselt vabalt võtta. Mitte "peaksin küll, võiksin küll, suudaksin küll - aga võin seda samahästi ka homme teha", vaid "võin teha täpselt nagu tahan - kui väga ei taha teha, ei tasugi!!"
Teate, et elu läks kohe ilusaks.
Ühe kuradima päevaga!
Niipea, kui jätsin oma tulevased tegevusplaanid võtmata kui "see on vaja ära teha" ja tajusin neid pigem soovitustena, tuli hea tunne tagasi.

Muidugi olen siinsamaski kirjutanud ja kirjutanud sellest, kuidas midagi ei pea, kõike võib, lähtu omaenda tahtmistest. Ning ikka õnnestus sellest meeleseisundist tasakesi välja libiseda rohkemtegemise lainele. Nagu mingi - oh, ma ei teagi. Nagu mingi ühiskondlikult heaks kiidetud mudel õnnele kohe!
Aa, ongi.
Ja minu kogemuse kohaselt see mudel ei toimi. Aga enda usaldamine on keerukas, kui teiste tõed tunduvad igal pool müüridena kerkivat.

Tegin veel ühe märtsiluuletuse.
Sittade omaloominguliste luuletuste postitamine? No aga vähemalt tean, mida teen =)

Sina ei kooldu.
Sina ei palu.
Nii oled vist loodud.
Veel püsid jalul,
veel püsid, 
sa kaabakas.

Ent kui nõrkust sa selgeks ei saa,
ei suuda keegi sind aitada.

Kuigi meil kõigil on valus
su rebitust vaadata.

laupäev, 25. märts 2017

Tuulejumal

Tegin ka märtsiluuletuse.
Noh, nagu tema.
Korralik luuletus käib armastusest, nagu te teate.

Kui olen väsinud, ei armasta mind keegi.
Kõik on udu ja raskus ja milleks üldse,
kohv jahtub ära, jahtub teegi,
hoian pead käte vahel ja meelevaldse
ajus peituva jääkmõttena tuleb:
kellelgi pole mind vaja.

Aitab ainult uni, mitte miski muu.
Kas kuskil on mõni, kel oleksin truu,
kel vastu naerev, vaidlev, suudlev suu
võiksin olla lühikesegi aja?


Phmt nördisin keegi-ei-armasta-mind-tasemeni Poeglapsepoolse lambist-pahandamise ning siit tulnud kaineksmagamise-soovituse peale. Viimati olin purjus ... mmmm ... no millalgi 3 ja natuke veel aastat tagasi? Isegi estconil 2014 ei olnud, kuigi kolme päeva peale kolm pudelit siidrit jõin ära küll. Lootuses, et see teeb midagi paremaks. Joomine ju tegevat?
Ei teinud.
Tahaks jälle minevikuendale pai teha. Tema jaoks oli kõik, mis rõvedalt valus ei olnud, "ilus elu".
Oh. Oh! ma ütlen.
Kes ta oli? Kas talle pääseks kuidagi ligi?

Tegelt olen juba üsna-täitsa ära unustanud, kui üüratult rõve oli. Kui loen, tuleb ainult meelde. Ei oska enam proovidagi selgitada neile, kes teada tahavad (olen süstemaatiline ju, kui otsus on mitte jätta mehed maha siis: okCupid hetkel - mitte et mul poleks täielist lootusetuse tunnet, sest osad isased seal on rõvedad, osad väliselt väga tugevalt mitteveetlevad ja osad jälle nii lahked, et mul tekib "eieieiei, normaalsed mehed ju ei ole mu vastu kenad").
Mäletan fakte, ent toonane tunne on ununemas.
Mis, noh - on ju hea? Nii palju on nii kaua parem olla olnud, et isegi mu praegused väikesed murelikkushood häirivad? Välja arvatud, et nüüd on vahel ka tunne, et sõrmi võiks taas töötavasse muruniidukisse toppida. Sest no peab proovima!
Ma ei karda ka ju midagi.
Ainus, mis otseselt takistab, on tõsiasi, et töötavat niidukit pole kusagilt võtta.

Täna on säherdune tuul, et mul lendas tolmuimeja filter, mida aknast välja kloppisin, sõrmede vahelt (vasak käsi) minema. No läksin järgi, viies ühtlasi ka riidest tolmukoti tühjaks. Oletasin mõtlikult, et tuul on nii kõva, et võis filtri krt teab kuhu vedada - aga ta oli turvaliselt hekki kinni jäänud.
Viimaks ometi saan aru, et hekkidel on ka mingi muu mõte kui elamu lahutamine teest ja mürast sel.
(Ja mis krdi eesmärk on poole reieni ulatuvatel, väga ärapügatud minihekkidel, pole ma siiamaani aru saanud. Need on nagu kunstküüned - energia ja raha pidevhooldusesse ja siis on sul tulem, millega on ebamugavam elada kui enne oli. Jee.)
Aga tuul ja päike on toredad. Ma ei ole seda kirjutanud, sest oleks liiga jubedalt nabaimetelmise moodi, aga vahel mõtlen endast kui tuulejumalast. (MITTE tulejumalast, Sid!) Mulle meeldib tormi lennutunne, metsikus, millega juukseid rebitakse ja kuidas rõivad seljas laperdavad, kohin kõrvus, mis lülitab tavamüra tagaplaanile.
Tuul on minu oma =) Kui möödunud aasta aprillis Läänemaal Ruuduga fotosid tegemas käisin, oli tegelt plaanis möllavas tuules silma paista - aga nagu kiuste oli vaikne. Nii vaikne, et isegi mere ääres ei puhunud.
Vehkisin siis veidi ise, et juuksed lendama saada.



Polnud nagu päris SEE.
Aga noh, ega tuulejumalalt saagi oodata, et ta ümber ALATI tuul puhuks =) Vahel, tead, on päris-päris vaikne ka.

Seenekasvatamisega mul eriti hästi just ei lähe. Eelmisel korral hakkas miski kasvama, aga paar päeva edenenud, lakkas tööst ja kui olin veel kolm päeva oodanud, et midagi juhtuks ning pritsist niisutanud, kaotasin lootuse ja panin paki külmukasse tagasi.
Nojah.
Veel kolm päeva hiljem oli selge, et külmukas seentele meeldib - nii palju kasvama hakkavate austerservikute pesi polegi veel olnud! Aga kuna valgust seal samas eriti pole, ei tekkinud seenekübaraid, lihtsalt jalad sirgusid pikemaks ja pikemaks. Panin siis ikkagi aknalauale, otsese päikese eest kaitsult, nagu instruktsioonis öeldud, ja asusin pritsima.
Enamik pesasid kuivas ära, ent kaks tükki siiski säilitasid mingi eluvõime. Ühest tuli lõpuks üks seen, teisest kaks. Ülejäänud (arvasite õigesti) kuivasid ära. Lisasin kolm seent tükkidekslõigatuna hakkliharoale ja panin paki külmukasse tagasi ette nähtud 10-päevaseks puhkuseks.
Paar nädalat tagasi nägin Järve Selveris austerservikuid müügil. Kilohind kuus sentidega.
Ütleme, mul on nüüd hobi. Kuigi ma ei tahtnud mitte hobi, vaid seeni!

Ükspäev käisin massaažis (sain jõuludeks kinkekaardi). Kas te oskate öelda, mis aine see on, mis eeterlikus õlis lõhnab nagu hallitus? Bergamot? Lavendel?
Pärast oli mul õhtu otsa kohvikruusil hallituse lõhn. Näomassaaž ka, noh.

Mille/kelle jumalused või prohvetid te muidu salaja olete?

neljapäev, 23. märts 2017

Mina ja mitteminad

Ikka olen selle teiste ja enda tahtmiste, tunnete ja vajaduste nägemise teema peal.

Lihtsalt - mul ei tulnud, siiralt ei tulnud pähegi, et enamik inimesi ei näe kogu aeg teisi. Täpselt nagu mul ei tulnud pähegi, et osad inimesed ei jutusta kogu aeg endale oma lugu saja seistmekümne neljas eri variandis (vähe? no need on need tavalisemad).
Päris ma ei ole imetlenud ja tegelikult ei imetle ikka veel inimesi, kes seisavad oma vajaduste eest ning teevad teadlikult omaenda eluks häid valikuid. Aga mis mu imetluse suuremaks tegi, oli, et arvasin neid samamoodi sumpavat teiste inimeste soovide ja vajaduste kuhjas, ja et nemad suudavad sealt enda omad välja noppida, nagu oleks noil märgutuled küljes, oli mu silmis nii tähtis ja oivaline. Oh, nii lahedad, näevad oma vajadusi!

