neljapäev, 6. aprill 2017

Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.


Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!

11 kommentaari:

  1. ee... ma saan aru küll, et see oli su postituses üsna möödaminnes öeldud lause ja põhiteema oli muu, aga mul on selle kohta, et "no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole" lisada omast kogemusest, et see ütleb küll _midagi_, aga mida täpselt, oleneb juba inimestest. võib näiteks öelda hoopis seda, et mees ei armasta üldse perekondlikke sündmusi kui niisuguseid (räägin ma oma kogemustest mehega, kelle jaoks seltskond, kus kümme inimest läbisegi kõva häälega räägivad, on talutav ainult kõrvatroppidega - a pea kõik mu perekondlikud sündmused on sellised, mul on selline sitsiilia stiilis suguvõsa, ja kõrvatroppidele võib mõni sugulane viltu vaadata, siis on juba lihtsam tulemata jätta.)

    a eriline olemisest ja vajamisest - minu jaoks ei ole need samad asjad. nt ma peaaegu _kardan_ seda, kui keegi mind vajab. aga eriline olla meeldib küll. eriliselt meeldida meeldib äärmiselt.

    ideaalne meeldimisolukord on see, kui ma meeldin kellelegi väga, lausa nii palju, et ta võtab seda kuidagi väljendada - aga samas ei ole näha ohtu, et ta muutub minust sõltuvaks ja hakkab klammerduma. (olen korra klammerduva mehega umbes kuu aega elanud ja see oli kõige hullem suhe, ma pakuks - hullem kui mehega, kes mulle ütlemata jättis, kui ta oli minuga "ametliku" suhte lõpetanud (nii et kõigi teiste teada olime lahus, ainult mina arvasin, et me oleme avalikult paar). Klammerduv ja lämmatav mees oli sellest kaugelt hullem, mul tuli megakiire tagasikäik sisse, aga ma ei suutnud ühtegi head põhjust leida, mida talle öelda, miks ma temaga enam olla ei taha, nii et tükk aega oli tunne, et ma ei pääse sellest mitte kunagi.

    VastaKustuta
  2. No oletatavaid mehi ka ei mainita kordagi, pealegi ma teaksin, kui kumbki tädi mingi mehega koos elaks ju.
    Kuni päris viimase ajani elasid nad naabermajades, üks lausa samas majas kui mu vanaemagi (mitte et nad kokku puutuks, neil on isegi eraldi välisuksed). Ja vahel vanaemal ikka külas käin.

    VastaKustuta
  3. Siit jääb mulje, nagu see oleks mingi ainulaadne ja eriline omadus, et suvalisega koos olla lihtsalt koos olemise pärast ei taha. Aga nii on ju kõigil normaalsetel inimestel. Keegi ei taha. Imelikud on need, kes tahavad.

    VastaKustuta
  4. Ma ei kasutaks sõna "imelikud". Need, kes on suvalisega koos lihtsalt sellepärast, et koos olla, ei oska üksi olla. Üksi nagu "üksinda", mitte "üksinduses". Nende jaoks on üksi olemine üksindus ja see on hirmus ja paha.

    Ma olen nüüdseks lugematuid kordi olnud mõttes sellel teelahkmel, et oot, miks ma nüüd nii hirmsasti otsin või leides nii hirmsasti kinni hoian. Kas inimese enda pärast, sest ta on nii-nii-nii-minu-inimene või seetõttu, et noh, üksi on nõme ju. Kui see viimane, siis ma lasen lahti, sest poole p...ga ei saa istuda.

    Ja kui teema pidevalt üles kerkib, siis tean, et pole veel endas seda üksindus versus üksinda dilemmat ära lahendanud.

    VastaKustuta
  5. Jäin ivshi kommeentaari peale mõtlema.
    Tegin siis mõttes tutuvuskonnastatistika.

    Esiteks pean tõdema, et üllavalt paljud inimest ikkagi ei ole paarissuhtes. On kas lahku läinud, lahutanud, teinepool suri või inimene ongi püsivallaline, hoolimata tema 30+ eluaastast.
    Neid ma ei arvestanud.

    Teiseks - ma ei diskrimineerinud ealiselt apsaluutselt, üritasin lihtsalt leida need kvaliteedid, mis praegu on või kunagi olid või värki. Nii 90-aastased kui 18-aastased on statistikas sees.

    Kolmandaks lugesin ainult paare, kes on just praegu koos, mitte kunagi olid ja mis ma minevikust arvan.

    Oma üllatuseks tõdesin, et tulemus oli 14/17 - elik siis, suhted, mis mu meelest on adekvaatsed, muidugi on ka neis raskused, jamad, ikaldused - aga ma saan neist aru ja ise võiksin ükskõik kumma osapoole osas ikkagi otsustada, et jaa, teine on oluliselt lahe, oleme koos lahedad, võtsid tutvuskonnas enda alla peaaegu poole. Igatahes rohkem kui kolmandiku.
    Ja siis on need teised, millest ma tõesti aru ei saa - üks või lausa mõlemad osapooled on nii koledad, lollid või muidu ebameeldivad, et mina ei puudutaks neid pootshaagi tagumise otsaga ka mitte, aga millegipärast keegi mitte ainult et puudutas pootshaagi tagumise otsaga, vaid võttis lausa oma partneriks.
    Ei ole kusjuures nii, et viimased on ainuüksi "mõistuseabielud" ja esimestest mitte ükski.

