laupäev, 6. mai 2017

Mis roll on sinule põhiline?

Oi, tere!

Migreen üle, uued tablad ostetud, kõht ka ei märatse (ega ole täkku täis - muide lapsepõlves koos vennaga kasutasime sõna "hobune" seksi koodnimetuseks, sest korra nägime temaga saadet hobuste paaritamisest ja olime mõlemad, lõug töllakil, selle pihta) ning siis võib jälle maailma paigalt liigutada, onju?
Muretseks rohkem oma tendentsi pärast liiga palju teha, aga tegelt on vaimselt päris hea olla, ainult keha ajuti veab alt. Kui endale meenutan, meenutan ja meenutan, et ei PEA, ma võin, on tegelt hea kerge olla. Jah, mul ei ole lusikaid piiramatult - ent neid on siiski selgelt rohkem kui aasta eest näiteks. Isegi rohkem, kui poole aasta eest.
Ning täna liigutasin jälle maailma paigalt ja ei surnud ja ma ju võin?
Vahel.

Pikad päevad ja kaua valgeolemine ilmselt ikka ka mõjutavad. Võibolla on õigus mu emal, kes arvas, et antidepressantide annuse vähendamine TALVEL oligi juba eos hukule määratud katse.

Phmt on mul hästi vähe öelda. Olen lihtsalt servani uhke, et suutsin oma looga - sellega, mis on ideeliselt suve lõpul raamatukstegemise taotlusega kulkasse minev - surnud punktist (mis kestis kõva tund aega) edasi saada. Korraks oli kätte rüppelangetamise ja "mina ka ei oska enam edasi minna!"-tunne, ent vahel on sest minu moodi nürist tegelemisest ka abi. Lihtsalt teed, vbla tuleb asja käigus mingi mõte.
Mul vahel ikka tulebki.
Üldse on nii HEA olla. Kerge.
Muretu.
Kas see tõesti on sellest, et õues on valge? Midagi muud nagu ka pakkuda ei oska. Sest oleks ma siis mingi innukas kevadeootaja olnud! Ei, kui talv on selline klassikaline ohtra lume ja jääga, meeldib ta mulle KÕVASTI enam kui kevad.
Mitte et meil oleks olnud sellist talve peale 2016 novembrit - siis oli talv ära, neli nädalat külma ja lund järjest. Kui järele mõelda, oli ka 2016 suvi läbi juunikuuga.
Huvitav, kui kaua peaks aeg sedasi nihkes olema, et tekiks uus normaalsus =)? Ja enamik aega polekski selliseid klassikalisi aastaaegu, oleks lõputu uduvihm ning ebamäärasus ning see tundukski inimesele "nojah, nii peabki"-na? "Suvel" lihtsalt oleks baastemperatuur 10 kraadi kõrgem.

Tore, ma räägin ILMAST. Ja enne seda tervisest! Omaenda vabal tahtel!

Kui natuke sisulisemate teemade peale minna, siis ma tõukasin oma parima sõbra sõpruseteemaliste mõtisklusteni ja tema omakorda tõukas mind natuke sügavamalt sellele mõtlema kui "veri seob, sest kleepub".
Saatis mulle paar artiklilinki ja neist üks oli päris huvitav: sõprusest oodatakse muuhulgas ka omaenda lemmikrolli kinnistamist. Seal on "veri" (või isiklike lugude jagamine) ka sees sõpruse ühe komponendina, aga peamine on hoopis see rolli toitmine ja märkamine.
Ja mõtlen: sealt see minu raskus uute sõpruste sõlmimisel! Sest esiteks ma ei taha, et keegi toetaks ühtegi mu rolli. ma tahan tunnustust ja omaksvõtmist MINUNA, mitte ... ma ei tea, õendusharidusega inimese või ilusa naise või kehaliselt puudelisena. Et ma peaks kuidagi eriti lähedane olema teiste autistlike joontega inimeste, teiste suitsetajate, teiste ... maeitea, ulmekirjutajatega?
Ma olen lähedane teiste inimestega, täh. Seda rolli ma tahan endas toita, mhmh.
Aga samas, ega ma ise ei anna ka teistsugust tagasisidet: näen ja tunnustan inimesi nende inimestena, kes nad on, aga et ma kuidagi eraldi toidaks kellegi rolli ema, isa, rollimängija või kirjutajana?
Haa.
Ma tulin selle pealegi, et nii võiks, mitte artikli lugemise, vaid tolle parima sõbra lausete peale. Et mina toidaks mingeid rolle kelleski, mis pole tema spetsiifilise isiku spetsiifiline asukoht maailmas, vaid midagi muud?!?!

