kolmapäev, 17. mai 2017

Sisse tulev ja välja minev

Vanamuusika rünnak kesk ööd.



Vaatasin läbi oma aprilli sissetulekud ja väljaminekud.
Kurat, isegi uut pesumasinat ei ostnud (kuigi läkitasin Poeglapse kaks korda välisriiki korvpallivõistlema, mis oli kokku kallim kui pesumasin) ja ometi olid väljaminekud sellised, et ... ausalt, olen imestanud, mida kuradit teevad inimesed, kes kulutavad kuus tuhat eurot, ilma et neil oleks suur pere ülal pidada ja arved maksta, oma rahaga. Loobivad seda lindudele söögiks v?!
Ja nüüd mitte ainult et suutsin selle kõik ära kulutada, vaid mul ka täiega nappis raha vahepeal.
Ausõna, kui poleks Poeglapse isa saadetud tulumaksutagastust lapse eest, oleksin üleni hädas olnud!

Hea küll, erinevad tervishoiu- ja meditsiiniteenuste, ravimite ja elektroodide arved võtsid omajagu. Mul ei olnud ka teadvuses enam, et konjak on kallis (tegelt ma selle pudeli ostsin ühele teisele peole kaasa kui see, kus ta lõpuks konjakijoomiseks kulutasin, aga seal ei teinud isegi lahti) ja inimestele kingitusi ostes võibolla ei tasu mõelda "See on ju ainult raha!", kui pärast endal halb.

Aga need napid kaks korda väljas - isegi mitte päriselt süüa, lihtsalt ampsata, ent koos lastega? Veel kaks kohvi väljas? Arvuti tolmust puhastamine? Natuke reisimist rongiga? Kuidas see kõik nii palju võttis ja kust ma varem selle jaoks raha leidsin?!?!?! Ma ju vahel ampsasin ka väljas, piisavalt tihti, et endale ära põhjendada: ega ma ei maksa söögikohas toitudes toidu ja joogi eest, ma maksan võimaluse eest rahus soojas ja kuivas kohas istuda ning mitte muretseda nõudepesu ega ka millegi muu pärast?
Kui raha on nii kaua järjest, et jõuad ära unustada, kuidas ilma on, ikka tõusevadki ootused ja elustandard.

Teate, ei lähe inimene rohkemast rahast oluliselt õnnelikumaks.
Kui kunagi mitte midagi ei saa, on jama. Aga kas kuus kulub 500 või 900 raha, ei oma mingit kvalitatiivset vahet - mulle vähemalt.
Mul on nüüd uusi riideid ning ehteid, mu lastelgi on riideid ja ehteid ka täiesti piisavalt. Väljaminekute hulk peaks LANGEMA, mitte tõusma? Aga ei, ma lihtsalt annan vähem meeldivaid või ebasobivas suuruses riideid ära ja ostan uue kleidi, mis rohkem täkkesse.

Enam ei tee nii. Aitab küll.
Nii jõukas ma tõesti ei ole.

Krt, kell on juba peaaegu õhtu?! Ja ma pole rohkem kui 2 rida kirjutanud ilukirjandust!
Muide, mõtlesin täna rongis sõites, et kuigi olen teadlikult pingutanud, et mu lood saaks Blechdeli testis läbi, üks veel-mitte-ilmunu vist ei saa. Olgu, seal ongi naistegelasi napilt, peamiselt on kaks meest lumes sumpamas, aga kas see peaks vabandus olema või?
Mitte et lugu ümber teeksin, lihtsalt - see tuli nii loomulikult, nii sujuvalt, et naised on loos aint lisandused meeste eludele.
Mingid ripatsid, mitte iseseivad inimesed.
Tuleb endale teadlikult meenutada, et me oleme inimesed! Mitte "ka inimesed" vaid inimesed! 
Lahedad tundelised stseenid võivad aset leida ka naiste vahel! Ei ole naistel ette nähtud igavad olla, kui mehi silmapiiril pole.
Kurat, see tekitab küsimuse, mida oma järgmiseks stseeniks kirjutada. Mõtsin anda ühe lause naistegelasele, kes mulle eriti ei meeldi, aga kui mitte teha järgmist dramaatilist stseeni meestega, vaid sellele lausele midagi ehitada, peaksin ju terve lehekülje temaga tegelema!
Ei, annan lause naistegelasele, kes mulle meeldib ka. Mhmh.

