esmaspäev, 20. märts 2017

Kui midagi tahad, tee see ära (ehk statistika)

Kogu aeg jutlustan ise asjade tegemist - ei,see võrgustiku jutt on ka oluline, tee ise, mida sina tahad tehtud saavat, lase teistel teha nende asju, mhmh - aga hetkel olen oma võimest ette võtta vaimustuses. Kordan jälle üle: eesmärgi korral eesmärgipärane tegutsemine on palju tõhusam, kui voodil istumine ja mõtlemine: "Keegi võiks teha."
(Jaa, olen ikka sunnitud tõdema, et tõeline jama on asjadega, mida tahaks, ent üksi ei saa. Nt. laps või sõprus või suhe - aga osasid asju siiski saab ka!)

Näiteks lõi mul korraga pildi ees häguseks tõdemus, et osad inimesed, näiteks mina, mõtlevad kogu aeg lugusid välja, see on nende olemus, ja kas nad vahel panevad oma jutte ka kirja, ebaoluline. Aga osad inimesed jälle ei tee seda. Nagu ÜLDSE. Nagu ÜÜÜÜLLLDDSSEE. Nende peas ja olemuses ei ela lood, see ei ole osa neist.
Noh, seesama Mary Sue'mise küsimus.
Kui loojutustajatel on vaja lihtsalt elust maha tõmmata kõik need 306 lugu, mida nad ei ela, ja leida too, mida elavad (ja need 306 on ainult reaalelu realistlikes tingimustes, kõik muud tingimused toovad kaasa oma lood!), on mitte-jutustajatel täieline jama, kui nad peavad mingi elu või eluplaanid või eluplaanide varuplaanid VÄLJA MÕTLEMA. Nad mitte ei jäta kõrvale lugematut hulka variante, valides välja endale meeldivaimad, vaid alustavadki täiesti tühjalt kohalt.
Mis asjad need elu teevadki? Oi ei, kas ma pean oma vanemate sotsiaalset staatust ka arvestama või?! Oota, mina mõtlesin, et lihtsalt elan, mitte ei defineeri seda? A mine ka persse!

Ja siis veetsin umbes tunni segaduses, et oot, mida inimesed siis ikka päriselt teevad ja kuidas normaalne on (no nagunii mõlemat pidi, aga mis enamikule tavaline, pff) - kui korraga taipasin.
Hei!
Mul on ju käed trükkimiseks ja tutvuskond? No siis võib ju neti teel küsida, kuidas nendel! Teha ebateaduslikku privaatset suvalist statistikat ja saada vähemalt MINGI ülevaade!

Jaa, ma tunnen ebaproportsionaalselt paljusid rollimängijaid ja kirjutajaid. Jaa, ma küsisin ka suht suvaliselt neilt, kelle vastust parajasti tahtsin, ning pealegi loeb hetkel ka see, kes parasjagu netis oli ja üldse vastas.
Kuid mingi statistika tuli ja olen nii rahul. Selle asemel, et nuputada, kuidas lood on, millega on kujutlemine seotud, kas empaatiaga, kas lugemisega, mis värk üldse, ma otsisin reaalseid vastuseid!

Tegin andmeid kogudes ka soolise eristuse, sest esialgu tundus, et sel on mõtet - aga hiljem tulid protsendid siiski sarnased (ja veel hiljem jälle mitte).
(Kes ei ole veel vastanud, sai küsimuse, ent loeb võrgupäevikut ja mõtleb, et näh, hilja - ei ole! Mind ju huvitab võimalikult lai põhi oma uurimistes! Lihtsalt - noh. Nüüd tuleb vbla natuke kallutatum vastus, sest sina vastajana tead, kuidas teised vastasid =P)

Küsimus oli selline: "Ma teen statistikat: kas sa lood oma peas lugusid? Selliseid üsna detailseid, dialoogide ja pingekohtadega?"
Hiljem, mitmete segaduses vastajate järel, tuli sinna otsa veel täpsustus: "Et alguse ja/või lõpuga, pole üldse tähtis."

