pühapäev, 12. märts 2017

I did my best ehk läks nagu läks, see oli minu parim

Kas olen seda juba öelnud?
Sõnaselgelt vist mitte, ja krt ma isegi mäletan pärast, mis seal ridade vahel oli.
Kui on kehv olla ja selleks pole ühtegi põhjust (peale nende, mis mõistuslikult võttes nõmedad), on tohutu abi tõdemusest: mul on praegu kehv olla ühegi hea põhjuseta. Sitt lugu.

Kuidagi see omaksvõtt muudab kohe olemise paremaks. No on jah sitt. Midagi teha ka pole. Jama küll.
Ja parem =)
Mul oli paha olla muuhulgas sellega seoses (eelkõige muidugi seepärast, et väsinud), kuidas mu tütar korraldas üht üritust ja närvitses ja põdes enne ja loomulikult kandus see mulle üle. Teda mõistagi rahustasin ning olin pealtlugeda vääramatu ja tark.
Lisaks peapõrutuses poeg (nagu - tal olid kõnelemisraskused ja kirjutamisraskused mõlemad, ei suutnud ajust välja meelitada teadmist, mis tähed sõnas käivad või kuidas öelda "prügikast"), kes on juba rõõmus ja läks Lätti korvpallivõistlema, aga õpetajad ja teise poisi ema muidugi hakkasid nüüd kirjutama ning böäh.
No mõistusega sain aru, et mul pole seal sekkuda midagi, aga tühja see kehale mõjus. Alles ennastrahustav tõdemus, et no mul on praegu sitt, pole parata, tõi leebumise.

Kuigi ausalt - veebruar otsa on selline ebakindel olemine olnud ja nüüd varsti pool märtsi samuti. Kogu aeg läheb tasakaal käest ära. Väsimus ja emotsionaalne haprus käivad koos, niipea, kui tuleb üks, tuleb ka teine. Niipea, kui ära väsin, pääsevad kõik jubedused vaimule ligi. Kas see on tõesti sellest, et proovisin 16 päeva pisemat antidepressandiannust? Või on tegelikult kogu aeg nii olnud, ent kuna ma nüüd vahepeal ei ole väsinud, tundub (hoopis teistpidi) kontrasti pealt kehv enesetunne eriti kehvana?
Appi.
Ma ei julge sedasi üldse enam tablette lõpetada ju! Ja - ja - ja see tähendab, et seks ei tule kunagi mu juurde enam tagasi?!
OI!
Nii halb!
Aga eih, ei tasu oletada veel. Kunagi, vbla, kunagi ... (lootusrikas).

Üldiselt minu tütre üritus läks hästi. Ma teadsin juba ette, et läheb, sest ta on fking 15 ja krt - ta tegi. Juba see on maailmalahe! Ja minu arust oli täpselt nii palju rahvast, kui ruum mahutas, täiesti lahedad kõnelejad ning et vaadatavad pildid ka, veel lisaboonus. Ühe poisi kirjutatud klaveripala tuli lindilt, nagu päris =P
Ma ei usu, et nad väga raha tegid seal - raha ongi raske teha, ma tean - aga kõik muu oli vaarikad vahukoorega. Pisiasjad olid ka hästi läbi mõeldud: sildid õues, kuhu minna, ja sees wc-de ukse peal, et soovijad võisid kommi võtta, need olid vaagnatel väljas. Sai istuda.

Ma ka rääkisin seal. Esiteks seepärast, et ma olen oma tütre ema (kasuta ära, mida sul on - näiteks ema) ja teiseks seepärast, et võrdsus on minu teema.
Mul ei ole võimalik teile täisteksti tuua, sest viimasel hetkel otsustasin inglise keeles rääkida (no küsisin, palju on inimesi, kes inglise keelest aru ei saa - keegi ei tõstnud kätt. Küsisin, how many here doesn't understand estonian? Väga mitu kätt tõusis) ja ka sellest, mis eesti keeles märksõnadena kirjas, rääkisin vast kaks kolmandikku.

Aga no ideeliselt mu sõnavõtu paberversioon elik selle kõige peale ma vähemalt mõtlesin enne:


Tere, ma olen Triinu.
Muidugi olen ma ise ka tähtis, näiteks endale, aga teile ma tahan kõneleda sellest, kuidas on kohutavalt tähtis ennast mitte tähtsusetuks pidada ja julgeda. Ole kes oled. Ole, milline oled. Ole, kui vana oled.
See on väga leierdatud tõde, eks ole: ole kes oled, see on kõige tähtsam.

Nii leierdatud, et see kõlab lolli käibefraasina ja tundub et inimene, kes ütleb „Ära ainult ole see, kes oled, see ei toimi kunagi“ on asja vähemalt läbi mõelnud ja nutikas.

Ma ei tea, kas näete, aga mul on siin käsivartel kaks tätoveeringut.
(mis need on, blabla).
Ma tegin need pärast seda, kui olin üritanud end rongi alla minnes ära tappa, saatuse vingerpussina ellu jäänud ning tõdenud, et nii, nagu ma elasin, ei saa elada.

