laupäev, 25. märts 2017

Tuulejumal

Tegin ka märtsiluuletuse.
Noh, nagu tema.
Korralik luuletus käib armastusest, nagu te teate.

Kui olen väsinud, ei armasta mind keegi.
Kõik on udu ja raskus ja milleks üldse,
kohv jahtub ära, jahtub teegi,
hoian pead käte vahel ja meelevaldse
ajus peituva jääkmõttena tuleb:
kellelgi pole mind vaja.

Aitab ainult uni, mitte miski muu.
Kas kuskil on mõni, kel oleksin truu,
kel vastu naerev, vaidlev, suudlev suu
võiksin olla lühikesegi aja?


Phmt nördisin keegi-ei-armasta-mind-tasemeni Poeglapsepoolse lambist-pahandamise ning siit tulnud kaineksmagamise-soovituse peale. Viimati olin purjus ... mmmm ... no millalgi 3 ja natuke veel aastat tagasi? Isegi estconil 2014 ei olnud, kuigi kolme päeva peale kolm pudelit siidrit jõin ära küll. Lootuses, et see teeb midagi paremaks. Joomine ju tegevat?
Ei teinud.
Tahaks jälle minevikuendale pai teha. Tema jaoks oli kõik, mis rõvedalt valus ei olnud, "ilus elu".
Oh. Oh! ma ütlen.
Kes ta oli? Kas talle pääseks kuidagi ligi?

Tegelt olen juba üsna-täitsa ära unustanud, kui üüratult rõve oli. Kui loen, tuleb ainult meelde. Ei oska enam proovidagi selgitada neile, kes teada tahavad (olen süstemaatiline ju, kui otsus on mitte jätta mehed maha siis: okCupid hetkel - mitte et mul poleks täielist lootusetuse tunnet, sest osad isased seal on rõvedad, osad väliselt väga tugevalt mitteveetlevad ja osad jälle nii lahked, et mul tekib "eieieiei, normaalsed mehed ju ei ole mu vastu kenad").
Mäletan fakte, ent toonane tunne on ununemas.
Mis, noh - on ju hea? Nii palju on nii kaua parem olla olnud, et isegi mu praegused väikesed murelikkushood häirivad? Välja arvatud, et nüüd on vahel ka tunne, et sõrmi võiks taas töötavasse muruniidukisse toppida. Sest no peab proovima!
Ma ei karda ka ju midagi.
Ainus, mis otseselt takistab, on tõsiasi, et töötavat niidukit pole kusagilt võtta.

Täna on säherdune tuul, et mul lendas tolmuimeja filter, mida aknast välja kloppisin, sõrmede vahelt (vasak käsi) minema. No läksin järgi, viies ühtlasi ka riidest tolmukoti tühjaks. Oletasin mõtlikult, et tuul on nii kõva, et võis filtri krt teab kuhu vedada - aga ta oli turvaliselt hekki kinni jäänud.
Viimaks ometi saan aru, et hekkidel on ka mingi muu mõte kui elamu lahutamine teest ja mürast sel.
(Ja mis krdi eesmärk on poole reieni ulatuvatel, väga ärapügatud minihekkidel, pole ma siiamaani aru saanud. Need on nagu kunstküüned - energia ja raha pidevhooldusesse ja siis on sul tulem, millega on ebamugavam elada kui enne oli. Jee.)
Aga tuul ja päike on toredad. Ma ei ole seda kirjutanud, sest oleks liiga jubedalt nabaimetelmise moodi, aga vahel mõtlen endast kui tuulejumalast. (MITTE tulejumalast, Sid!) Mulle meeldib tormi lennutunne, metsikus, millega juukseid rebitakse ja kuidas rõivad seljas laperdavad, kohin kõrvus, mis lülitab tavamüra tagaplaanile.
Tuul on minu oma =) Kui möödunud aasta aprillis Läänemaal Ruuduga fotosid tegemas käisin, oli tegelt plaanis möllavas tuules silma paista - aga nagu kiuste oli vaikne. Nii vaikne, et isegi mere ääres ei puhunud.
Vehkisin siis veidi ise, et juuksed lendama saada.



