reede, 19. mai 2017

Väga väga

Ilmselgelt läksin jälle oma jaksamispiiridest üle.
Kui muidu aru ei saa, et nii ei tohi, ütleb keha seda väga veenvalt (ja valusalt). Kuigi need migreenitabletid on imelised ja Rennie toimib natuke ka maojamade puhul. Aga nad on sellised leevendajad, mitte "rabelen edasi, ma ju saan!", vaid "nõrkus ja jõuetus on nii palju paremad kui valu!"

Venin mööda kodu nagu iminappadel tulnukas ning püüan leida kõige vähem vastikuid tegevusi. Ei suuda otsustada, kas tahan rohkem Boondock Saintsi edasi vaadata (50 min) või Ameerika jumalaid (lk 494) lugeda (täiesti suvaline link, tuli guuglist ette).
Nii et kirjutan hoopis võrgupäevikut.

Vahel ikka mõtlen, miks ma teen endaga nii. Normaalsed inimesed ei ole selle probleemiga kimpus, et nad teevad nii palju, et keha ei pea vastu. Mulle on see tavaprobleem, lausa põhiline probleem, kui ausaks minna. Miks?!
Sest kui tegevusi valin, mu mootor on "aga äkki see meeldib mulle?" Et äkki on pärast paha ja valus hoopis? Noh, võtan selle riski. Et ma ka midagi ei karda, ei nõua see mult ka mingit eneseületust.
See ei tähenda, et mulle meeldiks, kui pärast valus ja halb hakkab. Lihtsalt olen valmis sellega riskima. Panema oma sõrmed sahtli vahele, sest äkki seekord ei murdu?

Elus kipun ikka maksimumi püüdlema ja et vahel on jube halb pärast? Nagu JUBE halb?
Sitt lugu küll, aga ikka parem, kui rahulduda mingi tasase keskmisega.
See ma olen. Selline ma olen.
Ritsik püstitas küsimuse, miks on inimestel just sellised bloginimed nagu on.
Vastasin sinna. Ausalt muidugi =) Väga väga lihtsalt on see, mis ma olen. Äärmused. Tugevad värvid ja lõhnad. Ei midagi tasast ja mahedat.
Aga ikkagi tekib küsimus, MIKS nii teen?! Miks selline olen? On ju lademes teistsuguseid ka, miks ma nii olen valinud elada?! Mida ma tõestan endale ja teistele?!

Fakk ...

Samas, võibolla ongi see vapruse paratamatu kaasnäht? Et kui rohkem ette vaataks, kui enda heaolust rohkem hooliks, ei topiks sedasi ise sõrmi sahtli vahele?
Ei saa juua end purju, tundmata pärast pohmelust. Kõigel on hind ja halbolu on vahest kartmatuse oma?
Väga võimalik, väga võimalik.
Oleks see siis mingi "uue mina" omadus! Ei, selline olen kogu aeg olnud. Kogu aeg sirutanud sõrmi kohtades, kus normaalne inimene nad peo sees peidus hoiaks. Muide, mul on päriselt ka kord sõrmeluud murtud olnud. Mis te arvate, kuidas see nii läks?
Üritasin jõusaalis raskusi muuta, teadmata, kuidas see täpselt käib, ka kelleltki küsimata, ja kolm kilo rauda kukkus sujuvalt mu näppudele.
Oli küll valus, tänan küsimast.

Ahhhh, ja see on ka ilmselt sama asi, see üles-alla käimine teemal "annan kõigile, kes olemas on" ja "tahan ise hoolitsust". Maailm on täis inimesi, kes ei anna kellelegi ja ei tunne ka, et keegi peaks neile andma, elavad ühtlases tasasuses.
Aga mina nii ei saa.
Lihtsalt ei saa.

Melanhoolne tõdemus, välja arvatud et ma ei ole eriti melanhoolne. Jaa, muidugi olen nõrk ja jõuetu, ent kurblik ainult pisinatuke, sest ma väsinuna alati olen selline.
Ja haigena. (Eile hakkasin nutma, kui mu poeg mulle midagi järsul toonil ütles, sest nii sitt oli olla ja keegi ka ei hellita mind, niuts, niuts! Ta siis tuli ja hoidis mul veidi aega ümbert kinni, kuni nutt üle läks.) (Eile oli ikka erirõve vahepeal.)

Tegelikult ei ole see eriti nupukas postitus, möönan. Mul säravamad mõtted tulevad ikka hea tunde pealt, seda üritan siis hoida ja nutikalt põhjendada. Aga kui on kehv, on ajus ruumi täpselt selleks, et tõdeda: sitt on.
Praegu enam isegi ei ole, aga - sitt oli.

Kommentaare ei ole: