reede, 17. märts 2017

Äärmiselt kehaline

DISCLAIMER: väga füsioloogilised detailid.

Üks asi, mille tähelepanemine vbla aitab teisi, kes on sarnaselt väärakad, aga mitte end nii tähelepanelikult jälginud.
Oeh, nii. Kas nüüd alustada lugu algusest, kui olin nii umbes 11, või kohe sellest tähelepanekust endast?

Põhimõtteliselt on tähelepanek lihtne: perioodil menstruatsioonist ovulatsioonini ja ovulatsiooni ajal ka ma üldse ei pissi püksi, isegi kui joostes nuuskan või aevastan või ootamatult auku astun. Perioodil ovulatsiooni lõpust menstruatsioonini aga jooksen hügieenisidemega (pesukaitse on selgelt liiga vähe), sest nagunii pissin lihtsalt joostes samuti, rääkimata sellest, kui sel ajal midagi ohtlikku TEEN kah.

Oeh, kõige keerukam kirjas =)
Jaa, ma olen teinud Kegeli harjutusi. Suht pidevalt.
Ei, see probleem ei tekkinud pärast laste sündi. Juba 11-aastasena kehalise tunnis oli see jama, et vahel sai täiesti rahulikult hüppenööriga hüpata, vahel tegin püksi tilga ja siis järgmise ja siis järgmise ja issand, keegi küll ei näinud, aga ikkagi nii nõme ja häbi. Õnneks olin niiskete pükste osas üsna ükskõikne ja hüppenöör kehalises siiski harvaesinev vahend. Hüpata vist tuli minut aega järjest.
Jaa, olen arstile rääkinud. Mulle soovitati Kegeli harjutusi.
Jaa, mul algasidki päevad 11-aastasena.
Ei, ma ei märga end muidu kui joostes-hüpates ka ovulatsioonist menstruatsioonini.

Hirmus kehaline, peaks piinlik olema, miks ma, taevake, üldse avalikult räägin seda ..? Sest aastaid ja aastaid elasin täielises arusaamatuses. Tõdesin ainult: "Vahel teen püksi, vahel mitte, mingit seaduspära pole." Mu keha oli arusaamatu ja reetlik nähtus, mis vahel pani mu täiesti nõmedatesse olukordadesse, vahel mitte ning mingit loogikat ma ei leidnud.
Kuni leidsin.
Nii pooleteist aasta eest või sedasi.
Seda, kuivõrd hormonaalne tsükkel naisi mõjutab, räägitakse ikka veel liiga vähe. Seda kas ignoreeritakse täielikult, kõneledes noortele tüdrukutele ainult sellest, et vahepeal on päevad, kus tilgud verd, või veel hullem, irvitatakse selle üle, et enne menstruatsiooni on osad naised irratsionaalselt riiakad.
Nagu. Hormoonid on OSA MEIST. Nad mõjutavad KÕIKE. Ei ole võimalik hormoone maha lõigata ja jäägina ikkagi terviklikku inimest saada. See pole naiselik eripära, kahtlemata, lihtsalt meie soo peal on suguhormoonide toime rohkem näha.

Noh, ja ma siis natuke misjoneerin. Räägin asju, mida enamasti ei räägita, sest kurat. Mul on keha. See ei ole plastikust. Mõtlen, et vbla on teistel ka. Vbla nendegi arust on see peamiselt mõistuse kandja ja seksikuse määraja, nagu mulle lapse-noorukina näis. Ning keha loomukujundajana tunnetamine täiesti veider idee. Et kehal on omaette jõud? Ähh, lollus.
Vot selle lolluse-idee vastu ma jutlustangi. No ei ole lollus mu kogemuse kohaselt, üldse ei ole!
Keha on ainult kest? Noooo ei.

6 kommentaari:

Marca ütles ...