Polnud nagu päris SEE.
Aga noh, ega tuulejumalalt saagi oodata, et ta ümber ALATI tuul puhuks =) Vahel, tead, on päris-päris vaikne ka.

Seenekasvatamisega mul eriti hästi just ei lähe. Eelmisel korral hakkas miski kasvama, aga paar päeva edenenud, lakkas tööst ja kui olin veel kolm päeva oodanud, et midagi juhtuks ning pritsist niisutanud, kaotasin lootuse ja panin paki külmukasse tagasi.
Nojah.
Veel kolm päeva hiljem oli selge, et külmukas seentele meeldib - nii palju kasvama hakkavate austerservikute pesi polegi veel olnud! Aga kuna valgust seal samas eriti pole, ei tekkinud seenekübaraid, lihtsalt jalad sirgusid pikemaks ja pikemaks. Panin siis ikkagi aknalauale, otsese päikese eest kaitsult, nagu instruktsioonis öeldud, ja asusin pritsima.
Enamik pesasid kuivas ära, ent kaks tükki siiski säilitasid mingi eluvõime. Ühest tuli lõpuks üks seen, teisest kaks. Ülejäänud (arvasite õigesti) kuivasid ära. Lisasin kolm seent tükkidekslõigatuna hakkliharoale ja panin paki külmukasse tagasi ette nähtud 10-päevaseks puhkuseks.
Paar nädalat tagasi nägin Järve Selveris austerservikuid müügil. Kilohind kuus sentidega.
Ütleme, mul on nüüd hobi. Kuigi ma ei tahtnud mitte hobi, vaid seeni!

Ükspäev käisin massaažis (sain jõuludeks kinkekaardi). Kas te oskate öelda, mis aine see on, mis eeterlikus õlis lõhnab nagu hallitus? Bergamot? Lavendel?
Pärast oli mul õhtu otsa kohvikruusil hallituse lõhn. Näomassaaž ka, noh.

Mille/kelle jumalused või prohvetid te muidu salaja olete?

14 kommentaari:

notsu ütles ...

Maailma mitmekesisuse protokollimise mõttes: minu jaoks on tuul JA päike korraga üks raskemaid ilmu. Sellega on kõik ärev ja energiline ja see võimendab mu enda ärevuse ja energia üle taluvuse piiri. Seda suudab ehk palavus vahel tasakaalustada, selline varjus 30+ palavus, et tuul on juba tarviline jahutus. Aga siis meie kliimas tavaliselt ei puhu. Meil puhub ikka ilusa karge sügis- või kevadilmaga, millest ma olen millalgi teismelisena ängiluuletusi kirjutanud. Märksõnad olid: halastamatu, räige, külm, kalk. Tnp lisaks ehk, et "pea läheb lõhki" vms.

Tuul pimeduses on teine tera, sellega võib vaata et sõbraks saada. Vihmane torm (või lumetorm) teeb õnnelikuks, see on nagu seiklus. Soe tuulevaikne päike tekitab laisa lõunamaise mañana-tunde, mida siinmail tihti ei saa kogeda. Ja karge tuulevaikne päikseline hommik on lihtsalt maagiline.

Aga udu, päikese+tuule vastand, on eriline lemmik. Kõik on pehme, astun kaks sammu ja olen kadunud, aega justkui polekski.

väga väga naine ütles ...

Nojah =) TÄPSELT.
Minu jaoks on sompus ilmad just need kõige raskemad. Ma võin isegi ajuga tõededa, et ilus on - aga tunne on selline raske ja ebamäärasust täis kehvus.

Mulle meeldivad äärmused =) Kallav vihm või paksu lume torm, tähesära või vaikselt langev tihe lumi. Kuldne valgus vügiseste lehtede üleüldise kulla peal. Ere päike tuulega on muidugi eriline lemmik.

notsu ütles ...