Ja nüüd siis võtan tasakesi omaks, et aa. Nad üldse polegi iial sedasi hädas olnud kui mina, kes ma ei suuda omaenda vajadusi, tundeid ja tahtmisi tuvastada ning ei pea neid naturaalselt oluliseks. Teen, mida teised must tahavad ja kui ei suuda, ei suuda, ei suuda enam, ei näe muud väljapääsu kui maha surra.
Nad näevad oma tundeid, oma tahtmisi, teiste omi aga peavad teadlikult tuvastama ning sõnastama.
Noh, ja mul on selgelt vastupidi.
Ja mismõttes?! Kuidas siis nii?! Jaa, selle avastuse, et me keegi pole mingid keskmised, mina ka kohe üldse mitte, tegin ammu ära. Jaa, selle samuti, et mulle lihtsalt ei tepsi paljud tavanõuanded ja et neid mulle pakkuda näitab, et inimene minu isikut ei adu, aga möliseda ikka tahaks.

Aga ikkagi on mul hämmastus ja segadus, et mis mõttes nad ei NÄE?! Kui mina olen avalikult imelik, olen seda teadlikult, uhkusega. Aga kõik see, kuidas inimesed postitavad fb-s hingelisi lollusi, väga nürisid mõtteteri, lugusid oma lapse imelisest igapäevasest pudrusöömisest ja sittasid selfisid, kuidas nad loevad teiste postitusi, mis lähevad neile sügavalt korda, ent ei reageeri kuidagi nii, et teine ka sest teada saaks, pilluvad isiklikes jutuajamistes käibefraase, küsivad nagu mingi stambina iga kord, kuidas lastel koolis läheb - see kõik on üks ja seesama asi.
Teiste vaatepunkti mittenägemine.
Oma tegevusega teistes tekitatava reaktsiooni mittetajumine.
Pimedus teiste suhtes.

Ma mõtlesin ja mõtlesin varem, MIKS inimesed nii teevad? Sest kui mina valin olla imelik, on see teadlik valik. Ma päriselt ei arvanud, et inimene, kes nädalaid ja nädalaid postitab iga päev mitu korda avalikult lugemiseks oma väga halbu omaloomingulisi luuletusi, tahabki lihtsalt nõme paista. Ent ma ka ei saanud aru, miks ta siis nii teeb?! Võibolla ta siiralt arvab, et need on head? Aga et KÕIK nad on head?! Mida?!?!
Nüüd näen süsteemi. Aga kuigi näen, ei suuda päriselt uskuda. Lihtsalt liiga imelik.

Samas - nii palju ma siiski suutsin juba ammu selgeks õppida, et kui mul midagi on, ütlen. Sest teised ei saa muidu aru.
Peale enesetapmist olen sunnitud olema omaks võtma, et teised ei saa isegi siis aru, kui ütlen. Ja ütlen. Ja ütlen. Kui taaslugesin "Viimast ükssarvikut", sain aru, et minu nägemine pole minus kinni, vaid nägijates. Aga alles nüüd adun, et kõik, KÕIK võõraste reaktsioonid ongi kinni teistes, mitte minus.
Nad ei näegi mind.
Nad ei näegi muid inimesi kui ennast, nende oma silmade läbi paistev ongi neile tõde ja ainus tõde üldse.
Kuidas nii saama?!

Minul on nii raske oma silmi uskuda, pean eraldi ette võtma ja kontrollima, et ennast usaldada -
ja maailm on täis inimesi, kes näevadki eelkõige omaenda kitsast vaatenurka?
Krt, pole ime, et ma oma "usalda ennast, tee, mida sina tahad"-tõdedega olen paljude jaoks isekas. Sest see, mida mina õppima asusin, on nende normaalsus ja teiste nägemise valu miski, mida parimad neist tasakesi omandavad.
MITTE lakkamatult ümbritsev müra, mille seest oma häält üles leida üritada.

Eriti, ERITI naljakas on muidugi see, et oma teistemõistmisega olin samas täiesti hunnikus ning segaduses, sest ei mõistnud samas kõige baasilisemat asja: et teised ei mõista!
Või noh. Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Tuhat nelisada kuuskümmend kolm pisiasja muutuvad kõik arusaadavaks. Miks inimesed nii teevad. Kus on loogika. Ja ikkagi, IKKAGI ei suuda ma päriselt omaks võtta, et empaatiavõimega on mitte nii, et mul on samapalju kui teistel (miks ma suutsin oma lastele ja neile, kes must ka minu teada hoolisid, nii palju valu teha kui mu enesetapmine oleks toonud, kui õnnestunud oleks? Ei, sul /mul - ise ma nii ei arva, aga mõningate teiste hinnang/ on ikka empaatiavõimega lausa kehvasti ju!), vaid et mul on kõvasti rohkem.

Inimesed ei näe.
Inimesed ei näe.
Kes natuke näeb, on juba väga empaatiline.

Kurat!

Raske on pausi võtta,
hingata sisse ja välja
terve päeva,
teise,
kolmandagi.
Tahaks
kuidagi kasulik olla,
koristada,
kirjutada,
olla ema ja nii.
Raske on pausi võtta.
Isegi kui tean,
et muidu paha.

Täiesti raske on teha
vaid nõnda, et endal hea.

Selle lugudejutustamise juurde tagasi tulles: seepärast mulle tegelt meeldib teadmine, et tapsin ennast (ja jäin elama).
Sest ma ju kogu aeg iga aspekti oma elus võin jutustada sellisena, nagu tahan. Sain juba ammmmmuuuuuuu selgeks, et sedasi saab. Vaatenurga küsimus ainult. Liialdan natuke sellega, keeran teises kohas võimsust vähemaks, ja täiesti teine lugu tuleb.
Ma siis keerasin kõik endas hästi tavaliseks, ei võtnud midagi erilisena, sest noh - ma ei tahtnud ometi jutustada oma elu nagu keegi, kes end tähtsaks peab! Ennast täis on. Kõik on ju tavaline, samades tingimustes teeksid kõik ilmselt samasuguseid valikuid?

Aga vot enesetapmine enam päris tavaline ei olnud. See oli päris asi. Jutusta kuidas tahad, ikka on ere. Et veel ellu ka jäin, on täiesti suudlahtivõttev. Päris asi, mitte jutustamisnüke.
Ikka veel olen selle üle uhke - ma tegin PÄRIS asja, looloomise asemel.
Ja saatus tegi vastu. Et ma ei peaks end defineerima läbi Rongi, et ma peaks ka enda silmis olema rohkem kodukokk, ema, õde ja kirjutaja?
Vabandust, aga Rong on kõige erilisem asi, mida IIAL olen teinud.
Eelistan ennast defineerida läbi selle. Palju te tunnete inimesi, kes on surnud?
Ma ka väga paljusid ei tea, mhmh.

esmaspäev, 20. märts 2017

Kui midagi tahad, tee see ära (ehk statistika)

Kogu aeg jutlustan ise asjade tegemist - ei,see võrgustiku jutt on ka oluline, tee ise, mida sina tahad tehtud saavat, lase teistel teha nende asju, mhmh - aga hetkel olen oma võimest ette võtta vaimustuses. Kordan jälle üle: eesmärgi korral eesmärgipärane tegutsemine on palju tõhusam, kui voodil istumine ja mõtlemine: "Keegi võiks teha."
(Jaa, olen ikka sunnitud tõdema, et tõeline jama on asjadega, mida tahaks, ent üksi ei saa. Nt. laps või sõprus või suhe - aga osasid asju siiski saab ka!)

Näiteks lõi mul korraga pildi ees häguseks tõdemus, et osad inimesed, näiteks mina, mõtlevad kogu aeg lugusid välja, see on nende olemus, ja kas nad vahel panevad oma jutte ka kirja, ebaoluline. Aga osad inimesed jälle ei tee seda. Nagu ÜLDSE. Nagu ÜÜÜÜLLLDDSSEE. Nende peas ja olemuses ei ela lood, see ei ole osa neist.
Noh, seesama Mary Sue'mise küsimus.
Kui loojutustajatel on vaja lihtsalt elust maha tõmmata kõik need 306 lugu, mida nad ei ela, ja leida too, mida elavad (ja need 306 on ainult reaalelu realistlikes tingimustes, kõik muud tingimused toovad kaasa oma lood!), on mitte-jutustajatel täieline jama, kui nad peavad mingi elu või eluplaanid või eluplaanide varuplaanid VÄLJA MÕTLEMA. Nad mitte ei jäta kõrvale lugematut hulka variante, valides välja endale meeldivaimad, vaid alustavadki täiesti tühjalt kohalt.
Mis asjad need elu teevadki? Oi ei, kas ma pean oma vanemate sotsiaalset staatust ka arvestama või?! Oota, mina mõtlesin, et lihtsalt elan, mitte ei defineeri seda? A mine ka persse!