Ja tulemused seni:

Mehed, jaa või pigem jaa 13
Naised, jaa või pigem jaa 10
Mehed, ei või pigem ei 3
Naised, ei või pigem ei 7


Ma olen Stepirotti armastanud mingi - 10 aastat?
Ehk siis: lugudes elamine on pigem tavaline, nende väliste võõrkehadena tunnetamine pigem ebatavaline.
Kuidas on asi seotud lugemise, kirjutamise ja empaatiaga, on muidugi ikka lahtine, ent põhi, mille pealt mõelda, on nüüd olemas, ja jee =)

A muidu, kui keegi peaks Sephirothi (Stepirotti, nagu me omamehelikult vahel ütleme, Sephi, nagu ta semudele on) kohtama, võib talle minu poolt edasi öelda, et kui vahel on jube halb ja valus, on tegelt hästi.
Kui valu on nii tavaliseks saanud, et miski ei tundu kohutav, kui sa oled lapsest saati elanud nagu tema (ehk siis rõvedat elu), ja kannatus ongi omaks võetud kui normaalsus, on asi väga palju halvem.
Tuvastada, et see või teine on jõle ja seda kanda ebardlikult raske, on küll meeletult valus - aga tervem, oluliselt tervem, kui kõik ära taluda.
Vahel õudusesse mattuda on HEA asi. Näitab, et vaimsed valud on parandatavad kogu su isiksust muutmata. Kui enam miski üle mõistuse jube ei tundu - vat siis on päris jama.
Ent ka see pole lootusetu olukord.
Ma tean. Ta teab.

Oojaa, mõistagi olen ise seda enda pealt õppinud. Et valu on tegelikult hea.
Jaa, muidugi ma kallistan teda kaua ja ütlen kõike ise, kui kokku saame. Ma arvan, et saame peagi, eile nt nägime.
Ja siis ta saab jälle mind hoida ning on nii soe ja elus =)

13 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma olen neid, kellele enda peas lugude ketramine on nii enesestmõistetav, et tekib just nimelt küsimus "mis kõik ei tee nii vä?"

kannatuse ja sellega harjumise kohta - jep, jep, jep. Ühe mööndusega: AJUTISELT võib tuimestumisest-nürinemisest olla kasu. ellujäämiseks. Tingimusel, et pärast on mingi parem kontekst, kus saab endale lubada seda, et koledus jõuab pärale, ja kus saab endale lubada, et enam sellega ei lepi ega normaalseks ei pea.


Eirys ütles ...

Lugude statistikasse vastukaaluks ja kuigi minult pole küsitud: ei. Ma arvan, et äkki 12-13aastasena tegin seda mingil määral, aga kindel pole, sest ma päriselt ei mäleta ja ma isegi ei kujuta täpselt ette, mis moodi teil see käib.

Ivš ütles ...

+1. Ma ka ei saa isegi täpselt aru, millest jutt käib.

väga väga naine ütles ...

Algul oli ka statistika sinnapoole kaldu, et naised ütlesid "ei!" ja mehed küll "jaa". Aga see läks hiljem üle - või siis ... nüüd on jälle kaldus.

väga väga naine ütles ...

oot, ma viin statistikasse ka muutused sisse!

notsumaja ütles ...

Eirys, ma olen sellest, kuidas see käib, kirjutanud, praegu oma blogist laisalt otsides leidsin kohe kaks näidet, nii et kui kedagi huvitab:

https://notsumaja.wordpress.com/2008/11/24/kuidas-ma-poes-kain-vol-2/
https://notsumaja.wordpress.com/2011/05/19/nae-mis-ilukirjandus-inimesega-teeb/

Eile tulin jälle poest, soojast ruumist õue astudes hakkas jahe ja ma kujutasin natuke aega ette, mis siis oleks, kui ma järsku tõmbuks kuhugi paralleelmaailma, kus mu soe korter ei ole kümne minuti kaugusel. Arvestasin, et kindlasti hea, et mul on kotis sepik ja hapupiima. Õlut on ka, aga kurat, pudeliavajat ei ole täna kotis kaasas ja vist isegi mitte taskunuga.