Arstid peaks hakkama psühhotüüpide järgi sobivas kliimas sanatooriume välja kirjutama.

notsu ütles ...

mul on muidu viimasel ajal üks lemmikvaateid puude siluetid selle Minas Morguli kuma taustal, mida ERMi uus maja eritab. Ja see kuma tuleb sombuse ilmaga eriti ilusasti esile.

Luunja kasvuhoonete kuma taustal on kah päris kena.

Kaamos ütles ...

Teepuuõli.
Nagu läppama läinud kalts või kehva lillemulla hallitus. Ma oma esimese (siiani ainsa) teepuuõli pudelikese viskasin minema, arvasin, et sain pahaksläinu. Hiljem sain teada,, et selliselt ta lõhnabki.

murca ütles ...

Mingi münt (mentool?), mida pannakse nende ninasse tõmbamise hingamisteede värskendamise asjadesse. See lõhnab ka nagu hallitus.

Kuulasin just Uku Masingu luuletusi tolle 2-eurose praksuva vinüüli pealt. Seal oli üks pikem tekst, kust ma korjasin üles, et tuul on jumal (või selle hingamine) ja meie hingame ka, sest meil on elus olemiseks jumal sees.

notsu ütles ...

Ma mõtlesin, et järsku basiilikuõli, sest see on väga veidra lõhnaga, aga seda vist parfüümide sisse ei panda. Teepuuõli meenutab mulle hoopis tärpentini ja eks ta olegi ühe teise puu tärpentin lihtsalt.

väga väga naine ütles ...

Teepuuõli ma tean, minu jaoks ei lõhna ta nagu hallitus, nagu teepuuõli lihtsalt. Aga mingi side on neil: teepuuõlil, hallitusel ja sel asjal, mis lõhnab nagu hallitus. Noh, et teepuuõli tapab mikroobe, penitsilliin, mis tapab mikroobe, on ideeliselt ju mingi seenes, hallitus on seen ja nähtavasti see Mingi Värk ka on antisptiline e. tapab mikroobe.

Muidu on täiega veider päev. Halb ei ole, sest ma mentaalselt praegu väga ei lagu, aga täiega veider on olla rahvavaenlasena koheldud, sest ma märkisin ühe artikli paywalli kohta, et "me ei näe ju sisu".

Täielik hämming.

Kylli ütles ...

Ära pane tähele :) See on ühtlasi ka põhjus, miks ma võrreldes algusaegadega VWSek'is enam peagu kunagi sõna ei võta.

ep ütles ...

Ma pakuks, et see lõhn võiks olla patšuli. Nahale mõjub hästi aga lõhnab suht imelikult. Väga-väga ettevaatlikult tuleb kasutada, segudes teistega näiteks. A mõnele pidada meeldima.

väga väga naine ütles ...

vbla ... mul kindlat mälestust pole, ainult nii umbes 80% kindlust oletuses, et ma olen see, kellele patšuli meeldib,

Ivš ütles ...

Ee.. kuidas sa arvad, et need hekid suureks kasvavad? Et nagu muinasjutust pärit oataim? Eks nad ikka kõigepealt on väiksed hekid, siis saavad suurteks :D.

väga väga naine ütles ...

Kui need on väikesed hekid ainult natuke aega, aasta-paar, ja siis juba vööni, on arusaadav. Aga kui ongi väike hekk? Aastaid ja aastaid, sest nii pügatud ja pügatakse veel ja veel?

Olen häiritud, et inimesed viitsivad oletada, et ma olen loll.

Kaamos ütles ...

A see viimane küsimus... ei ole ma ise mingi jumal, aga minu jumalad on udu ja meri. Veel parem kui nad ilutavad end koos. Raskelt hingav loom piimja teki all, valmis kõik mu mured endasse uputama.

Viimati olin mere ääres kuid tagasi. See annab tunda....