Ja siis veetsin umbes tunni segaduses, et oot, mida inimesed siis ikka päriselt teevad ja kuidas normaalne on (no nagunii mõlemat pidi, aga mis enamikule tavaline, pff) - kui korraga taipasin.
Hei!
Mul on ju käed trükkimiseks ja tutvuskond? No siis võib ju neti teel küsida, kuidas nendel! Teha ebateaduslikku privaatset suvalist statistikat ja saada vähemalt MINGI ülevaade!

Jaa, ma tunnen ebaproportsionaalselt paljusid rollimängijaid ja kirjutajaid. Jaa, ma küsisin ka suht suvaliselt neilt, kelle vastust parajasti tahtsin, ning pealegi loeb hetkel ka see, kes parasjagu netis oli ja üldse vastas.
Kuid mingi statistika tuli ja olen nii rahul. Selle asemel, et nuputada, kuidas lood on, millega on kujutlemine seotud, kas empaatiaga, kas lugemisega, mis värk üldse, ma otsisin reaalseid vastuseid!

Tegin andmeid kogudes ka soolise eristuse, sest esialgu tundus, et sel on mõtet - aga hiljem tulid protsendid siiski sarnased (ja veel hiljem jälle mitte).
(Kes ei ole veel vastanud, sai küsimuse, ent loeb võrgupäevikut ja mõtleb, et näh, hilja - ei ole! Mind ju huvitab võimalikult lai põhi oma uurimistes! Lihtsalt - noh. Nüüd tuleb vbla natuke kallutatum vastus, sest sina vastajana tead, kuidas teised vastasid =P)

Küsimus oli selline: "Ma teen statistikat: kas sa lood oma peas lugusid? Selliseid üsna detailseid, dialoogide ja pingekohtadega?"
Hiljem, mitmete segaduses vastajate järel, tuli sinna otsa veel täpsustus: "Et alguse ja/või lõpuga, pole üldse tähtis."

Ja tulemused seni:

Mehed, jaa või pigem jaa 13
Naised, jaa või pigem jaa 10
Mehed, ei või pigem ei 3
Naised, ei või pigem ei 7


Ma olen Stepirotti armastanud mingi - 10 aastat?
Ehk siis: lugudes elamine on pigem tavaline, nende väliste võõrkehadena tunnetamine pigem ebatavaline.
Kuidas on asi seotud lugemise, kirjutamise ja empaatiaga, on muidugi ikka lahtine, ent põhi, mille pealt mõelda, on nüüd olemas, ja jee =)

A muidu, kui keegi peaks Sephirothi (Stepirotti, nagu me omamehelikult vahel ütleme, Sephi, nagu ta semudele on) kohtama, võib talle minu poolt edasi öelda, et kui vahel on jube halb ja valus, on tegelt hästi.
Kui valu on nii tavaliseks saanud, et miski ei tundu kohutav, kui sa oled lapsest saati elanud nagu tema (ehk siis rõvedat elu), ja kannatus ongi omaks võetud kui normaalsus, on asi väga palju halvem.
Tuvastada, et see või teine on jõle ja seda kanda ebardlikult raske, on küll meeletult valus - aga tervem, oluliselt tervem, kui kõik ära taluda.
Vahel õudusesse mattuda on HEA asi. Näitab, et vaimsed valud on parandatavad kogu su isiksust muutmata. Kui enam miski üle mõistuse jube ei tundu - vat siis on päris jama.
Ent ka see pole lootusetu olukord.
Ma tean. Ta teab.

Oojaa, mõistagi olen ise seda enda pealt õppinud. Et valu on tegelikult hea.
Jaa, muidugi ma kallistan teda kaua ja ütlen kõike ise, kui kokku saame. Ma arvan, et saame peagi, eile nt nägime.
Ja siis ta saab jälle mind hoida ning on nii soe ja elus =)

reede, 17. märts 2017

Äärmiselt kehaline

DISCLAIMER: väga füsioloogilised detailid.

Üks asi, mille tähelepanemine vbla aitab teisi, kes on sarnaselt väärakad, aga mitte end nii tähelepanelikult jälginud.
Oeh, nii. Kas nüüd alustada lugu algusest, kui olin nii umbes 11, või kohe sellest tähelepanekust endast?

Põhimõtteliselt on tähelepanek lihtne: perioodil menstruatsioonist ovulatsioonini ja ovulatsiooni ajal ka ma üldse ei pissi püksi, isegi kui joostes nuuskan või aevastan või ootamatult auku astun. Perioodil ovulatsiooni lõpust menstruatsioonini aga jooksen hügieenisidemega (pesukaitse on selgelt liiga vähe), sest nagunii pissin lihtsalt joostes samuti, rääkimata sellest, kui sel ajal midagi ohtlikku TEEN kah.

Oeh, kõige keerukam kirjas =)
Jaa, ma olen teinud Kegeli harjutusi. Suht pidevalt.
Ei, see probleem ei tekkinud pärast laste sündi. Juba 11-aastasena kehalise tunnis oli see jama, et vahel sai täiesti rahulikult hüppenööriga hüpata, vahel tegin püksi tilga ja siis järgmise ja siis järgmise ja issand, keegi küll ei näinud, aga ikkagi nii nõme ja häbi. Õnneks olin niiskete pükste osas üsna ükskõikne ja hüppenöör kehalises siiski harvaesinev vahend. Hüpata vist tuli minut aega järjest.
Jaa, olen arstile rääkinud. Mulle soovitati Kegeli harjutusi.
Jaa, mul algasidki päevad 11-aastasena.
Ei, ma ei märga end muidu kui joostes-hüpates ka ovulatsioonist menstruatsioonini.

Hirmus kehaline, peaks piinlik olema, miks ma, taevake, üldse avalikult räägin seda ..? Sest aastaid ja aastaid elasin täielises arusaamatuses. Tõdesin ainult: "Vahel teen püksi, vahel mitte, mingit seaduspära pole." Mu keha oli arusaamatu ja reetlik nähtus, mis vahel pani mu täiesti nõmedatesse olukordadesse, vahel mitte ning mingit loogikat ma ei leidnud.
Kuni leidsin.
Nii pooleteist aasta eest või sedasi.
Seda, kuivõrd hormonaalne tsükkel naisi mõjutab, räägitakse ikka veel liiga vähe. Seda kas ignoreeritakse täielikult, kõneledes noortele tüdrukutele ainult sellest, et vahepeal on päevad, kus tilgud verd, või veel hullem, irvitatakse selle üle, et enne menstruatsiooni on osad naised irratsionaalselt riiakad.
Nagu. Hormoonid on OSA MEIST. Nad mõjutavad KÕIKE. Ei ole võimalik hormoone maha lõigata ja jäägina ikkagi terviklikku inimest saada. See pole naiselik eripära, kahtlemata, lihtsalt meie soo peal on suguhormoonide toime rohkem näha.

Noh, ja ma siis natuke misjoneerin. Räägin asju, mida enamasti ei räägita, sest kurat. Mul on keha. See ei ole plastikust. Mõtlen, et vbla on teistel ka. Vbla nendegi arust on see peamiselt mõistuse kandja ja seksikuse määraja, nagu mulle lapse-noorukina näis. Ning keha loomukujundajana tunnetamine täiesti veider idee. Et kehal on omaette jõud? Ähh, lollus.
Vot selle lolluse-idee vastu ma jutlustangi. No ei ole lollus mu kogemuse kohaselt, üldse ei ole!
Keha on ainult kest? Noooo ei.

kolmapäev, 15. märts 2017

Tahtmine annab elule värvi

Suletekk on nii mõnus! Mulle ennegi meeldis voodisse minna, ent nüüd on selline emmatud tunne kohe. Nii hea.
Samas, mu Poeglaps ütles eile: "Tegelikult on mul liiga palju mänguasju - enne ma rõõmustasin pööraselt iga lego ja nerfi üle. Nüüd tahan neid juurde - aga sellist rõõmu enam pole."

Mis oli pagana läbinägelik. Mul ka - on selgelt elu on natuke liiga hea.
Söön ainult neid asju, mida hetkel väga tahan ja vahel on isegi need "Nääh, no on valmis, söön siis ära, süüa tuleb." Tahan, loen raamatut, tahan ei loe. Tahan, vaatan filmi, ei taha, siis ei vaata. Ühtegi meest ka väga ei taha, enim on selline leebe "temaga võib pikemalt rääkida ja kena on vaadata ka" ainult.
Mille tulemus on, et esiteks otsin endast tahtmisejusugi, tasakesi on saanud koguaegseks: "See ei tekita mus vastumeelsust? Ok, proovin ära, äkki meeldib." Ja teiseks ei teki rõõmu oma tahtmise saamisest üldse. Sest noh - ei tahagi eriti midagi.

Aga suletekk on nii mõnus =) Proovisin, et äkki hakkab meeldima, ja kohe väga meeldib. Jee, positiivne näide!
Ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu valesti.

Vbla pole lihtsalt harjunud? Sest üle aegade (ja ei, ma ei ütle seda niisama, läbikaalumatult ja suvaliselt. See oli päriselt nii, ütleme, 18. eluaastast saati) pole ma saanud, mida tahtsin. Ei, eksitus: Poeglapse isa sain mõneks ajaks. Ning lapsed.
Aga ÜLDISELT olen võtnud oma tahtmisi koomale ja koomale ja koomale. "Ma ju ei sure, kui ma seda ei saa?", ja jälle. Ning kui kuskil tuli piir ette - ma tõesti tahan seda, siin ma tagasi ei astu - ja ikka ei saanud, oli ka see kräšš, et krt. Ma tahan päriselt väga saada nii vähe, ma olen oma tahtmised NII koomale võtnud - ja seda ka ei saa?! Nagu miks üldse elada, kui nagunii kunagi midagi ei saa, mida tahan?! Mida on üldse oodata, kui ma midagi ei saa, mida tahan?!

Nojah, ja nüüd ei tahagi midagi. Kui juba natukenegi, proovin järele, äkki meeldib. Mõni asi meeldibki. (Mmm, suletekk, mmm!) Aga äkki ma lihtsalt ei ole harjunud saama, mida tahan, ja tegelikult selline ongi uimaselt hea elu?
Et noh: uimane?

Vbla siin on ka kuldne kesktee hea? Et ei ole seda nüri meeleheidet, mida teeb tunne, et kunagi midagi ei saa. Kuid pole ka ükskõiksust, et nojah, on jah hea lambaliha. Mitte et ma süüa tahaksin üldse. Peaks vist vett jooma - see imelik tunne keres on vist janu.
Ah, ei, see on ikka ajukahjustuse rõõm, et midagi ei taha - vähemalt janu ma peaksin ikka teravalt tundma ju, mitte selle rahuldamist suht ükskõikselt edasi lükkama, kuni kraan ette jääb!
Hm, võiks minna kööki jooma, mõtlen seepeale.

Tahan nii nõrgalt, et ma ei taha õieti isegi tahta. Selline rauge "võiks ka" on enamasti. Kõik, kes on mult tugevama emotsiooni välja pigistanud, tundke end kõrvust tõstetuna! Pärast seda, kui koolilõpudiplomi kätte sain ning tuvastasin, et mu romaan üldse ei olnud nii hea, kui arvasin, ei oskagi midagi peale tita tahta.
Nii veider on sedasi.
Nii - veider.
Emotsionaalse külma ja lihtsalt külma metafoor kehtib üleni.
I want the fire back!

pühapäev, 12. märts 2017

I did my best ehk läks nagu läks, see oli minu parim

Kas olen seda juba öelnud?
Sõnaselgelt vist mitte, ja krt ma isegi mäletan pärast, mis seal ridade vahel oli.
Kui on kehv olla ja selleks pole ühtegi põhjust (peale nende, mis mõistuslikult võttes nõmedad), on tohutu abi tõdemusest: mul on praegu kehv olla ühegi hea põhjuseta. Sitt lugu.

Kuidagi see omaksvõtt muudab kohe olemise paremaks. No on jah sitt. Midagi teha ka pole. Jama küll.
Ja parem =)
Mul oli paha olla muuhulgas sellega seoses (eelkõige muidugi seepärast, et väsinud), kuidas mu tütar korraldas üht üritust ja närvitses ja põdes enne ja loomulikult kandus see mulle üle. Teda mõistagi rahustasin ning olin pealtlugeda vääramatu ja tark.
Lisaks peapõrutuses poeg (nagu - tal olid kõnelemisraskused ja kirjutamisraskused mõlemad, ei suutnud ajust välja meelitada teadmist, mis tähed sõnas käivad või kuidas öelda "prügikast"), kes on juba rõõmus ja läks Lätti korvpallivõistlema, aga õpetajad ja teise poisi ema muidugi hakkasid nüüd kirjutama ning böäh.
No mõistusega sain aru, et mul pole seal sekkuda midagi, aga tühja see kehale mõjus. Alles ennastrahustav tõdemus, et no mul on praegu sitt, pole parata, tõi leebumise.

Kuigi ausalt - veebruar otsa on selline ebakindel olemine olnud ja nüüd varsti pool märtsi samuti. Kogu aeg läheb tasakaal käest ära. Väsimus ja emotsionaalne haprus käivad koos, niipea, kui tuleb üks, tuleb ka teine. Niipea, kui ära väsin, pääsevad kõik jubedused vaimule ligi. Kas see on tõesti sellest, et proovisin 16 päeva pisemat antidepressandiannust? Või on tegelikult kogu aeg nii olnud, ent kuna ma nüüd vahepeal ei ole väsinud, tundub (hoopis teistpidi) kontrasti pealt kehv enesetunne eriti kehvana?
Appi.
Ma ei julge sedasi üldse enam tablette lõpetada ju! Ja - ja - ja see tähendab, et seks ei tule kunagi mu juurde enam tagasi?!
OI!
Nii halb!
Aga eih, ei tasu oletada veel. Kunagi, vbla, kunagi ... (lootusrikas).

Üldiselt minu tütre üritus läks hästi. Ma teadsin juba ette, et läheb, sest ta on fking 15 ja krt - ta tegi. Juba see on maailmalahe! Ja minu arust oli täpselt nii palju rahvast, kui ruum mahutas, täiesti lahedad kõnelejad ning et vaadatavad pildid ka, veel lisaboonus. Ühe poisi kirjutatud klaveripala tuli lindilt, nagu päris =P
Ma ei usu, et nad väga raha tegid seal - raha ongi raske teha, ma tean - aga kõik muu oli vaarikad vahukoorega. Pisiasjad olid ka hästi läbi mõeldud: sildid õues, kuhu minna, ja sees wc-de ukse peal, et soovijad võisid kommi võtta, need olid vaagnatel väljas. Sai istuda.

Ma ka rääkisin seal. Esiteks seepärast, et ma olen oma tütre ema (kasuta ära, mida sul on - näiteks ema) ja teiseks seepärast, et võrdsus on minu teema.
Mul ei ole võimalik teile täisteksti tuua, sest viimasel hetkel otsustasin inglise keeles rääkida (no küsisin, palju on inimesi, kes inglise keelest aru ei saa - keegi ei tõstnud kätt. Küsisin, how many here doesn't understand estonian? Väga mitu kätt tõusis) ja ka sellest, mis eesti keeles märksõnadena kirjas, rääkisin vast kaks kolmandikku.

Aga no ideeliselt mu sõnavõtu paberversioon elik selle kõige peale ma vähemalt mõtlesin enne:


Tere, ma olen Triinu.
Muidugi olen ma ise ka tähtis, näiteks endale, aga teile ma tahan kõneleda sellest, kuidas on kohutavalt tähtis ennast mitte tähtsusetuks pidada ja julgeda. Ole kes oled. Ole, milline oled. Ole, kui vana oled.
See on väga leierdatud tõde, eks ole: ole kes oled, see on kõige tähtsam.

Nii leierdatud, et see kõlab lolli käibefraasina ja tundub et inimene, kes ütleb „Ära ainult ole see, kes oled, see ei toimi kunagi“ on asja vähemalt läbi mõelnud ja nutikas.

Ma ei tea, kas näete, aga mul on siin käsivartel kaks tätoveeringut.
(mis need on, blabla).
Ma tegin need pärast seda, kui olin üritanud end rongi alla minnes ära tappa, saatuse vingerpussina ellu jäänud ning tõdenud, et nii, nagu ma elasin, ei saa elada.

Ma elasin taustausuga, et mina ei tea, mis õige on, aga teised teavad. Igatahes teavad minust paremini.
See on nüüd koht, kus phmt võiks näiteid tuua, aga kuna see usk oli nii üldine ja absoluutne, siis iga üksiknäide oleks „nojah, mis siis?“ aga kokku oli see kohutav koorem maailma-vist-ootustest ja pimedus ses suhtes, mida MINA tunnen ja tahan.