Ma elasin taustausuga, et mina ei tea, mis õige on, aga teised teavad. Igatahes teavad minust paremini.
See on nüüd koht, kus phmt võiks näiteid tuua, aga kuna see usk oli nii üldine ja absoluutne, siis iga üksiknäide oleks „nojah, mis siis?“ aga kokku oli see kohutav koorem maailma-vist-ootustest ja pimedus ses suhtes, mida MINA tunnen ja tahan.

Ja ma muretsesin ning võtsin hinge iga välispidist rahulolematust, isegi kui olin endale ära sõnastanud, et kõigile meeldida ei ole võimalik. No lihtsalt pole!
Muretsesin sellest hoolimata, et tõdesin: muretsemine on nagu kiiktool – annab tegevust, aga ei vii kuhugi.
Vaadake (ok, see ei ole vbla peale vaadates arusaadav), ma olen üsna mõistust täis. Aga see, et ma midagi tean ja midagi tunnen, on täiesti ise asjad.

Ma võisin endale igasuguseid tarku asju öelda. See ei muutnud, et lõpuks olin punktis, kus enam endist viisi elada ei saanud.

Ja need kaks lauset on mul aidanud elu taas omaks võtta.
Mõlemad räägivad samast asjast, ainult erineva suunaga.

Ära põe. Ära muretse selle pärast, mis ei läinud täiuslikult, mis puudu jäi, mis kellegi meelest valesti on või võiks olla. Ära põe!
Ja kui keegi tuleb seletama, mis sa kõik tema meelest valesti oled teinud, saada persse. Probleem ei ole sinul. Probleem on temal.

See on nii tähtis – peaks olema loomulik, aga pole üldse.

Igasugustel teemadel on see „õigesti“ tegemine needuseks ja takistuseks.
Näiteks kui vanalt on „õige“ midagi teha.
Kas 14-aastaselt on ok midagi arvata? Avalikult arvata? Äkki peaks ikka elukogemust koguma? 24-aastane on ka selgelt noor. 34-ne vist juba võiks ... aga samas, 44-ne teab ju rohkem? 54-sena vist võiks?! Samas, 74-sena on kogemust veel tunduvalt rohkem. Aga samas võid ka juba surnud olla. Ei, äkki ikka varem, 64-sena?
Ja siis sured sa 17-aastasena ja ei julgenud isegi arvamise peale mõelda. Jee.

Kes sellest kasu sai nüüd?!
Et sulle ei öeldud avalikult arvamise eest halvasti? Oh, mittearvamise eest nagunii öeldi või mõeldi või kui sa surnud oled, on kahetsus teistel sellevõrra suurem. „Ta ei jõudnudki midagi teha, me ei teadnudki, kes ta oli, nuuks!“

Millegi tegemiseks pole olemas „õiget aega“.
Jaa, on teatud seadused, mis ütlevad, mis vanusest nooremana sa mõnd asja teha ei tohiks – peamiselt seotud sellega, et inimest ei loeta piisavalt vastutusvõimeliseks otsustama, mida ta tahab ja mida mitte. See ei tähenda, et vanuse saabudes kohe peaks toda asja tegema. Kuulge, ma olen 37 ja pole siiamaani kasiinos käinud =) Inimest tappa ei tahaks üheski vanuses, kui seda kuidagi vältida saab.
Teiste vastu hea tasub olla kogu aeg, igas vanuses, kogu aeg, alati.

Aga muidu – muidu on nii, et reaalselt polegi olemas õiget aega midagi teha. Alati on miinuseid. Alati on plusse. Alati leiab kellegi, kellele ei meeldi. Isegi kui teed oma parima, teiste vastu hea olla plaanides, alati on keegi rahulolematu. 
Vahet pole. Nagunii mõnele ei meeldi – ei tasu siis vähemalt olla ise see, kellele ei meeldi. Tee oma parim, rohkem nõudjad saada persse ja ole, kes oled, onju?
Ning kui juba otsustada teha, teha ära: siis on tehtud. Nt. see üritus siin ja täna. Just selle hetke parim, mis tuli. Kui on tegemata, on tegemata ja igal juhul – IGAL JUHUL, isegi kui tegu on suurejoonelise läbikukkumisega – on need, kes üritamise ette võtsid, võitnud. Sest nad tegid, selle asemel, et põdeda, kas, kuidas, ei, vist ikka pole õige aeg, meie piisavalt osavad, näe, haridus ka pole vastav ...

Kuradile.
Ära põe!

Nüüd on hästi tapetud olla. Väsinud tasemeni, mida ei oska ikka veel kirjeldada. Kusjuures tõsi on, et tegelikult on edasiminek. Olen ka väsinum olnud - vastu seinu enam ei põrka, niisama tuigun ja olen tee peal ettevaatlik, sest see, et näen lompi, veel ei tähenda sinna mitte sisse astumist.

Saan magada. Taevas, kui tore on magada saada väsimuse korral! Ei pea ainult voodis lebama, lootuses, et kui lamada, puhkab lõpuks niivõrd välja, et uni ka tuleb.
Laul ei ole millegagi eriti seotud, lihtsalt hakkasin mõtlema, kas olen seda üldse jaganud? Ja noh - seal on see tunne sees, mis mulle nii tähtis.
Et krdile, mis saab, aga me oleme koos (mõttekaaslastega, oma inimestega). Jaa, me võime hukka saada - aga kui me põgeneme, jäämegi põgenema.
Ei tasu.



+ nii hea lugu ja värki.

Kommentaare ei ole: