reede, 3. märts 2017

Tasub - vist - loota

Söön karrit.
Mina tegin.
Ma teen päris head karrit, kuigi ise seda ütlema pean - Poeglaps karrit eriti ei söö ja Tütarlaps, kes meil vahel ka külas käib, sööb jälle absoluutselt kõike. Ka karrit muidugi, aga vahet pole. Ta sööb kõike, isegi lagritsat.
Selleks, et teada saada: karri läheb seistes paremaks ALATI, mitte ainult minu tehtuna, oli siiski tütre animeteadmistest abi.

Aga karri hea. Tunnustus endale.
Teate, mis aitas toiduiivelduse vastu? Jooksmaskäik. Ma olin ju nii haige, nii haige, kogu trenni, niipaljukest kui teda oli, tegin koduseinte vahel, ja üldse ei viinud kokku, et mu igakülgselt kehv enesetunne oli muuhulgas selle endorfiiniannuse puudumisest, mis üldiselt jooksmise pealt tuleb. Aga käisin ära ja taevake.
Toit hakkas maitsema. Sigaret meeldima. Elu ilus tunduma.
Ma ei ütle, et antidepressante vaja poleks - aga ainult nende peal, muidu oma keha rõõmsusse uputamata ikka ei saa.
Ei saa.

Ega ma ei taipa, kui õhukese tera peal kõnnin, kuni sealt alla pudenenud pole. Kõigil on ju nii, mõtlen. See on ju rada. Jalutusrada selle jaoks, kes koolis kehalise tunnis harjunud poomil käima.
Ent kui kukun, on tagasi "rajale" pääseda nii naeruväärselt keeruline, et paratamatult tuleb mõttesse, kuidas see päris niisama ikka pole. Hämmastavalt palju osavust läheb tarvis. Leida tee, mis kohe päris vastik poleks ja mis natuke pikemas perspektiivis oleks samuti hea, on täiesti raske ülesanne.

Seda enam, et "kohe päris vastikud" on enamik asju. Mul ei ole probleemi pingutuste tegemisega, vaid just selle teise poolega - võta vabalt! Puhka! Lõbutse! Loe raamatut! Söö!
Ise ka usu, kui keeruline see on. Aga kui püüate ette kujutada neid tegevusi naudinguta, mis neid saadab, mõnu lihtsalt pole - siis saate aru.
Peab väga hea raamat, väga maitsev söök või väga soe voodi (mis, muidugi on mul JÄLLE külm seal!) olema, et mul mingigi rahulolu erkudes tekiks. Seksi peale mõtlemisel muutun veel eriti nukraks ses võtmes. No ei ole naudingut, noh!
Ma ei saanud, mida tahtsin, ja nüüd ei tahagi midagi. Isn't it ironic?
Või ei - ma tahan, et mul hea oleks. Kahjuks pole kindel, mismoodi seda saavutada. Peale jooksmaskäimise - see ikka aitas kõvasti praegu.

Üldiselt ma üritan teha seda, mis tahan. Aga see on jube keeruline, kui tahan nii väheseid asju!
Ma ei tahaks isegi Tom Hiddelstone'i. Aint Lokit. Kahjuks nad pole üks ja seesama kohe kaugeltki.
Suur probleem küll, arvestades, et ka Tom Hiddelstone'i, Sanjit ega isegi Lee Pace'i mulle keegi ei pakugi. Aga no midagigi reaalsusega kaugeltki seotut oleks juba hea!

Mh, üldse pole sellist õnnelikku postitust praegu, mida omast arust kirjutama hakkasin, ikka häda ja ving.
Olen nii HÄIRITUD sellest, et midagi ei taha, et isegi see, kuidas tahan natuke rohkem ja paremini kui enne, ei lohuta. Vist - no on küll parem, tegelt see on tore. Aga võiks ju olla HEA?! Oli ju HEA?! Ma olin kuradi PURUSTAMATU enda meelest vaid mõni lühike aeg tagasi?!
Mida ma peale homme ka jooksmaminemise veel saan teha?

Oodata.
Minna jooksma ja oodata.
Ja, jumalanna pärast, MITTE minna kohtama meestega, keda nagunii ei taha. Ei tasu panna end situatsiooni, kus lähen nendega tuimalt kaasa, sest äkki tekib tahtmine, kui veel natuke proovida?! Aga nüüd? Aga nüüd? Aga nüüd?
Nagunii ei teki.

Hei, selle mõtte peale (mitte minna) tundub maailm taas toredama kohana =) Paistaks peaaegu, et oluline on mitte loota, et tahan midagi - siis pole ka pettumust.
Ent pole kindel, et mittelootmine on võti. Ma olen seda ka juba proovinud - tunne, et kõik on rõve ja ei lähe kunagi paremaks, tõi kaasa ainult vältimatu küsimuse, miks seda rõvedust siis kannatada. Nagu - mingi mömm olen v, et väljakannatamatule olukorrale lõppu ei tee?
Lootus, et kunagi läheb paremaks, annab põhjuse elada. Jõu elada. Kui kunagi paremaks ei läheks ... muide, ega praegu ei olegi ju väljakannatamatult halb =) Lihtsalt võiks olla ka parem.

On siiski tunne: tasub loota, et läheb jälle paremaks. Et mõni tahtmine muutub lausa nii suureks, et selle täitmise poole pürgida. Jaa, ma ei saanud ennist, mida tahtsin (põhjusena võiks välja tuua näiteks, et seda meest, keda tahtsin, pole olemaski, lihtsalt üks käib samasuguse kestaga ringi), aga päriselt: kui mitte tahta, ei saa ka saada.

Kuigi ma tahaks last =) Aga on tekkinud teatud kahtlus, et lapse saamiseks tuleks enne mõnda meest tahta.
Väga keeruline olukord.

4 kommentaari:

ingliska ütles ...

Et see paistab sul läbiv teema olevat, siis ma lihtsalt vihjan - see, et seks ei huvita ja ei paku mõnu - see on 90% tõenäosusega antidepressantide kõrvalmõju. Kõigi tänapäeva antidepressantidega kaasneb. Hirmus tüütu ja ebameeldiv, aga ei ole midagi selle vastu leiutatud ka.

väga väga naine ütles ...

Kuule, aga see on ju hea uudis =) S.t. ma oletasin, et nii võib olla, aga ikka on tore kinnitust saada, et nii võib ka teiste meelest olla.
Kui ära lõpetan, saan tagasi vbla? Jee!

ingliska ütles ...

See on samaaegselt nii hea kui halb uudis. Hea on see, et seks tuleb tagasi. Halb on see, et kui sul on kalduvus depressioonile, tuleb ravimite lõpetamisega ka see tagasi.

väga väga naine ütles ...

Noh, jah, see pisiasi =)