Ja ma muretsesin ning võtsin hinge iga välispidist rahulolematust, isegi kui olin endale ära sõnastanud, et kõigile meeldida ei ole võimalik. No lihtsalt pole!
Muretsesin sellest hoolimata, et tõdesin: muretsemine on nagu kiiktool – annab tegevust, aga ei vii kuhugi.
Vaadake (ok, see ei ole vbla peale vaadates arusaadav), ma olen üsna mõistust täis. Aga see, et ma midagi tean ja midagi tunnen, on täiesti ise asjad.

Ma võisin endale igasuguseid tarku asju öelda. See ei muutnud, et lõpuks olin punktis, kus enam endist viisi elada ei saanud.

Ja need kaks lauset on mul aidanud elu taas omaks võtta.
Mõlemad räägivad samast asjast, ainult erineva suunaga.

Ära põe. Ära muretse selle pärast, mis ei läinud täiuslikult, mis puudu jäi, mis kellegi meelest valesti on või võiks olla. Ära põe!
Ja kui keegi tuleb seletama, mis sa kõik tema meelest valesti oled teinud, saada persse. Probleem ei ole sinul. Probleem on temal.

See on nii tähtis – peaks olema loomulik, aga pole üldse.

Igasugustel teemadel on see „õigesti“ tegemine needuseks ja takistuseks.
Näiteks kui vanalt on „õige“ midagi teha.
Kas 14-aastaselt on ok midagi arvata? Avalikult arvata? Äkki peaks ikka elukogemust koguma? 24-aastane on ka selgelt noor. 34-ne vist juba võiks ... aga samas, 44-ne teab ju rohkem? 54-sena vist võiks?! Samas, 74-sena on kogemust veel tunduvalt rohkem. Aga samas võid ka juba surnud olla. Ei, äkki ikka varem, 64-sena?
Ja siis sured sa 17-aastasena ja ei julgenud isegi arvamise peale mõelda. Jee.

Kes sellest kasu sai nüüd?!
Et sulle ei öeldud avalikult arvamise eest halvasti? Oh, mittearvamise eest nagunii öeldi või mõeldi või kui sa surnud oled, on kahetsus teistel sellevõrra suurem. „Ta ei jõudnudki midagi teha, me ei teadnudki, kes ta oli, nuuks!“

Millegi tegemiseks pole olemas „õiget aega“.
Jaa, on teatud seadused, mis ütlevad, mis vanusest nooremana sa mõnd asja teha ei tohiks – peamiselt seotud sellega, et inimest ei loeta piisavalt vastutusvõimeliseks otsustama, mida ta tahab ja mida mitte. See ei tähenda, et vanuse saabudes kohe peaks toda asja tegema. Kuulge, ma olen 37 ja pole siiamaani kasiinos käinud =) Inimest tappa ei tahaks üheski vanuses, kui seda kuidagi vältida saab.
Teiste vastu hea tasub olla kogu aeg, igas vanuses, kogu aeg, alati.

Aga muidu – muidu on nii, et reaalselt polegi olemas õiget aega midagi teha. Alati on miinuseid. Alati on plusse. Alati leiab kellegi, kellele ei meeldi. Isegi kui teed oma parima, teiste vastu hea olla plaanides, alati on keegi rahulolematu. 
Vahet pole. Nagunii mõnele ei meeldi – ei tasu siis vähemalt olla ise see, kellele ei meeldi. Tee oma parim, rohkem nõudjad saada persse ja ole, kes oled, onju?
Ning kui juba otsustada teha, teha ära: siis on tehtud. Nt. see üritus siin ja täna. Just selle hetke parim, mis tuli. Kui on tegemata, on tegemata ja igal juhul – IGAL JUHUL, isegi kui tegu on suurejoonelise läbikukkumisega – on need, kes üritamise ette võtsid, võitnud. Sest nad tegid, selle asemel, et põdeda, kas, kuidas, ei, vist ikka pole õige aeg, meie piisavalt osavad, näe, haridus ka pole vastav ...

Kuradile.
Ära põe!

Nüüd on hästi tapetud olla. Väsinud tasemeni, mida ei oska ikka veel kirjeldada. Kusjuures tõsi on, et tegelikult on edasiminek. Olen ka väsinum olnud - vastu seinu enam ei põrka, niisama tuigun ja olen tee peal ettevaatlik, sest see, et näen lompi, veel ei tähenda sinna mitte sisse astumist.

Saan magada. Taevas, kui tore on magada saada väsimuse korral! Ei pea ainult voodis lebama, lootuses, et kui lamada, puhkab lõpuks niivõrd välja, et uni ka tuleb.
Laul ei ole millegagi eriti seotud, lihtsalt hakkasin mõtlema, kas olen seda üldse jaganud? Ja noh - seal on see tunne sees, mis mulle nii tähtis.
Et krdile, mis saab, aga me oleme koos (mõttekaaslastega, oma inimestega). Jaa, me võime hukka saada - aga kui me põgeneme, jäämegi põgenema.
Ei tasu.



+ nii hea lugu ja nii tore video ja värki.

reede, 10. märts 2017

Vihastamise kergus ja rõõm

Tere, menstruatsioon.
Vähemalt on selge, miks taas nii krdi väsinud olen.

Ent nüüd saan selgemalt ära formuleeritud selle eelmise postituse nämmutamise-tunde.
Sihuke taju on, nagu võitleksin mingite ümber minu keerduvate ja nii nägemist kui liigutamist takistavate looripundardega. Aga kui aja maha võtan ning selgemalt vaadata üritan, ei ole seal (enam) midagi.
Juba olen need loorid puruks rebinud, juba on selja taga see "Taevake! Siis selline on maailm, kui teda otse vaadata?!" elamus - aga need on nagu fantoomvalud, need takistavad ja udustavad poolläbipaistavad värgid, mida tegelikult ju ei olegi (enam).
Jälle adun, et see ongi vahe teadmisel ja tundmisel. Millegi teadmine ei ole üldse üksüheses suhtes selle tundmisega. Kogu aeg tajun loore end kammitsemas, mis siis, et tean samas: olen nad puruks rebinud. A mis sest mu enesetundele abi on?!

Ja mida ma siis nüüd tegema peaksin, et end puhtamalt ja kuivemalt tunda? Rebin üha uuesti ja uuesti? Ei tee välja sellest, et mul vastik ja lämmatatud olla on?
Mida ma teha saan üldse, mis aitaks?!

Aa, mul on nüüd see teraapiavärk, kus käimine mu arust tore ja puha - vbla saan sealt nõu, mida sihandase tundega teha.
Muidu olen seal peamiselt rääkinud asju, mis siingi. Saanud pai ja tunnustust.
On kahtlus, et erinevaid vastikuid asju olen ise nii väga lähedalt ja kaugelt analüüsinud, et sel teemal mulle midagi uut öelda on raske. Aga toredusi, häid asju ma ei mõtle sedasi läbi ega meenuta endale. Siis terapeut saab nende kohta küsida ja mul on "oh-vau-tõesti!"

Ja saan jälle vihastada =)
Vihastamine on hea. Energia. Mitte selline ebamäärane looride all vehkimine, vaid rebimine ja lõikumine. Ja noh - mulle on nii hea mitte ennast peksta, vaid tõdeda, et oi. Teised on veel halvemini teinud kui mina!
Laias laastus on see, miks üldse tagasiside peale vihastan - mul ei ole vaja, et mulle halvasti öeldaks, et mõtlema hakata. Keegi mu lugejatest pole saanud öelda mulle halvemini, kui ma ise enda kohta mõelnud või tundnud olen. Keegi pole saanud mind rohkem süüdistada, kui ma ise süüdista(si)n. Phmt mina tunnetasin halvastiütlemist kui teistepoolset käega mu haavades kaevamist ja "näed, siit jookseb verd, näed ju?!"
Nagu - jaa, ma märkasin, et seal on haav. KUI lolliks sa mind pead, arvates, et ma seda märganud ei ole?!?! TUNDNUD ei ole? Kas sul endal oleks tore, kui keegi sedasi sinu suurtes ja sügavates haavades kaevaks?
Aga see, mis mind mõtlema paneb ja mis mulle uudiseks või(nu)ks olla, on, et keegi teine ka näeb, et ma olen tugev ja võimas olnud läbi selle haavadekorjamise. Et vbla ma polegi teiste jaoks ainult ja üha halvasti teinud, et ma olen ka hästi teinud ja teen edasi. Triinu, sa oled hästi!

Ei, omas peres ja mõnede kaasamõtlejate poolt on juba minu heaolu samuti arvestama hakatud, ent seda negatiivset sai enne nii palju, et mul on väga keeruline aduda, kuidas see ei olnud ka siis minus, vaid ütlejates endis.
Jaa, ma olen seda korrutanud nii siin kui endale väga väga väga jne mitu korda.
Aga ikkagi on kuidagi veider ja tühi tunne - mis mõttes mina vabandan ja vabandan ja vabandan valu eest, mida teistele tegin, aga minu ees vabandatatakse siis, kui ma sõnaselgelt nõuan ja ütlen ka, mille eest täpselt?!
Kuni ma ei sega, ei huvita kedagi, mida mõtlen või teen.
Ja siis olevat MINA isekas?!
Miski nagu ei klapi.

Võibolla see ongi üks loor, mida ma ikka oma kaela ümber tunnen. Osake minust tahaks ikka uskuda, et teised inimesed on head, lihtsalt vahel taipamatud, ja ma ei ole üksi. Näed, tema ja tema ja tema on ju tõestuseks, inimesed on head! Kaitsevad ja hoiavad mind ning on kõigi teistega ka toredad. Oleks ennegi hoidnud, kui oleks aru saanud!
Samas on tunduvalt rohkem neid vastupidiseid näiteid. Tema ja tema ja tema ja tema ja ... ja ma korraga ei taha uskuda, et nad on kriminaalselt nõmedad, kuid ei oska seda ka kuidagi teisti seletada.
Vaevlen.
Mõtlen, et aga ..? Võtan faktid ja tõden, et "A mine persse!" on AINUS adekvaatne reaktsioon.
Ent sellest tundest, et inimesed on enamikus head, on ometi nii raske lahti lasta.

Minu enda kogemuse pealt ON inimesed kas lollid või halvad. Või miks nad mind ei aidanud siis, kui mul oli nii kohutav, et kõigist kehaavaustest verd purskas? Ei, kui ma ise ei öelnud täpselt ära, et palun nüüd vabandada täpselt selle ja selle eest, kui ma ise ei näidanud, et näe, siit on katki, ole hell, kui ma ise ei suutnud öelda, et aita mind, palun! - SIIS KEEGI TEINE KA MIDAGI EI TEINUD.

Loogiline järeldus on, et teised on kas lollid või halvad. Ses valikus ongi eelistatav mõelda, et nad on lollid.
Minu ülesanne on olla kõige targem ja tugevam ja kui ma seda ei suutnud, olen isekas. Nagu dohh. DOHH.
Midagi nagu ei klapi.
Aga vähemalt sain vihastada ja pildi korraks ees natuke selgemaks jälle.

neljapäev, 9. märts 2017

Nämmutus

Noh, kontrast täiega mõjub, nii tore on.
Mitte et ennast surnuks väsitanuna (üleeilne päev, khm, õudne, khm) oleks vaimselt norm olla, aga kui siis lõpuks läbi kõigi raskuste magama jääda, on pärast und parem. Pärast teist und nii hea, et võtab tühjusse naeratama.

Samas on halbu asju ju juhtunud. Poleks üldse põhjust nii rõõmus olla. Poeglaps kakles täna koolis oma seni parima sõbraga ning nüüd (praegu on lõuna, ilmutan postituse ilmselt öösel) magab kurbust ja viha välja. Talle tellitud mängupüssi salv on kah rikkis, peab kasutama teist salve, mis õnneks kodus.
Oh, pühendasin pool tundi ta pea masseerimisele - emotsionaalne pinge = peavalu ka tal.
Me oleme nii kurvakstegevalt sarnased ses osas! Minagi rõõmus pole enam. Kaastunne on ikka võimas, keeras praegu maailma 38,4% hallimaks.
Aga selline baastemperatuur meeleoluliselt on taas normaalne. Teisisõnu: ka kaastundest 38,4% hallim maailm on parem üleüleüleeilse minu pealtnäha-täiesti-kombes-maailmast.

Ma tahtsingi istuda oma poja kõrval ja ta pead masseerida. Nagu päriselt, ega ta ei palunud mind ega midagi, kuid tal oli halb ja see kuidagi tõi kaasa, et mul ka oli.
Pärast mõtsin (ma mõtlen palju endast, kuigi vat just praegu tundub, et kisub nämmutamiseks - uusi avastusi ei tule, muudkui kordan vanu üle juba mitu nädalat): see ongi see, millest ise üha ja üha puudust tunnen.
Et keegi TAHAKSKI kulutada oma aega ja jõudu selleks, et mul parem hakkaks. Sest neil on halb, kui mul on halb. Ja täielik segadus, kuidas kõigiga polegi nii v? Kas see polegi mingi loomulik soov, et kui näed, et teisel, kes sulle päris pohhui pole, on halb, TAHAD teha nii, et tal natukenegi parem oleks?
Kuigi ma muidugi ei kannata, kui mu olemist püüab paremaks teha keegi, kelle olemist samas mina tahan paremaks teha. Noh, nt et meil on korraga peavalu ja siis teine ikkagi tegeleks MINU valu vähendamisega.
Brrr.
Sest mu hoolitsemiskihk ütleb siis, et tal peaks ju selle pingutuse eest, mis ta minu heaks teeb, vähemalt see tasu olema, et mul hakkab parem. Ergo mul on kohustus, et mul hakkaks parem = pinge ja jamade topelduvus kohe.
Kui teisel on endal halb olla, ma kohe üldse ei taha, et ta minuga tegeleks, iu, õudus. Phmt "headus" Rentsi mõttes on see, mida mina enda pihta üldse ei kannata ega taha, sest see toob kaasa süütunde ja mkmm.
Ma süütundest niigi olen rikkam kui rikas, üldse ei taha teda juurde. Mulle EI MEELDI APSALUUTSELT.

Inimesed on ikka imelikud. Minuga eesotsas,

Oi, olles Poeglapsega rääkinud, sain üsna selgeks, et tal on mitte lihtsalt halb, sest sõbraga kiskus, vaid peapõrutus.
Muutun tolle sõbra suhtes üha süngemaks. Oli vaja teise pea vastu seina virutada täiest jõust, OLI vaja. Kusjuures tema oma teada maksis väiksema eest kätte - ainult et minu poeg tollele väiksemale tegelt üldse liiga ei teinud, neljas osapool ainult väitis, et olla löönud. Pärast möönis too neljas ise ka, et tegelt ikka ei.
Jestas. Teised inimesed!
Miks kõik ei võiks kogu aeg tõtt rääkida?! Nii palju kergem oleks! Noh, mul =)

Aga IKKAGI on päev mulle tore. Pea ei valuta. Lihtsalt kerge on olla. Inimesed on imelikud? Noh, aga nad on seda ju kogu aeg. Olid eile, on homme. Mõned tollest kirevast karjast on Minu Inimesed ja teisi tõesti ei tasu hinge lasta.
Need teised elagu oma elu. Mina elan oma. Lihtne.
Baastemperatuur kõrgem? Mhmh =)
Oli veel naistepäev (alati on rõõm olla võitlev feminist, aga sel kuupäeval eriti - kes minevikku ei mäleta jne) ja mu venna sünnipäev takkaotsa.

esmaspäev, 6. märts 2017

Kuldne kesktee

Tundub nagu natuke uus mõte, aga võibolla avastan poole kirjutamise peal, et eih, olen enne ka üpris täpselt sedasama ekraanile valanud.
Viis korda.

See, noh - see elu elamine. Et päev päeva järel ja sedasi muudkui aastate kaupa. Muutub küll miski peale selle, et jääd muudkui vanemaks, vahel. Aga enamasti tiksuvad päevad mööda ja pärast vaatad, et krt. Juba kümme aastat?! Oot, ja sedasi ootel olen olnud juba kümme aastat v?!
Nooojah.
Mul on teooria. Isikliku elukogemuse peal moodustunud ja ma TEGELIKULT ei arva, et see oleks uus. On nagu uduselt meeles just kümne aasta tagune aeg, kus umbes sama asja mõtlesin. Paar hilisemat ka. Iga kord, kui kas vabadus või sundus ahistama hakkab, mõtlen.
Väga ebatõenäoline, et seda vahepeal kirja pole pannud!
Aga sedasi kaht poolt korraga ..?

