esmaspäev, 27. märts 2017

Maailmale pime

Käin vahel raamatukogus.
Ühe raamatu vahelt ("Harry Augusti esimesed 15 elu") leidsin kaks paberit. Mõlemad sellised lillede, liblikate ja musta kassiga, kes silmitseb liblikat, ilmselt kavas seda kohe käpaga lüüa, märkmikulehed. Paberid olid hoolega raamatu vahele surutud - lõdvemalt pandud võetakse enamasti raamatukogutöötajate poolt ära, aga selliseid ei pruugita tähele panna.

Üks paber oli suhteliselt igav: tagaküljele oli vaba käega joonistatud ristkülik, esiküljel aga üks sõna: "Leping!"

Teine oli see-eest huvitav.

Esikülg:

Leping :)
          (Sulg + tint)
Punane pesu 2 p!
Küünlad
Geel
Massaži-õli küün.
Sulg
Siidipaelad
Šokolaadikommid
Mask

Tagakülg:

1. õhtu
* Seks pesu + sukad
* küünlad?
* Geel
(* Rõngas)
* Siidipaelad + mask
(* Sulg)
______________________________

2. õhtu (üllatus :))                     Riided?
* Lipsuga pesu
* Leping (allakirjutamiseks sulg&tint)
* Sulg
* Küünlad+massaaži küünal
* Kommid
* Siidipaelad + mask

Mul kohe hakkas peas ketrama, et mis see lugu olla võiks.
Paberid olid väga tütarlapselikud, aja järgi oletaks, et raamat on eelmine kord lugemisel olnud valentinipäeva aegu. Neiu-noor naine ilmselt plaanis mingit lepingut partneriga, ent kas see on "luban endaga kõike teha" või "oleme koos veel aasta", ei tea.
Sulega keha mööda rändamine on teema olnud, ilmselt ka kinnisidumine (siidipaelad). Ma isegi oletaks, et oma nägemuses oli ta submissive-pool, kuigi noh: mina võtaks vabalt noormehe jaoks siidpaelad, kui juba sidumismängud teema oleks.

Kuigi ma mitte kuidagi ei saa aru, miks tal oli vaja eraldi paelu ja maski kahe õhtu jaoks. Oli ikka - või pani lihtsalt 2x kirja? Või need õhtud olid erinevate meestega?
Väga huvitav.
Mitte et mina IKKAGI samade paelte ja maskiga läbi ei ajaks. Tarbimishullus saatanast!

***

Phmt on mul täiega imelik juba seepärast, et kaks kuud on hädine olla. Nagu - kaua võib? Miks? Kus on loogika? Oli ju kõik juba kombes?!
Nüüd muudkui mõtlen põhjuseid välja ja üritan neid likvideerida.
Halvasti.
Ei õnnestu.

Vaatasin oma päevadelogisid (kirjutan viis tegevust igaks päevaks ette, kuus tulevad ilma kirjutamata kaasa, ja kuna järjekindlus on mu hea omadus, on sedasi kirjas nii umbes kaks viimast aastat - kuigi ühe kaustiku viskasin minema, sest täis sai) ning korraga saabus adumine.
Jaa, ma kirjutan ette ikka veel 5 tegevust päevas.
Aga kuna ma ka alati panen kirja, mida veel tegin, siis reaalselt sooritasin viimasel kahel kuul ära mitte 5 miinus "vahel ei jõudnud", vaid 5 pluss 4, 5 pluss 5 või lausa 5+7 tegevust.
Kooli lõpetamisega ei saabunud mitte lebo, vaid kadus ära õigustus enda ees "Ma olen juba nii palju selleks teinud, võin vabalt võtta".
Tegin siis ikka rohkem.

Olen rabelenud. Rabelenud. Rabelenud.
Ja kas ma olen õnnelikum? Kas mul on kuidagi parem elada? Kas mu elukvaliteedile on positiivselt mõjunud sagedamini tolmuimetud põrandad, tihemini tehtud soe toit, Goodreads'i lisatud raamatud ning isegi enne koti viimseni täitumist juba välja viidud prügi?
Ma olen õnnetum. Päris tugevalt.