Nüüd ma mõistan natuke paremini samas ka neid larpareid, kes igal larpi järelpeol heietavad vanu larpilugusid, mida ma olen juba 22 korda kuulnud. Nad tahavad kinnitust oma rollile rollimängjana, noh.
Ja kui veel järele mõelda, siis minule vist on tähtis mu roll enesetapjana. Kui inimesed ei taha minuga sellest rääkida, ignoreerivad, nad salgavad minu jaoks nii suurt osa minust, et mul pole huvi nendega suhelda. Varem oli see veel tungivam, veel valusam ja ma üldse ei saanud aru, miks nad ei taha. See olengi ju mina, MINA?!
Näed siis, ka minul on roll, mida ma tahan kinnitatavat.
Ainult noh. Kõik ebaõnnestunud enesetapjad, keda ma tean, olid mingid tabletivõtjad ja mulle tundub see kuidagi - eh.
Nüüd on ülbe eks ole, aga MITTETÕSISELTVÕETAV. Et kui ikka inimene tõesti surra kavatseb, on tabletid kuidagi väga vilets meetod selleks.
Ma ei ole kunagi arvanud, et tablettidega võiks oma eksistentsi lõpetada. See on siuke appikarje-värk, onju. Peale teismeiga ma ka leidsin, et veenilõikamine on suht mage, kui just kaelaveenide kallale ei minda. Selline kaheldav värk, võimalus surra on oluliselt pisem kui äraelustamise võimalus.

Kõri läbilõikamine oli mõte, aga seal just tuli mängu see, et kes leiaks? Ma küll ei tahtnud, et mõni pereliige. Iu!

Aga jah. Ma olen ise sitt rollikinnitaja. Pole ime, et mul on raske leida inimesi, kellega üleni klapiks!

15 kommentaari:

  1. ma ei usu, et tabletindus peaks olema ainult appikarje. kui inimene kardab nt väga füüsilist valu, siis võib see olla ainus variant, millega refleksid segama ei hakka. ebausaldusväärne, aga vähemalt tehniliselt tehtav.

    VastaKustuta
  2. a ma üritasin siin sõprusest ja rollidest mõelda ja niiviisi tuli meelde, et mul on elus paar korda juhtunud, kus keegi mainib mind kui oma sõpra ja mina veel ei tunne, et me oleks sellisel läheduseastmel. suhtun hästi, mõne koha pealt vbla lausa imetlen, aga liiga mitu kihti on veel vahel. ja nüüd on huvitav, mismoodi see juhtub. Kas see info, mida ma endast avaldan ja mida tema endast avaldab, liigitub selle inimese jaoks isiklikuks paljastuseks, aga minu jaoks mitte? või - kas mina kinnitan tema lemmik-grupiidentiteeti, aga tema minu oma mitte?

    VastaKustuta
  3. Mul oli üks sõber, kes mulle TEGELT ei olnud kunagi päris sõber tundunud. Kogu aeg oli mingi sein vahel, mis mind häiris, ja ükskõik mis kogemused ja jutud me vahel ka olnud olid, see sein segas mind kohutavalt. Selline "oleme normaalsed"-värk.
    Ja ma hakkasin takka üles lööma korra ja teisel korral läksin päriselt ära, ilma et see viimane äraminek mulle mingeid sisemisi jälgi jätnuks. Aga esimese korra järel ta helistas mulle võõrriigist, rääkis pool tundi, nuttis toru otsas - ja ma sain aru, et seal, kus minu arust pole kunagi mingit päris sõprust mu meelest vormunudki, oli tema jaoks väga suur, väga tähtis suhe.
    Inimesed on erinevad, oli mu eriti läbinägelik järeldus =)

    Aga selle rollikinnitamis-mõtte raames: mul on tunne, et ta eales - nagu EALES ei ole minu rolle kinnitanud, ma olengi tema jaoks olnud keegi, keda ma ise ka ei tunne. Ja kuna tema jaoks on oluline roll "normaalne inimene olemine" ja ta tegi nii krdi palju, et see ka meie vahel elaks, ega ma naljalt ei suutnud seda mitte kinnitada. Nii et paistab, et see rollivärk vähemalt minu ja tema puhul on targem suhete toimivuse näitaja kui intiimsed paljastused ja jooksev veri.
    

    VastaKustuta
  4. Jäin just üht videot vaatama ja seal tuli mh tabletiteema ette.
    https://www.facebook.com/goalcast/videos/1281367035273817/

    "And when someone asks if that was a cry for help, I say no, because I told no one.

    You only cry for help if you believe there is a help to cry for."

    VastaKustuta
  5. Oh, muidugi. See asja tegelik olemus võib väga teine olla kui mu mulje. Aga noh - need tablettidega enestapjad, keda tean, ka ei meeldi mulle eriti =)

    VastaKustuta
  6. nendest väikese aplombiga suitsiidikutest, kellel a) ei õnnestunud ja b) kes sellega ise ei hoople, ei saa sa ju teadagi.

    VastaKustuta
  7. st neil põhjustel pole sul võimalik teada, kui palju su tuttavate hulgas neid on. vabalt võib olla iga teine nt.

    VastaKustuta
  8. No aga kelle enda jaoks see ei ole identideedis oluline asi, mida jagada, ei oleks ju mulle ka kuidagi huvitavalt rollikinnitavad ja minust aru saavad.
    Rääkimata sellest, et kui ma juba inimest hästi tundvat arvan ja ta minu eest tegelt siukest asja varjab, ega ma siis ikka tunne. Ei ole huvi ka.

    VastaKustuta
  9. ma arvan,et teise rolli peaks olema võimalik kinnitada ka nii, et ise ei esita sama aspekti omaenda põhirollina. isegi kui see on tglt enda jaoks tähtis asi.

    nt sellise loogikaga, et mingi asi on kellegi enda elus liiga tähtis, et seda väljendada suudaks (selline tammsaarelik saladus, mis venitab terve elu oma raskuse all kõveraks; välja öelda ei saa, sest sõnad jäävad kurku kinni või ei olegi sõnu), aga seda enam toetaks teisi, kes enam-vähem sama asja väljendavad; sest nad väljendavad seda justkui tema eest ka.

    VastaKustuta
  10. nii et nende hulgas, kellelt sa mingit sellist tunnustust saad, aga keda sa ei tea ise sama taustaga olevat, võib neid olla.

    VastaKustuta
  11. Unistaja!
    (Täiega sildistan =))
    Ma väga kahtlen, kas neil, kelt sel teemal pai saan, on samasugust tausta. Nad lihtsalt ei tundu sellised julmalt varjavad. Mis krdi sõber see olekski (mõtle omaenda päris sõprade peale, mitte teoreetiliselt võimalikule), kes mulle ka öelda ei suudaks ikka veel, et kuule, tegelt ... mina ka.
    Punane joon tundub ikkagi empaatiavõime olevat - kes tunnevad mulle kaasa ja kes lihtsalt panevad enda selle mõtte ees, kui rõve mul pidi olema, lukku ja räägivad sellest, et teised ju kannatasid, KUIDAS ma neile ei mõelnud?! Eriti isekas!

    Muidugi ei PEA olema sama kogemust endal, aga lihtsalt seal artiklis oli päris hea näide selle kohta, et kui mu enda jaoks on mu tähtsaim roll ema, on ilmselt mu parimaks sõbraks ka ema, mitte üks inimestest, kellega pühapäeval 12.15-13.45 koos kõhutantsu tantsin. Et kokku puutumine on oluline, aga veel olulisem see, et üksteise rolle kinnitataks.
    Kõige lihtsam on seda teha, kui sama roll on mõlemal. See ei pea kindlasti olema mõlemal kõige tähtsam, aga mingi mõistmise loob see, et sama kogemus ning kogemise sarnasused ja erinevused.

    Mul tegelt ei ole tunnet, et teine enesetapja saaks must paremini aru kui minuga muidu sarnasem inime. (Mul on konkreetne näide mõttes naisest, kellega ma absoluutselt ei klapi, ei klappinud juba enne rongi ja kuigi meil olid mõned momendid, kus meil oli koos tore, on sama palju või rohkemgi olnud teisi, mil ma tunnen, et no nii juhm ei saa olla, see peaks keelatud olema!) Loogiline kaine mõtlemine on mulle olulisem - aga kui tuleb loogiline mõtlemine koos empaatiaga ja minu aktsepteerimisega koos enesetapmisega, on ta praegu mu sõber ja armas sõber.
    Varem - jah, siis piisas lihtsalt loogilisest inimesest ja empaatilisus polnud mingi "peab olema"
    Ja päris ma ei tagunud end veriseks ja poolsurnuks ja pimedaks nende inimeste pihta, kes mu jaoks pehmed ei olnud.