Mmhmh, täiesti nõus sinuga selles. Ilmselt see äratundmine, et keha pole lihtsalt anum, vaid tegutseb täiesti iseseisvalt, tuleb elukogemusega. Ma mingeid füüsilisi sümptomeid pole täheldanud, aga tujud sõltuvad küll nii palju hormonaalsest süsteemist, et vahel hakkab õudne. Kuhu vahepeal kaob see "mina" ja miks võtavad hormoonid üle? Kas see "mina" siis üldse ongi olemas? Mul üks tuttav, kes ülekeevate emotsioonide tõttu mõnel korral ka haiglasse on sattunud, täheldas samuti, et alati kui see juhtub, algavad haiglasse jõudes päevad ning "mõistus tuleb koju tagasi".
Eeldaks tõesti, et hormoonidel on ka meestele mingi säärane mõju olemas, aga naiste seesugust sõltuvust hormoonidest on vahest ehk isegi ohtlik tunnistada. Hakkavad jälle jaurama, et näe, ega see naine üks õige inime olegi, pole oma tahtmist ega miskit, hormoonide lükata-tõmmata :)

notsu ütles ...

Meeste peal on hormoonide toime loomulikult samamoodi näha - kõik inimeste tunded käivad ju keemiliste signaalide abil -, neil on see lihtsalt vähem tsükliline, raskemini ennustatav. V.a ehk terve elu lõikes, kus ka neil on teatud määral ennustatavad hormonaalse arengu kaared.

A esimene mõte, mis mul selle jutu peale tuli - eriti Marca kommentaari peale - õieti juba tookord varem Marca küsimuse peale, "kas mina on üldse olemaski" - et inimeste mõtlemine töötab ikka erinevalt. Mul nähtavasti seda dualismisoolikat ei ole - ma ei näe üldse, kuidas sellest, et tunded ja mõtted käivad kemikaalide ja elektrisignaalidega (mehhanistsistlik võrdlus - nagu arvuti töö käib digitaalsete elektrisiginaalidega), järelduks see, et mina oleks kuidagi vähem olemas (see, kas "mina" on olemas või mitte, on muidugi üldse omaette teema, või mida olemasolemine ülepea tähendab). Täpselt nagu kunagi, kui siin tuli jutuks armastuse teema, ei saanud ma aru, miks see, et armastus käib hormoonidega, peaks tähendama, et armastust pole olemas - vastupidi, see, et tema mehhanismidele on tekkinud selline kena füüsikalis-keemiline seletus, teeb tema olemasolu minu jaoks käegakatsutavamaks; paigutab ta pigem asjade hulka, mis on olemas selles mõttes, nagu on olemas nt vahukoor, puud, vesi ja arvutihiir, kui asjade hulka, mis olemas selles mõttes nagu "riiklus" või "hüve".

(Samal teemal komistasin praegu teadvuseblogi teadvuse ja aju suhte postitusele.)

Hakkasin kodus seda asja arutama ja küsisin A. käest, kas selles ettekujutuses - et kui on selge füüsiline korrelaat, kui on selgelt näha, et värk käib kuidagi füüsikaliselt, siis pole ikka PÄRIS, pole tõeline mina, pole tõeline hing vms - on Platon süüdi. A. arvas, et hoopis Descartes. Siis läksin wikisse vaatama ja tuli välja, et omal moel mõlemad ja eks neid dualiste ole veel karjakaupa (sealt edasi klikkides paistis, et ma olen ise vist fenomenalist, sest füsikalism, mis dualismile kõige selgemalt vastandub, tundub jälle kuidagi nüri).

notsu ütles ...

millalgi varem oli sarnane teema siin veel üleval, inimese ja looma vastanduse kujul, ja ma mäletan, et siis ma jonnisin jälle inimese-looma dualismi vastu.

http://mahamure.blogspot.com.ee/2013/01/inimene-ja-loom.html

notsu ütles ...

oih, see inimese ja looma võrdlemise artikkel on nii äge, et ma lingin siia veel kord:
http://www.academia.edu/175266/Kuidas_mitte_v%C3%B5rrelda_loomi_ja_inimesi

ja ei ole ka teemast mööda, sest ka seal räägitakse dualismist üldisemalt.

väga väga naine ütles ...

Mul ei ole taas öelda eriti muud kui "sul on jälle õigus" =)

(Mitte et ma artikleid praegu jaksaks lugeda.)

Mu jaoks on ka asjade reaalne olemasolevus tegelt pluss, mitte miinus - aga vbla seda sa ei hammustanud läbi, et kui ma rääkisin inimesest ja loomast, siis tegelikult pidasingi silmas mõistust ja keha. Et nad on üks tervik ja üksteisest lahutamatud? Nojah, seda ma ju räägin ja rääkisingi =)

notsu ütles ...

ma mäletan, et toona me olimegi sisulistes asjades ühel nõul, ma igisesin ainult sõnastuse kallal.