Vaata, kui nagu midagi teha vaja ei ole, ON SITT. Jaa, inimesed ikka ihkavad sellise elu poole, ent ma olen ennegi märganud ning nüüd märkan taas, et sedasi on raske. Isegi mitte, et midagi üldse pole teha: tegevusi ikka leiab. Aga kui nende tegemisel pole mingit muud eesmärki ega piirtärminit kui "a mulle meeldiks kunagi", tekib lämmatav vabadus.
Mingi raam, mingi tähtaeg või asi peab elul olema, et ta täiesti amorfse massina käes ei istuks ja suvaliselt vormimist ei ootaks. Teha AINULT seda, mis hetkel pähe tuleb, on keeruline. Iga otsus tundub ühtemoodi pingutav: nii mis rongiga minna või üldse kas täna minna või ei tahagi praegu või mida lõunaks süüa või kas lugeda raamatut või pesta peeglit või ikka ei taha hetkel. Kui päeval puudub raam juba kolmandat nädalat järjest ja kõike tuleb kogu aeg ise otsustada, on see mulle hirmus vaimne koormus.
Aga muidugi on sel, et inimesed ihalevad seda "midagi ei pea" olukorda, ka oma põhjus. Sest kui seda "teen, mis tahan" üldse pole, kui ainult "peab" ja üldse pole valikuvabadust, järgneb ka õudus ja pinge. Lakkamatu surve kõrvus, peab-peab-on vaja-peab ja tunne, et peseks või sokke, et ainult mitte teha seda, mida "peab".

Hästi mage ja "kuldne kesktee ruulib" on nüüd tõdeda, et hea on kahe vahel ja et igaühe jaoks on ideaalpunkt ilmselt erinev.
Aga samas vähemalt minuga on küll nii, et kui ei sõnasta (näiteks: "kuldne kesktee hea"), unustan ning oma päriselus üldse ei arvesta. Avastan sama asja ikka uuesti ja uuesti isegi sõnastatuna, aga kui ei pane sõnadesse, on täiesti lootusetu. Siis läheb teadvusest välja, nagu poleks olnudki.
Nii et sõnastan ära, et kuldne kesktee ruulib ja mõlemat pidi on äärmused õudsad.
Sest on.

Või noh - ma ei tea, kuidas teisiti põhjendada, et vaimne tasakaal, mida kahe käe ning jõuga meenutamiste abil kuidagi ikka saavutada üritasin, tuli ise mingi minupoolse pingutuseta peale, kui täna hommikul kella peale tõusin, et poega (ja tema sõpra, öökülad ftw!) kooli saata. Muidugi olen ka siin juba korra kirenud, et endorfiinid jee, kõik hea, kui jooksen - ja eksinud.
Vbla on mul kerge enesetunne hoopis sellepärast, et päike paistab?

Aga kui minevikku mustrisse panen, siis see raam päevale on ikka oluline olnud kaua-kaua juba. Rahustav on teada, et need ja need asjad päeva jooksul ära teha on vahetult oluline - mitte et TEGELIKULT võin neid ka homme või järgmisel nädalal teha ning kui täna teen, siis see on Minu Otsus.
Olgu, sellest, et riideid valida on tüütu kohustus, ma ikka aru ei saa. Kui mul on valida mitte ainult mitmete riiete vahel, vaid mitmete komplektide vahel, mis kõik oleks mõnusad ja ilusad, mul on kohe parem olla. Nii on ilus ja mugav, nii ka - missugust siis täna tahan?
Mulle meeldib tunne, et olen ilus. Mingit KASU mul sellest pole, aga lihtsalt tunne meeldib.

Nüüd on õige aeg tulla mingil isikul P või K (muide, enamasti kirjutan tähti suvaliselt, midagi konkreetset nendega mõtlemata - aga kuna mõned korrad olen mingi mõttega pannud, tuli praegu idee, et äkki mõne meelest on seal alati mingid konkreetsed isikud taga? Ei ole!) märkima, et nende arust küll ei ole. Ilus.
Mul kama, mis sa arvad =) MINU tunne loeb!

Krt, nii hea on olla, et võiks kohe - eee ... võiks kohe jooksma samuti minna!

Nii, nüüd on veel parem. Toit ka maitseb, täiesti - täiesti imelik! Ja lahe!
Tatar hakklihakastmega pole mitte "nojah, söök, võin seda tarbida", vaid HEA.
+ mulle saabus otse koju üks pakk, millele ootasin tulevat järelekutset postkontorisse, ja nüüd on mul suletekk.
Raporteerin mõne päeva pärast, kas sai lõpuks magamise soojaks =) Oletatavasti saab - tegelikult on juba praegugi ok, lihtsalt 7 tekki tundub kuidagi palju olevat, tahaks nagu väiksema koorma all uinuda. Aga kaks tekki võrreldes seitsmega olekski täiesti vähe ju juba!

reede, 3. märts 2017

Ei, kõik on hästi

Kuulge, ma ise ei jaksa, tehke keegi mulle hea elu ja mina aint elan seda, mh, ah?

Laias laastus see soov on ju mõtte taga, mida enne uinumist numbreid lugedes selliste arvude juures, mis ühesugustest numbritest koosnevad, mõtlen. "Kõik saab korda," ütlen endale taas ja taas. "Ma ei pea midagi rohkem tegema, kõik saab korda!"

Kui mul on hea, on sellest küll. Pohhui, mis saab, mina olen mina, jee. Sellest piisabki, et "kõik" oleks korras.
Aga kui ei ole (praegu on selline "suht kombes" näiteks, võiks ikka väga tunduvalt parem olla), tõuseb õudne kahtlus, et ei. Teised inimesed on veel lollimad kui mina, teevad veel valemaid valikuid. Kui mina maailma ära ei remondi, see võibki kuradile minna!

Siis ei aita muud kui meenutada ja meenutada ja üha meeles hoida, et maailm saab hakkama. Ma ei ole oluline. Sa ei ole oluline. Maailm liigub täiesti omasoodu trajektooridel, kus kogu inimkond kõigis oma ajastutes kokku on ka vaevumärgatav kübe.
Maailm saab hakkama.
Mina vastutan ainult enda eest.
Et ma teen vahel vigu ja valesti ja üldse-mitte-täiuslikult?
Sitt lugu küll.
See ei mõjuta midagi suurt, midagi olulist, midagi, mille pärast põdeda. Kui ma ei saa rohkem lapsi? Emake maa ei lähe seepärast hukka. Kui ma ei saa oma raamatuid valmis ja ilmutatud? Isegi inimkond ei kannata seepärast eriti. Ma vastutan ainult enda ees, ja kui olen teinud nii hästi, kui suudan, ongi ju kõik tehtud.
Daalia.

Oh, muidugi olen sellest juba 122 korda kirjutanud umbes. Aga isegi endal läheb meelest ära. Tasub üle korrata =)
Ma teen midagi, et mul parem oleks, aga pole? Emake maa, kui jube! Nüüd läheb maailm hukka!
Või siis mitte.
See lihtsalt ei toiminud seekord, aga vähemalt proovisin. (Konkreetselt: käisin jooksmas ja ainult väsisin ära, ei mingit kergendavat endorfiinilaksu.) Mida mult enamat oodata saakski?
Maailm ei lähe hukka.
Kõik saab korda.

Tasub - vist - loota

Söön karrit.
Mina tegin.
Ma teen päris head karrit, kuigi ise seda ütlema pean - Poeglaps karrit eriti ei söö ja Tütarlaps, kes meil vahel ka külas käib, sööb jälle absoluutselt kõike. Ka karrit muidugi, aga vahet pole. Ta sööb kõike, isegi lagritsat.
Selleks, et teada saada: karri läheb seistes paremaks ALATI, mitte ainult minu tehtuna, oli siiski tütre animeteadmistest abi.

Aga karri hea. Tunnustus endale.
Teate, mis aitas toiduiivelduse vastu? Jooksmaskäik. Ma olin ju nii haige, nii haige, kogu trenni, niipaljukest kui teda oli, tegin koduseinte vahel, ja üldse ei viinud kokku, et mu igakülgselt kehv enesetunne oli muuhulgas selle endorfiiniannuse puudumisest, mis üldiselt jooksmise pealt tuleb. Aga käisin ära ja taevake.
Toit hakkas maitsema. Sigaret meeldima. Elu ilus tunduma.
Ma ei ütle, et antidepressante vaja poleks - aga ainult nende peal, muidu oma keha rõõmsusse uputamata ikka ei saa.
Ei saa.

Ega ma ei taipa, kui õhukese tera peal kõnnin, kuni sealt alla pudenenud pole. Kõigil on ju nii, mõtlen. See on ju rada. Jalutusrada selle jaoks, kes koolis kehalise tunnis harjunud poomil käima.
Ent kui kukun, on tagasi "rajale" pääseda nii naeruväärselt keeruline, et paratamatult tuleb mõttesse, kuidas see päris niisama ikka pole. Hämmastavalt palju osavust läheb tarvis. Leida tee, mis kohe päris vastik poleks ja mis natuke pikemas perspektiivis oleks samuti hea, on täiesti raske ülesanne.