    Aga phmt IDEE, et üksi paha, kallimat vaja, ei ole minu väljamõeldis. Ma olen ikka ja jälle vaadanud, kuidas inimesed vallaliseks jäädes hulluvad endale uut partnerit otsides, kuidas "võta naine" või "võta mees" on mingid stampsoovitused, millega mitte ei peeta silmas konkreetset inimest, vaid lihtsalt on idee, et inimesed peaks paaridena õnnelikumad olema.
    Ma ise mõtlen ju ka, et õnn on ka heades suhetes, inimkarjas - et mina ei arva, et see kuidagi paarissuhtes on, on minu eripära. Päris ei ole kõvasti inimesi, kes käivad kasvõi kulmude peal, et aga Mingi Kallim oleks.

    Aga tõde on ka, et ma ootasin hullemat statistikat. Et neid wtf-paare on kordades rohkem, mitte ainult mõned rohkem.

    VastaKustuta
  6. Aa, ja mainimata jäi, et kui ma mõlemast suhteosapoolest muljet ei oma, jäid ka arvestusest välja - no et tunnen kas ainult naist või ainult meest.
    Ja üks lesbipaar on valikus. Meespaari pole, sest ma ei tunne ainsatki.

    VastaKustuta
  7. Ohh, suhteteema, siin ma oskan ka kaasa targutada, õigemini vastupidi, rääkida, kuidas ma milestki aru ei saa. Ja üks asi, millest ma aru ei saa - no see on kujund, eks ma saan kõigest jumala hästi aru, aga ei jaga hoiakuid - on see, mille kohta rõvedad meesõiguslased ütlevad friend-zoning, a mingi point siin on. See, et "kle me oleme ju sõbrad, ei tohi seda ära rikkuda". Nagu wtf? Mis mõttes ära rikkuda? Et pmst ainut tundmatus kohas siis võibki vette hüpata? Ma isa olen nii aeglane inimene, et tihtipeale avastan alles tihedamalt tuttavaks saades, et ohh, see tšikk läheks küll, aga tema jaoks nüüd on juba HILJA, oleks pidanud juba siis ära otsustama, kui temast täiesti suva oli.
    Nojah, tõenäoliselt on sageli see lihtsalt selline armas hädavale, mis on ilmselt ok. A mul on tugev kahtlus, et sageli seda ikka mõeldaksegi tõsiselt (tegelt mulle endale on seda vist mingi 1-2 korda kogu elu jooksul öeldud aint, aga ättituudi olen siiski kuidagi rohkem täheldand, vbl ma räägin naistega liiga palju). Ja see ei tundu väga põhjalikult läbi mõeldud! Mitte et ma hukka mõistaks vms, esmapilgust armumine on ikkagi vast ideaalne variant ja ideaalsed variandid on ikka kõige paremad, olen nõus.

    Teine asi on juba väga personaalne - paljud inimesed arvavad, et kui sa oled heatahtlik, siis sa oled ka naiivne, aga tegelikult võin täiesti olla ka pessimistlik ja illusioonideta, kuid ometi heatahtlik, kuna sa lihtsalt tahad konkreetse inimese vastu hea olla, mis siis, et ta poole linna ja kogu Tinderiga magab, see on ju rohkem tema asi.

    Selle notsu mainitud sitsiaalialiku lärmi suur fänn ma pole ise ka muidu, et ilmselt see pole päris geneetiline või siis olen teise suguvõsa geenidega, a mis teha, inimesed on nagu nad on ja saab hakkama ikka. Eks mitte-perepidudega annab ka dopinguid kasutada, et nad toredamad tunduksid ja oleks kergem anuma kuju võtta. No ma ilmselgelt pole tuul, täielik vesi (:

    VastaKustuta
  8. täiesti pekkis kui palju kirjavigu ja parandada ei saa, totaalne äng, ikaldus. ja siis veel tõesta, et sa ei ole robot. milline robot teeks selliseid vigu?

    VastaKustuta
  9. Kolm korda siiski, lugesin kokku. Nr 2 ütles muu hulgas, et ta pole emotsionaalselt millekski selliseks valmis ja tunnike hiljem pani mu nähes mu parima sõbraga tatti, keda ta samal päeval oli esmakohanud (: Elu on nagu loll komöödia ikka kohati, vähemalt minu oma. Ai ei! Neli korda ikka! Tra...

    VastaKustuta
  10. Noh, inimesed on erinevad, ja seekord ning sedapidi raudselt mitte sugusid pidi - ma friendiga täiega seksiks just eeldusega, et no kui on jama , võime ju veel proovida, ikka sõbrad ju. Ja ju ka mitmekordse proovimise järel on jama, noh, siis sõbrad oleme ju ikka? S.t. minu arust sõprust seksiga lõhkuda ei saa, kui on päris sõprus.
    Kui pole - noh, jah.
    Siis on mul muidugi Rongimehe keiss ja õudus korda 22.

    VastaKustuta
  11. see paaris või paarituna elamise ideoloogia ja sellega seonduv on pikki aastaid mu mõtteid vallanud. Sinu mõttearendus on huvitav. üks järeldustest, milleni jõudnud olen, on see, et erinevates eluetappides on erinevad vajadused. mida aeg edasi, seda vähem huvitab see, mida ümbrus arvab või nn heaks tooniks peab. ja üks järeldustest, milleni jõudnud olen, on ka see, et mida vanemaks, seda vähem tahan end raisata kellegiga, kellele peaks end nn tõlkima või siis nn sordiini all elama. isikliku aja ja ruumi vajadus on palju olulisem, kui see, et sootsium arvab, et midagi peab viga olema, et ta siiani üksi on. ja siis see osa, et paremat niikuinii enam nn turul pole ja hea on kasvõi kakelda. baah... palju toedaid mõtteid...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.