    VastaKustuta
  12. mulle jäi see seal artiklis samuti silma, et ühest küljest räägitakse, et oluline on rolli tunnustamine - aga näited olid teisest küljest puha sellised, kus see tunnustav sõber oli ka ise sarnases rollis, sama grupiidentiteediga. see tekitas kohe küsimusi, kas nende uurimuses oli ka teistsuguseid variante - tunnustus ilma kattuva identiteedita, kattuv identiteet ilma tunnustuseta.

    VastaKustuta
  13. Tunnen ennast mõnevõrra vastama-kutsutuna, sest klassikollektiiv näib paraja paigana, kus seda kysimust jälgida.

    Kuna kellelgi oma väga kohutavalt pysivat istekohta ei ole, on seda eriti lihtne teha ka. Esiteks identiteet ja tunnustus koos: kolm klassikaaslast, kellel on lapsed, suhtlevad kõige rohkem omavahel. Kaks vene tydrukut suhtlevad peamiselt omavahel, kuigi keeleoskuse poolest näib, nagu võiksid samahästi ka teistega. Blingiarmastajad suhtlevad omavahel päris ohtralt.

    Sarnane identiteet ilma suurema tunnustamiseta: mul on vähemalt kaks klassiõde, kes samuti igasuguseid asju meisterdavad, yks neist teeb seda suisa enam-vähem äriliselt, aga me peamiselt ei räägi nendel teemadel (ega yldiselt ka rohkem kui "keskmiselt ja vajalikult")

    Rolli tunnustamise kohta ilma kattuva identiteedita mul ei ole ei klassist ega mujalt yhtegi näidet tuua muide.

    Ja siis omakorda kysimus, et kas teistel tuleb ka ette sellist asja: võõrasse gruppi sattudes (klass, keelekursus, midagi seesugust) viskad inimestele pilgu peale ja kuidagi "saad aru" kellega võib olla mõtet sõbruneda proovida, kellega mitte? Või vastupidi, juhuslik mööduja on kohe sellist nägu, et ahhaa, 'oma', kusagil on mingi oluline kattuvus?

    VastaKustuta
  14. Mul on seda "oma tunnet olnud küll, aga see ei pea tähendama, et teine on minuga sarnane (olgu identiteedi vm tunnuste poolest). Oluline on, et ma meeldiks talle sellena, mis ma olen, ja eks ka tema peab mulle millegi poolest meeldima, aga seda, mismoodi ja miks teised mulle meeldivad, on raske endal ära tabada.

    Ilmselt on oluline, et vastastikku hinnataks seda, mis teisele korda läheb, aga selleks ei pea neid asju ise harrastama. Ühe mu vanima sõbranna oluline külg on see, et ta on aednik, nii hariduselt kui ka huvidelt. ja minu jaoks on aiandus arusaamatu, kui mitte hirmuäratav, aga osalt teeb just see tema aiandusosavuse minu jaoks nii imetlusväärseks.

    nii et selle pealt sõnastaks, et vaja on selle väärtustamist, mis on teise jaoks tähtis.

    Kui ma üritan mõelda, kes on kõige lähem sõber, siis ega keegi mulle nii lähedane nagu A. ei ole. Ja me oleme paljudes asjades vaata et vastandid. ka ühist identiteeti ei tule nagu väga ette, kui selleks just mitte pidada "populaarsete edukalt suhtlevate laste hulka kõlbmatut", aga esiteks on see meil väga erineval kujul ja teiseks on selle omadusega inimesi ju kõik kohad täis, kõigiga ometi sõbraks ei saa.

    Aga tema hindab minu omadusi ja mina tema omi.

    Ja üks väärtuslik kalduvus ongi tal õigupoolest see, et ta ei võta kriitikavabalt omaks seda, mismoodi ma ennast ise esitada püüan. Ning sedakaudu laseb ta mul olla rohkem päris mina, mitte see stamplik karakter, kellena ma end ise kipun nägema.

    VastaKustuta
  15. ähh. jutumärgid pidid pärast "oma" kinni minema.

    parandus: "Mul on seda "oma" tunnet olnud küll ..."

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.