kolmapäev, 3. mai 2017

Enesealalhoiuinstinktita

Kurat, no kas ma ei saa kunagi selgeks, et ei tohi palju teha?!
Maohapperünnak pärast üleeilset? Tehtud, terve üleeilne öö ja eilne päev. Aga kuna ma ometi ennast mingil maohappel aheldada ei lase, siis pärast eilset (mis oleks normaaljuhul tavaline päev - aga mu lusikad olid juba otsas ning muidugi oli vaja VEEL kulutada) tuli öösel ka migreen.
Viimane tablett sees ja kahed valuvaigistid ka, on nüüd ainult natuke valu ja peamiselt jõuetus, aga no MIKS MA TEEN endaga nii? Kogu kuradi aeg on kuskil seljaajus usk, et ma ei ole tegelikult olemas, mind ei ole millestki märgata - ja siis rabelen end tükkideks, et ikka oleks.
Kas keegi armastab mind selle eest rohkem v?

Palju õnne!

Eriti naljakas - või noh, oleks naljakas, kui see poleks nii kurb - on, et kui ma saaksin kuskilt kõvasti raha, siis ma juba teaksin, kuhu alla see panna. Mitte mingisse enda jaoks tehtavasse koduarendusse, tätoveeringusse, lastega pildistamisse vms, ei.
Ma paneks teema alla, mis nõuab lisaks rahale ka sitta kanti rabelust, enda tükkideksrebimist ning tulemuseks oleks "vbla kellelegi meeldib".

No palju õnne, mina!

Sest kui parajasti süda pole paha kõhus toimuvast ega migreenist, kui pea ei valuta, kui ma ei tuigu väsimusest, tundub ikka, et no võin teha, palju jaksan. Ei pea lusikaid igaks juhuks kokku hoidma. Ning teen ja teen ja teen.
On siis keegi sellest õnnelikum v? Olete te õnnelikumad, et mul on 423 sõna rohkem juttu kirjutatud? Et ühe nagunii äraantava kleidi seljalt kaks pisikest auku kinni nõelusin? Et mul on pestud poolteist aknaruutu rohkem?
Mhmh, ma sedasi arvasingi.
See oleks nalja ... Ei, see ONGI naljakas. Täiesti koomiline: kui mul tuleb kahtlus peale, et mind ei ole olemas, on lahenduseks rebida end tükkideks, tehes, tehes ja tehes, ehk keegi märkab. Ja kui ma siis olen enda tükkideks rebinud, on mul nii halb olla, et SOOVIN, et mind poleks olemas.

Kui ma ei tunne end haprana, ei kahtle endas ja oma olemasolus, ma ka ei kipu end lõhkuma. Ent minu lahendus hädale ja viletsusele vaimus pole mitte vanni minna, sarja vaadata või kooki teha, minu lahendus on üritada maailma paigalt liigutada.
Pffff.
Hanna (jep, ma tean mitut sellenimelist) tegi

Tegelt ma ei ole enda suhtes üldse mürgine. Aitab sellest endamürgitamisest küll! Oletatud piisavalt, kuidas ma ei ole piisavalt hea, peaksin ikka teistsugune olema.
Olen, mis ma olen.
Aga kahju on endast. Enesealalhoiuinstinkt on mul väääääga nõrk.

Noh, sellel enda mittehoidmisel on oma hea külg ka, loomulikult.
Vaata, ma olen jätkuvalt veendumusel, et inimesed muudab kõige hullemaks, talumatumaks, vägivaldsemaks ja julmemaks usk, et neil on õigus. Sellest tulenevalt tükk aega püüdsin kõiges kahelda, relatiivselt vaadata, aduda asjade suhtelisust. Või mis "püüdsin". Mõtlesingi maailmast mitte milleski kindel olles!
Aga enam ma ei karda muutuda nendeks, keda jälestan. Sest ma ei karda eriti midagi =) Ja kui mulle mitu korda üle kontrollitult ikka tundub, et mul on õigus, kuradile!

Et ma võin eksida? Mhmh.
Võitlen ikkagi.

I am the warrior and this is my song!




Ei, tean küll, et olen seda lugu juba kaks korda jaganud, aga see, just nende sõnadega ja sellisena, on minu lugu!

9 kommentaari:

udupea ütles ...

Pai! :)

Kaamos ütles ...

On inimesi, kellele oled tähtis. Nad ei käi seda kogu aeg kuulutamas -,,hei, mina siin, ole olemas, rohkem pole vaja!'' (Võibolla peaks? Aga nad ei oska...).
Ära lase seda meelest.

väga väga naine ütles ...

Täh ja täh ja tähh ka kolmandale!
Tänan!!!!

Jere ütles ...

Jaaaa! Minu jaoks ka! Ära kunagi kao!

väga väga naine ütles ...

Awwww!
Praegu rõõmustasin täiega, sest ma isegi ei tea, kes Jere on ja ma lähen talle korda! Jai!

notsu ütles ...

Sekundeerin Kaamosele.

Ingvar ütles ...

Pai :)

Ingvar ütles ...

Pai :)

väga väga naine ütles ...

Rõõmustan veeeeeel!