69 sõna veel.

Vaata, see demonstratsioon, kuidas ma olen kirjutades nürilt järjekindel, mis siis et puhanguid on minimaalselt, on ositi see, mida ma oma vaiksel moel olen siin võrgupäevikus algusest peale teinud.
Mulle läks hästi hinge kellegi küsimus paar aastat tagasi, et mida ma mõista annan, mida väljendada tahan sellega, mida kirjutan?
Ikka mõtlen sellele vahel.
Sest ma näitan end nurga alt, loomulikult. Aga alles täna ühe sõbraga arutades taipasin, mis see on, mida teen ja mida ootan.

Mina naljalt ennast ei kiida. Jee mina, tegin seda, jee mina, tegin teist, tuleb enamasti teemade peale, kus olen ise ette arvates keskmisest kehvem ja millega vaeva nägin.
Aga neid asju, mida enda arust sujuvalt hästi teen ja olen, ma enamasti jutuks üldse ei võta, sest mu vaikuse taga on soov näidata; "A see ongi mulle tavaline ju!"
Noh, ongi, eks ole.
Ent see ei tähenda, et ma ise vaikselt endaga rahul poleks, et neid teen ja suudan ja elagu mina! Et tegelikult kasvõi natuke kiitust ja tunnustust ei tahaks, sest olen nii kuradi lahe, te ju märkasite? Märkasite ju?!

Lihtsalt eeldan, et mul pole vaja öelda, inimesed näevad niigi. Ja noh - vat seal tuli enne enesetapmist ikka räme lõtk sisse.
Olin tükk aega täis siirast uskumatust, et ei nähta?! Olgu, teen paremini. Ikka ei nähta?! No olgu, olen veel parem. Ma olen nii kuradi hea, parem olla lihtsalt ei suuda - ja mida ma maailmalt tagasisideks sain? Kas keegi oigas, kuidas sa oled nii krdi oivaline, lihtsalt rõõm, et sa oled nagu oled? Kas keegi üldse märkas sõnades?
Ei. Maailm. Tahtis. Rohkem.
Inimesed. Väljendasid. Mida. Võiksin. Ikka. Paremini. Teha.

Kui olin antidepressandid peale saanud, tuli arusaamine, et aa. Enamik inimesi on lollakad.
Algul ilmnes see, kui oma ilukirjanduslikke lugusid tegin ja ühele täiesti nutikale toimetavale kodanikule, kes siin, seal ja kolmandas kohas  ütles, et keera tuure madalamaks, ei ole vaja kõike pudiks mäluda, seletasin mitu korda, et lugejad on lollakad, nad ei saa nüansiga väljendatust tõenäoliselt aru.
Tegelt olid ta soovitused head ja võtsin neid kuulda loogikaga "Noh, aga sina ju said aru? Ah, ei pea kõike madalaimale võimalikule tasemele söödavaks tegema, õige!"
Aga nüüd pean ka tõdema, et ega paljud inimesed ei taipagi muidu kiita, kui ise ees ära ei kiida, et näe, seda tegin hästi ja toda tegin hästi. Tahad, et märgataks? Peab ise ütlema, et näe, see oli hästi, tunnusta!

Ega ma ei taha näpuga näidata.

Selliseid on teisigi, näiteks Rents või notsu - loogika on ilmselt neil nagu minulgi, et kui mul seda või toda hästi teha raske pole, ei olegi see Saavutus. No mul on eeldused, millega on O või K tegevust lihtne teha, ega see minu teene pole! Või näiteks mul on kuidagi J veres ja kogemustepagasis, kerge on olla nürilt järjekindel kohas, kus 97 inimest sajast loobuksid.
Enda kiitmine asjade eest, mis pole vere hinnaga välja võideldud, tundub kuidagi - hirmus kohatu.

Nüüd olen natuke heldemalt end kiitnud ka, näiteks võrgupäevikus.
Aga enamikku häid tegusid ikka ei maini, sest need on ju loomulikud. Keegi peale kõige targemate ei märka mu kangelaslikkusi, kui ise esile ei tõsta? Nojah, mis teha.
Nii on.
Aga kurat, ega ma KÕIKE head ju ometi kiitma ei hakka?!

Kommentaare ei ole: