reede, 28. aprill 2017

Täitsa suvaline möla

Mu tütrel oli viimane-viimane-viimane see näitering. Juhendaja ehk 80-aastane daam, kes uuel sügisel enam õpilasi ei võta ja teatrit ei tee, jõi end sel puhul purju ja mul on awwwwww. Sest kuigi ma purjutamist väga ei soosi (endale ei paku midagi, vaatan teisi peamiselt arusaamatusega), teen eakatele naistele erandi.
Nemad võivad =)
Üldse naised võivad rohkem, aga sellepärast, et selliseid naisi nagu ma eile öösel oma aknast nägin, kes üritavad parki magama jääda ja kellele siis möödakäija 43 korda иди домой! ütleb, on siiski suvalise minu vaateulatuses vähem kui täiesti lampjoobnud mehi.
Jäävad kohe meelde ja puha!

Poeglaps läks ise poole seitsme paiku magama ja magas terve õhtu ning öö otsa. Ei ole kerge see koolilapse elu, ei ole. Väsitab täiega ära.

Ma ikka mõtlen vahel, et peaks taas tööle kandideerima. Et väsitab ära küll, aga jõuaksin ju, kui oma elus natuke ümberkorraldusi teeksin, 2 korda nädalas?
Vist.
Aga natuke aega veel ei kandideeri. Sest no mul aega ja jõudu ÜLE küll pole.

Mis mulle samas natu veider tundub nii kohtamisportaali kui töölekandideerimise puhul on see, et üldiselt inimesed üritavad näidata end natuke parema ja tõhusamana, kui nad on. Phmt pannes endale kohustuse olla iseendast tublim - või surudes sellele, et kui nende nõrkused nähtavaks saavad, ei viitsita enam uut otsida.
Minu mudel on suunata kohe tähelepanu oma probleemsetele kohtadele ning anda nii väikesi lubadusi, et need kindlalt ära jaksan täita. Meeldivalt üllatada jõuab tulevikus alati, ent ebameeldivalt ju ei tahaks.
Seal ilmselt tuleb ette minu üks raskus ühiskonda sobitumisel. Kui minu "rõhutan oma nõrkusi, ei luba rohkem, kui 100% ära jõuan täita" loetakse teiste poolt "selline on siis tema ilustatud endakirjeldus, nagunii teeb sellest vast 50%", tekib teatud ... dissonants reaalsusega.

Mitte et ma ennast muudaksin seepärast, eksole. Lihtsalt muigekoht.
Kuidas "lubaduste pidamine" on mingi selline nähe, mida lapsest saati inimestele intensiivselt pähe määritakse, ainult et kui mina võtan seda eesmärki tõsiselt, olen täiesti imelik ja end maailmast väljaspoole paigutav paljude jaoks.
Hah, mu koolilõputöö peamine sisuline (vormistus oli mul sügavalt pohh ning minu viis näidata, kuidas "te ei keskendu olulisele" läks mulle vähemalt kaks hindepalli maksma) kitsaskoht oli ka seal, et lõpus pidi tooma ära ettepanekud vormis "mida mina kavatsen teha" ja kuna mina ei tahtnud midagi lubada, läksin ühe eelkaitsmisel soovitusi jaganud õppejõuga otseselt raksu.
Kui ma pole üsna-üpris-väga kindel, et teen, ei lubagi. Dohh.
Teema ka "miks ma ikka ei öelnud, et enesetappu plaanin".

Olen risti-põiki väsinud. Mis see paistab süngest toonist välja v?

Vähemalt õnnestus mul täna osta pastakasisusid. Täielik wtf mu jaoks jälle - müügil on pea ainult avatavad, vahetatavate sisudega pastakad. Igas raamatupoes, postkontoris, suuremas marketpoes. Aga selleks, et pastakaSISU eraldi osta, pead spetsiaalsesse kontoritarvetepoodi minema ja seal ka on vaid piiratud valikus, igale pastakale sisu pole.
Mees leti taga seletas, et sisude müük ei tasu ära: saad mingi sendi kasumit igaühe pealt - ja inimesed nagunii eelistavad osta terve pastaka, nad on sellised mugavad.
Raha üle, ilmselt. Keskkonnateadlikkuse peale ma võiks süljata - ei, ma ise ka olen, üsna, aga teha oma isiklikest valikutest mingi TÄHTIS asi on naeruväärt endaahistamine. Inimkond tervikuna on universumi seisukohalt ebaoluline kübe ja sa arvad, et SINU valikud on maailma hukkamineku või mittemineku seisukohalt väga tähtsad?
=D
Aga selle peale, et raha on liigselt, kergitan paremat kulmu. Sest enda eest ju ikka võiks hoolitseda veidi, see inimesele endale ikka loeb!

Paremat, sest tükk aega vahepeal kergitasin vasakut (nagu ma kõiki täpsust nõudavaid liigutusi kipun vasakut kehapoolt rakendades tegema), märkasin tendentsi, üritan end ümber harjutada.

Kuulsin pealt, kuidas mu poeg tutvustas oma klassivennale muusikat.
"See on jube hea laul," ütles ta ja pani mängima

6 kommentaari:

  1. Kui mul oli juba kõrini sellest, et pastakatele ei leia kunagi uusi südamikke, siis ükskord ostsin pastaka kohe selle järgi, et sellele müüakse südamikke. Lasin müüjal espetsjaalselt sellise pastaka soovitada. Ja ostsin natuke südamikke tagavaraks.

    Mulle ei meeldi terveid asju ära visata, mul hakkab nagu kahju, et on võetud mingi materjal, millest oleks siis võinud ju midagi püsivamat teha, keegi on vaeva näinud millekski, mida kellelgi pole õieti vaja. Vahel on lausa eriti mugav ja ilus ja hästi peosistuv pastakas tehtud, mida kasutaks heameelega edasi, aga vat ei saa. Umbes sama kurb nagu kingitusega, mida ei taheta.

    Õnneks osutus see vahetatava südamikuga pastakas ka hästi mugavaks, ei aja kätt valutama nagu mõni, need südamikud on ka väga hea jooksuga. Ja selline tugevamast materjalist ka, mida ei näri hajameelselt katki. Kirjutan-sodin ja naudin. Tore, et sellist väikest rõõmu saab endale täitsa jõukohase raha eest pakkuda.

    VastaKustuta
  2. Jaa, mulle ka ei meeldi kasutuskõlbulikku asja ära visata.
    Lihtsalt ei meeldi, mingit muud põhjust polegi kui et "see ju veel töötab! Tema surma aeg pole veel käes!"

    VastaKustuta
  3. Mul lööb sealjuures mingi ootamatu animism välja: järsku selgub, et kõik asjad on elusad ja kurvastavad, kui ei saa oma otstarvet täita, nagu see riisipuding seal tiigriraamatus.

    vbla pidasid sa küll oma "surma aja" kujundiga sama asja silmas, nii et ma lihtsalt ütlesin tarbetult üle.

    VastaKustuta
  4. Tere! Mul seisab ka peagi ees samas koolis lõputöö kaitsmine. Töö on eelkaitsmise läbinud ja olen oma kommentaarid kätte saanud. Kas seesama õppejõud, kes andis eelkaitsmisel tagasisidet, on ka lõputöö kaitsmisel konkreetselt kohal? Ütled, et läksid konflikti ettepanekute pärast jne... Või te suhtlesite meili teel? Tagasiside jääb minu jaoks kohati arusaamatuks. Huvitav, kas ma võiks sellele eelkaitsjale kirjutada... Juhendaja sõitis ka minema ja pole meili teelgi kättesaadav. Võid sa järsku ka kaitsmisest natuke kirjutada? Kahjuks ei õnnestunud ühtki kaitsmist talvel kuulamas-vaatamas käia, sest samal ajal olid oma seminarid.

    VastaKustuta
  5. Hm ... jaa, komisjon on sama. Või peaaegu sama, mõned liikmed on vist, kes käivad kas ainult eelkaitsmisel või ainult kaitsmisel.
    Ikka reaalselt suhtlesime =) Näost näkku.
    Aga ma ei oska detailselt millestki väga kirjutada. Phmt see, mis on eelkaitsmisel esile toodud kui miinus, on jätkuvalt miinus, kuigi kui õppejõud on natu lahke, siis ta küsib selle kohta eraldi ja saad selgitada.
    Aga põhiline on muidugi vormistus, vormistus, vormistus =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.