kolmapäev, 15. märts 2017

Tahtmine annab elule värvi

Suletekk on nii mõnus! Mulle ennegi meeldis voodisse minna, ent nüüd on selline emmatud tunne kohe. Nii hea.
Samas, mu Poeglaps ütles eile: "Tegelikult on mul liiga palju mänguasju - enne ma rõõmustasin pööraselt iga lego ja nerfi üle. Nüüd tahan neid juurde - aga sellist rõõmu enam pole."

Mis oli pagana läbinägelik. Mul ka - on selgelt elu on natuke liiga hea.
Söön ainult neid asju, mida hetkel väga tahan ja vahel on isegi need "Nääh, no on valmis, söön siis ära, süüa tuleb." Tahan, loen raamatut, tahan ei loe. Tahan, vaatan filmi, ei taha, siis ei vaata. Ühtegi meest ka väga ei taha, enim on selline leebe "temaga võib pikemalt rääkida ja kena on vaadata ka" ainult.
Mille tulemus on, et esiteks otsin endast tahtmisejusugi, tasakesi on saanud koguaegseks: "See ei tekita mus vastumeelsust? Ok, proovin ära, äkki meeldib." Ja teiseks ei teki rõõmu oma tahtmise saamisest üldse. Sest noh - ei tahagi eriti midagi.

Aga suletekk on nii mõnus =) Proovisin, et äkki hakkab meeldima, ja kohe väga meeldib. Jee, positiivne näide!
Ikkagi on tunne, et midagi oleks nagu valesti.

Vbla pole lihtsalt harjunud? Sest üle aegade (ja ei, ma ei ütle seda niisama, läbikaalumatult ja suvaliselt. See oli päriselt nii, ütleme, 18. eluaastast saati) pole ma saanud, mida tahtsin. Ei, eksitus: Poeglapse isa sain mõneks ajaks. Ning lapsed.
Aga ÜLDISELT olen võtnud oma tahtmisi koomale ja koomale ja koomale. "Ma ju ei sure, kui ma seda ei saa?", ja jälle. Ning kui kuskil tuli piir ette - ma tõesti tahan seda, siin ma tagasi ei astu - ja ikka ei saanud, oli ka see kräšš, et krt. Ma tahan päriselt väga saada nii vähe, ma olen oma tahtmised NII koomale võtnud - ja seda ka ei saa?! Nagu miks üldse elada, kui nagunii kunagi midagi ei saa, mida tahan?! Mida on üldse oodata, kui ma midagi ei saa, mida tahan?!

Nojah, ja nüüd ei tahagi midagi. Kui juba natukenegi, proovin järele, äkki meeldib. Mõni asi meeldibki. (Mmm, suletekk, mmm!) Aga äkki ma lihtsalt ei ole harjunud saama, mida tahan, ja tegelikult selline ongi uimaselt hea elu?
Et noh: uimane?

Vbla siin on ka kuldne kesktee hea? Et ei ole seda nüri meeleheidet, mida teeb tunne, et kunagi midagi ei saa. Kuid pole ka ükskõiksust, et nojah, on jah hea lambaliha. Mitte et ma süüa tahaksin üldse. Peaks vist vett jooma - see imelik tunne keres on vist janu.
Ah, ei, see on ikka ajukahjustuse rõõm, et midagi ei taha - vähemalt janu ma peaksin ikka teravalt tundma ju, mitte selle rahuldamist suht ükskõikselt edasi lükkama, kuni kraan ette jääb!
Hm, võiks minna kööki jooma, mõtlen seepeale.

Tahan nii nõrgalt, et ma ei taha õieti isegi tahta. Selline rauge "võiks ka" on enamasti. Kõik, kes on mult tugevama emotsiooni välja pigistanud, tundke end kõrvust tõstetuna! Pärast seda, kui koolilõpudiplomi kätte sain ning tuvastasin, et mu romaan üldse ei olnud nii hea, kui arvasin, ei oskagi midagi peale tita tahta.
Nii veider on sedasi.
Nii - veider.
Emotsionaalse külma ja lihtsalt külma metafoor kehtib üleni.
I want the fire back!

4 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma ei mäleta, kas sul oli lapsena see melanhoolsevõitu lasteraamat nimega "Võileivad suve ja tuulega"? seal oli üks jutt "Alati peab mõtlema millelegi muule", kus selgus, et jalgratta saamise varjukülg on, et sellest ei saa enam unistada.

Aga täpselt vastupidise kandi pealt mõtlen, et kui mitte kunagi midagi ei saa, mida tahaks, või isegi mitte seda, mida oleks VAJA, siis äkki läheb ka sellest tahtmislihas rooste, eriti kui sinna juurde käib tunne, et tahta on üldse inetu? ja siis on mõnda aega vaja ka üht-teist saada, et harjuks julgema tahta, harjuks mõtlema, et tahtmine on okei?

väga väga naine ütles ...

Kurat teab.
Kurat teab.
Ma loodan, et temagi teab =)

väga väga naine ütles ...

Ja noh - ma vahel väikeseid asju ju ikka sain. Stiilis "ma tahan jäätist, pulga oma, šokolaadiglasuuriga (kiire arvutus, palju mul raha on) ja ma või selle osta, nädal otsa nälgimata, lastele samasugused ja jee!"

väga väga naine ütles ...

Lõin seose. Kuna lõin sellesama seose jube neljandat korda, mõtsin, et tasub ta kirja panna, pärast hea meeles pidada.
Vat mul see värk ju, onju, et oma tahtmiste tuvastamine käib aeglaselt. Palju aeglasemalt, kui teiste omade. Ja siis mul oligi normaalsuseks teha seda, mida teised tahavad, ja et mina oma tahtmisi ei saanud täidetud, oli selline - noh - resigneerumist kaasa toov nähe. Nii lihtsalt oli, et minu huvid tulid viimastena ka mulle endale ja üldiselt üritasin nende eest seismise ühendada ka kellegi teise jaoks kasulikuga.

Phmt ma õpin, et tohin tahta nüüd. Et tahtmine lubatud ka mulle.
Tegelt on loomulik, et ma seda kohe ei oska!