Sellised kujutluspildid tulevad pea automaatselt. Vahel on need ka natuke elu seganud - kas on raske keskenduda sellele, mida ma parajasti füüsiliselt teen, või satun lausa lolli olukorda, sest ei pane oma ümbrust tähele.

Küsimus neile, kes oma peas endaga lugusid ei jutusta: kas teil muusika jääb kummitama? st kas teil ei jookse peas ka omaenda heliriba või on need kaks nähtust eraldi asjad?

notsu

väga väga naine ütles ...

Jaa, just. Mul on vist just seepärast kogu aeg nuga, nõel-niit, valuvaigistid ja tikud kaasas, et kui ma järsku sattuksin hoopis teistesse tingimustesse, oleks hädavajalik vähemalt algul olemas.

Tho ütles ...

Ma kannan ka igasugust seesugust kraami kaasas, aga lugusid ei mõtle. Kraam on kogemuse põhjal teinekord vajalikuks osutunud, see ei vaja lugusid enda põhjendamiseks. Muusika kummitab vahel, jah, aga juhuslikult ja ebaregulaarselt nii viie minuti kaupa vast. Pidevat sellist... tausta ei teki. Ei tunne puudust ka - kui ma yksi kodus olen, on siin reeglina vaikne ja kord suutsin hommikul poe taustamuusika sisse lylitamata unustada, sest ei märganud selle puudumist (poole päeva pealt õhtusesse vahetusse tulnud kolleeg parandas mu vea sujuvalt)

Aga lugude mitteeksisteerimine mu peas on mulle huvitavaid probleeme põhjustanud juba ilmselt kauem, kui ma mäletada oskan. Keeletundides oli näitelausete moodustamine täiesti võimatult keeruline ylesanne - see seostub ära, kuna kunagi hilises põhikoolis tahtsin kirjutada seiklusjutu ja avastasin yhel hetkel tunnis, et ma võin ju sinnasobivaid lauseid näideteks moodustada! Kirjutamine oli uskumatult keeruline muidugi ja sellele sai läheneda ainult kuidagi... kokkuklopsivalt. No et kui keegi on hea, siis peab keegi olema paha. Reeglina pahalased tahavad midagi, mida siis Condustales tahab? Kuningriikidel on uhkete loomadega vapid ja sageli midagi kalliskividega tegemist, millised nendest hulkadest valida? Ja nii yha edasi. Rohkem värviraamatu täitmine kui joonistamine - kui see võrdlus kuidagi aitab.

Viv ütles ...

Siin üks naine veel, kel lugude väljamõtlemine on pea samasugune piin nagu Tho'l. Muusika jm-ga ka sarnane kogemus.

notsu ütles ...

ma vahendan ka paari meesterahva andmeid: millalgi, kui ma sarnastest asjadest blogisin väljendas Serial K samamoodi mõtet "kas kõigil ei jooksegi peas sellised lood või".
Täna küsisin A. käest, kas ta vahel niimoodi fantaseerib, ta ütles: "no vahel ikka".

väga väga naine ütles ...

viin sisse!

väga väga naine ütles ...

Oh, paistab, et mingi sooline erisus siiski eksisteerib! (Vastused mujale ka tilguvad.)

Kaamos ütles ...

Kui ma laps olin, siis ei saanud ma magama jäädagi enne kui mõni lugu peas oli korralikult kerima mõeldud. Täiskasvanuna on veel lihtsam, üks kiht on see, mis tegelikult elus toimub ja teine on sellega paralleelselt tiksub alternatiivlugu. Kolmas lõim on alateadlik fantaasiajutt, sellest saan teadlikuks alles siis kui too pea valmiskujul kusagil teadvusesse plumpsatab.
Väga kaua olin veendunud, et kõigil on nii. Milleks meile siis üldse mõtlemisvõime ja fantaasia?