Selle avastuse peale otsustasin taas vabalt võtta. Vähemalt prooviks, nii nädal-paar.
Nagu päriselt vabalt võtta. Mitte "peaksin küll, võiksin küll, suudaksin küll - aga võin seda samahästi ka homme teha", vaid "võin teha täpselt nagu tahan - kui väga ei taha teha, ei tasugi!!"
Teate, et elu läks kohe ilusaks.
Ühe kuradima päevaga!
Niipea, kui jätsin oma tulevased tegevusplaanid võtmata kui "see on vaja ära teha" ja tajusin neid pigem soovitustena, tuli hea tunne tagasi.

Muidugi olen siinsamaski kirjutanud ja kirjutanud sellest, kuidas midagi ei pea, kõike võib, lähtu omaenda tahtmistest. Ning ikka õnnestus sellest meeleseisundist tasakesi välja libiseda rohkemtegemise lainele. Nagu mingi - oh, ma ei teagi. Nagu mingi ühiskondlikult heaks kiidetud mudel õnnele kohe!
Aa, ongi.
Ja minu kogemuse kohaselt see mudel ei toimi. Aga enda usaldamine on keerukas, kui teiste tõed tunduvad igal pool müüridena kerkivat.

Tegin veel ühe märtsiluuletuse.
Sittade omaloominguliste luuletuste postitamine? No aga vähemalt tean, mida teen =)

Sina ei kooldu.
Sina ei palu.
Nii oled vist loodud.
Veel püsid jalul,
veel püsid, 
sa kaabakas.

Ent kui nõrkust sa selgeks ei saa,
ei suuda keegi sind aitada.

Kuigi meil kõigil on valus
su rebitust vaadata.

6 kommentaari:

  1. No rabele siis, kui Sulle meeldib. Vaba maa ju :)

    VastaKustuta
  2. Kuna ma olen tont teab, mis põhjusel sattunud lugema mingeid vastavaid cosmo-artikleid või nende kriitikat või sarnaseid hotellireklaame, kardan ma, et seksikad nimekirjad olid seotud va hallide varjundite raamatuga. Sest ma oleks nagu kuskil näinud reklaamitavat umbes samade komponentidega valmispaketti, mille nimi võiski olla "hallide varjundite pakett" vms. St mingi hotell ise pakkus paaridele valentinipäevaks valmispandud sulge, tinti, maski jne. Igatahes tuli see nimekiri jube tuttav ette.

    Mis teeb natuke kurvaks, sest üks asi, kui inimesed avastavad oma käe peal, mis neile meeldib, aga teine asi, kui nad tunnevad, et ongi kohustatud täpipealt mingi trendika paketi järgi seksmänge mängima.

    Kuigi mine võta kinni. Inimesed on ju erinevad. Äkki leidub ka neid, kes naudivad eriti just seda, et nad mängivad õiget, hetke kõige trendikamat seksmängu. et siis oleks nagu rohkem päris. umbes nagu Tom Sawyeri jaoks oli see, mis raamatus, "nagu päriselt".

    VastaKustuta
  3. (Ma tavaliselt ikka mõistan inimesi, aga mida see Sallike siin käib ja seletab, on mulle tervenisti müstika. Oma blogile reklaami tegemas?)

    Igatahes. Mis ma mõtsin. Et see vähem tegemisest ja vähem põdemisest ja rohkem järele andmisest tulenev rõõm. Ma tean seda. Aga ta on minul selline habras. Kestab ainult selle lühikese aja, kus ma tunnen igapäevaselt seda erinevust eelnevaga. Et kogu aeg tajun, kuidas ma ei pea, kui ma ei taha ja nii tore ja vaba. Aga kohe, kui see muutub tavaliseks, et ma vähe(m) teen, hakkab teine kuradike kohe taustal räuskama. Et peaks ja võiks ja suudaks ja tuleks ja muu taoline. Ja siis ma olen õnnetu ja kurb, et ma üldse ei tee.
    Ma ise seletan seda sellega, et turvaline rutiin ja siis erutav põnevus peavad kogu aeg vahelduma. Või et mu hingel(?) on igavene janu rabeleda igavusest valusse ja tagasi igavusse ja uuesti.

    VastaKustuta
  4. (no ma mõnda aega sallin - vt kui kaua mul läks, et Anomaalika kohta otsustada, et ta ikka on mulle liiga vale, et tema kommentaare üleval pidada.)

    VastaKustuta
  5. see harry augusti raamat muidu meeldis või? mulle hullult meeldis!

    VastaKustuta
  6. Ma loen aeglaselt, pole veel läbi. Aga siiamaani ainult üks asi on kriipima jäänud ja tundub tõesti, et ta on üleni hea.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.