Seda enam, et "kohe päris vastikud" on enamik asju. Mul ei ole probleemi pingutuste tegemisega, vaid just selle teise poolega - võta vabalt! Puhka! Lõbutse! Loe raamatut! Söö!
Ise ka usu, kui keeruline see on. Aga kui püüate ette kujutada neid tegevusi naudinguta, mis neid saadab, mõnu lihtsalt pole - siis saate aru.
Peab väga hea raamat, väga maitsev söök või väga soe voodi (mis, muidugi on mul JÄLLE külm seal!) olema, et mul mingigi rahulolu erkudes tekiks. Seksi peale mõtlemisel muutun veel eriti nukraks ses võtmes. No ei ole naudingut, noh!
Ma ei saanud, mida tahtsin, ja nüüd ei tahagi midagi. Isn't it ironic?
Või ei - ma tahan, et mul hea oleks. Kahjuks pole kindel, mismoodi seda saavutada. Peale jooksmaskäimise - see ikka aitas kõvasti praegu.

Üldiselt ma üritan teha seda, mis tahan. Aga see on jube keeruline, kui tahan nii väheseid asju!
Ma ei tahaks isegi Tom Hiddelstone'i. Aint Lokit. Kahjuks nad pole üks ja seesama kohe kaugeltki.
Suur probleem küll, arvestades, et ka Tom Hiddelstone'i, Sanjit ega isegi Lee Pace'i mulle keegi ei pakugi. Aga no midagigi reaalsusega kaugeltki seotut oleks juba hea!

Mh, üldse pole sellist õnnelikku postitust praegu, mida omast arust kirjutama hakkasin, ikka häda ja ving.
Olen nii HÄIRITUD sellest, et midagi ei taha, et isegi see, kuidas tahan natuke rohkem ja paremini kui enne, ei lohuta. Vist - no on küll parem, tegelt see on tore. Aga võiks ju olla HEA?! Oli ju HEA?! Ma olin kuradi PURUSTAMATU enda meelest vaid mõni lühike aeg tagasi?!
Mida ma peale homme ka jooksmaminemise veel saan teha?

Oodata.
Minna jooksma ja oodata.
Ja, jumalanna pärast, MITTE minna kohtama meestega, keda nagunii ei taha. Ei tasu panna end situatsiooni, kus lähen nendega tuimalt kaasa, sest äkki tekib tahtmine, kui veel natuke proovida?! Aga nüüd? Aga nüüd? Aga nüüd?
Nagunii ei teki.

Hei, selle mõtte peale (mitte minna) tundub maailm taas toredama kohana =) Paistaks peaaegu, et oluline on mitte loota, et tahan midagi - siis pole ka pettumust.
Ent pole kindel, et mittelootmine on võti. Ma olen seda ka juba proovinud - tunne, et kõik on rõve ja ei lähe kunagi paremaks, tõi kaasa ainult vältimatu küsimuse, miks seda rõvedust siis kannatada. Nagu - mingi mömm olen v, et väljakannatamatule olukorrale lõppu ei tee?
Lootus, et kunagi läheb paremaks, annab põhjuse elada. Jõu elada. Kui kunagi paremaks ei läheks ... muide, ega praegu ei olegi ju väljakannatamatult halb =) Lihtsalt võiks olla ka parem.

On siiski tunne: tasub loota, et läheb jälle paremaks. Et mõni tahtmine muutub lausa nii suureks, et selle täitmise poole pürgida. Jaa, ma ei saanud ennist, mida tahtsin (põhjusena võiks välja tuua näiteks, et seda meest, keda tahtsin, pole olemaski, lihtsalt üks käib samasuguse kestaga ringi), aga päriselt: kui mitte tahta, ei saa ka saada.

Kuigi ma tahaks last =) Aga on tekkinud teatud kahtlus, et lapse saamiseks tuleks enne mõnda meest tahta.
Väga keeruline olukord.

kolmapäev, 1. märts 2017

Oleks naljakas, kui poleks nii kurb

Nii, nüüd olen juba ligi neli päeva olnud vaba lasteta naine.
Ok, poolteist neist veetsin niisuguse peavaluga, et põhiliselt rõõmustasin üksinduse üle võtmes "keegi ei näe ega kuule, kuidas nutan, oigan ja halan ja kellelegi ei pea ütlema, et jälle vannitoa põranda märjaks tegin oma kuuma vee all olemisega, kuni kuuma vett jätkus", aga eile oli enam-vähem ja täna juba suisa hea.
Vaatan oma pilti skaibis (see on seesama, mis siin) ja naeratan endale.
Jaa, olengi maailmas, et see paremaks teha. Lihtsalt see, et olen, tähendab, et maailm on raasukese etem.

Teen seda, mis õige tundub.
Kurat, ma olen lahe!

Natuke aitas sellele tundele kaasa ka Civil Wari (taas)vaatamine. Sest seal on keskseteks teemad, mis on nii väga minu teemad.
Vastutada ise oma tegude eest. Mitte kellegi kätte kontrolli enda üle usaldada, sest nemad on täpselt sama ekslikud kui sina ise - selle vahega, et nemad pole isegi sina. Poleks hiljem "oih, eksisin", oleks hoopis "oih, nemad eksisid ja mina tegin kohutavalt halvasti seepärast".
Minu teema.
Krt, kas tehakse filme millestki muust ka kui minust?
Aa, tehakse küll. Need on need igavad või lausa halvad filmid.

Emake maa, kui tore on jälle tunda, et olen oivaline. Et olen ükssarvik ja torm ja mitte mina ei peaks maailmaga kohanema, vaid maailm kohanegu minuga. Nii hea on sedasi tunda, isegi kui peavalu ikka meenutab, et tema ka vahel ju, ja süüa ei taha.
Viinamarju võib.  Ei ole vastikud.
Nagu viimasest lausest aru võib saada, ajab enamik toite ikka iiveldama. Ent selge suund meeldivamale elule olemas? Olemas!
Ja viinamarjad on toredad. Nii punased kui kahvatud.

Tegelt võtab ikkagi ohkama see, et toit pole HEA, vaid parimal juhul "päris vastuvõetav". Läheks ma siis kõhnemaks sellega, et pea midagi ei söö! Ei, mida vähem ma söön, seda säästlikumaks keha hakkab. Naeraks? Tegelt see ongi koomiline. Vähemalt muhelen =)

Üldiselt tuleb viimasel ajal ette palju asju, mis oleks naljakad, aga samas on nii kurvad ka, et ei saa seda naljakust tunnetada, olemata samas kohutavalt nukker.
Irooniline.
On vist õige sõna.
Selline eluperiood ilmselt. Või siis olen kuidagi selle maailmanägemise osas hetkel vastuvõtlik - mis on sama asi. Ju. Tegelikult.

Oleks lihtsam, kui kogu aeg näeksin vaid seda nurka, kust paistavad lineaarselt kasvavad nähtused: lapsed saavad aina suuremaks ja ausamaks, inimesed üldse lähevad muudkui targemaks ja õnnelikumaks, ja keerukuse kasvades kasvab ka rahulolu.
Kuidagi ei näe. Lisaks on kogu aeg taustal "ja inimesed valisid Trumpi presidendiks".
Mul ei ole probleem mitte Trumpi endaga: keegi ei tea praegu, mis ja kus ja kuidas ta just. Eks näeb. Aga mul on probleem sellega, et tema poolt hääletas nii palju inimesi.
Neile tundus, et see on hea mõte.
Isn't it ironic?
Olgu, sellega on mul ka probleem, et selle mure tõdemise peale tuleb kivi alt ALATI välja keegi, kes seletab, et tegelt Trump oligi väga arukas valik, väga läbinägelik, phmt pinnapealsest läbivaatav ja süvitiminevalt tark. Ja siis ma peaks nagu temaga kaasa mõtlemiseks leidma, et tegelt on nii palju inimesi kui Trumpi valis, lihtsalt minust tohutult targemad, ja jee.
Aga ma kuidagi ei usu seda. Puhtalt IQ pealt juba - kui nii paljud inimesed saaksid üle 120 tulemuse, skaala ju liiguks! Ei saa olla, et kõik on keskmisest kõrgema IQ-ga, kes seda keskmist siis üleval hoiab?
Nii LIHTSALT ei ole võimalik.

Aga vähemalt läks üle vahepeal (hei, ma käisin kohtamas selle tunde pealt!) valitsenud tunne, et elu ja maailm ongi jõledad ja kui ma ei saa nii palju headusi, nagu tahaksin, võiksin ikka leppida vähemaga ka.
Ei. Mina teen, mis mina tahan, ja kui maailmale ei sobi, kohanegu tema.
Mina ei hakka. Kellel sest parem on, et mul on halb?
Ja kõik on taas lihtne.