esmaspäev, 19. juuni 2017

Hästi pahane postitus mineviku pihta, selge haigustunnus

DISCLAIMER: See on inimeste jalaga peksmise postitus phmt. Tõsi, ma arvan, et need, keda peksta tahaksin, ei loe ja need, kes on "mul on kahju"' või lausa midagi enamat öelnud, ei ole peksmiskirjas.

Kui ma olen haige - fakk, närune 37, oleks veel Päris Haigus! - tuleb ennast hellitada, miski muu ei päde.
Ma siis valisin endale blogisoovituste põhjal filmi ja nüüd vaatan seda juba kolmat päeva. "Wild".
Ei, ega see ei ole tõesti üldse kehv film, kolmandat päeva (ja nüüd olen umbes tunni ära vaadanud) seepärast, et olen väsinum kui tavaliselt ja tagasi jaksamispiiri "ka kolm minutit filmi on asi!" peal.
Parasjagu olen filmiga seal, kus peategelase emal on vähk ja ta küsib läbi ukse selle teadasaamise järel oma tütrelt "Are you alright, darling?"
Ja ma vihastan ja vihastan ja vihastan.
Mitte filmi peale.
Inimesed ongi sellised, mina kaasa arvatud.
Vihastan seepeale, et peategelane ütleb, kuna läbi ukse tema pisarad ei paista: "Yeah, I'm fine!", kuid ei ütle, mulle ei öeldud, see ongi mingi soovunelm, et öeldaks: "Kuule, ära minu pärast muretse! Mina saan hakkama: sinul on jama, sina võid praegu olla täpselt nii ebamõistlik, jõhker ja kurb, kui tahad. Mina saan hakkama, ära minu pärast praegu üldse pabista!"

Vihastan ikka veel, aastaid takkajärele.
Miks ma teiste peale ei mõelnud?!?!?!
Fakk, aga kes minu peale mõtles?!?!?! Kes ütles: "Sul on raske, võid minu juurde tulla millal tahes, isegi kui see on väga tihti, isegi kui see on üleni lollakas - praegu on sinul jama, minu kord on aidata!"
Ei, krt. Keegi ei öelnud. Minu asi oli olla kõige tugevam ja kui ei jaksanud, olin "Nii isekas!"

PFFFFFFFFFFFFFF!!!!

"A mine persse!" on minu arust ikka veel ainuõige reaktsioon kõigile neile mõeldes, kes tahaks mult ikka rohkem ja rohkem.
Ma, teate, ei ole masin. Pole kunagi olnud.
Et enam ei ürita ka olla, et ei tahagi - on isekus?
Kui ma teile ei meeldi, minge ära.
Krt, vähemalt ei pea ma siis teie eest hoolt kandma, muretsema "are you alright?", arvestama teie tunnetega, sellal kui keegi kurat ei arvesta minu omadega. Mul on kergem sedasi, lihtsalt minge ära, minge persse, ärge olge mu elus!

Ei, tegelt ongi juba mindud, mul ei ole põhjust rohkem kedagi peletada.
Kes on jäänud, on andnud vähemalt samapalju, kui saanud. Aga too viha, too "KUIDAS nad aru ei saa?!" elab mus ikka.
Uskumatus, kuidas nii julmalt isekas saab olla, et heita MULLE ette isekust. MULLE?!
Et ma lõpuks enam ei küsinud "Are you alright, darling?" ja tegin midagi ainult endale mõeldes, rohkem ei jaksanud teisi endast ettepoole seada, oli ISEKUS?!

Oi, ma ei saa.

Ausalt, tegelt ikka veel ei suuda seda uskuda.
Mul ei ole pahasus sees sel teemal, et enese tapmine oli inimestele arusaamatu ja nad ei osanud seda ennetada. Sellest saan aru - ma isegi ei teadnud ju. Arvasin, et on küll jäle, ent tulen sellest välja nagu alati.
Aga just PÄRAST. Kuidas saab olla, et osad inimesed pärast ka aru ei saanud?
Tean küll, olen korduvalt ja korduvalt mõistusega avastanud - aga ikka ei usu. Tundetasandil näib see nii võimatu. Kuidas teised nii teistsugused on kui mina? Kuidas nii saab, et mina näen teisi kogu aeg ja nemad mind vahel harva - kui üldse? Mis mõttes toimivad nad hoopis muudmoodi?! Kes nad on? Mu tunne, et mind ei ole olemas, ongi adekvaatne, sest sellisel moel, kui teised mulle olemas on, mind polegi neile?

Aaa, see on see eksklusiivsete kallimate mõte! NEMAD on inimestele olemas nii, nagu mulle on kõik ja nagu mina eeldaksin, et olen kõigile, kes mind rohkem tunnevad kui natukesekesekene?!
Jestas. Emake maa!
Muide, seda olen ju ka vähemalt korra avastanud?

Elu on kordumine.

Sa sured vähki ja ometi on sinu asi öelda: "Are you alright, sweetie?"
Kui sa seda ei tee, oled teiste meelest kohutavalt, uskumatult isekas ja omaenda hädade aluspõhjus.
Fakkjurmatt, nagu ütleb üks tegelane ühes mu jutus.
Fakk.
Inimesed! Lollakad!
SEDA ma olen raudselt paljupalju kordi kirjutanud, aga teate mis?
Kirjutasin veel korra ja olen rahul pealegi. Tahtsin - kirjutasin.

Kuigi haigus võiks üle minna, täh. Nagu - midagi ravida ka ei anna, lihtsalt sitt meeleolu ja nõrkus. Pea käib ringi, käsi ei tööta, näen ainult ülespoole korralikult.
Ja tahaks inimesi lüüa. Mitte et tegelikult lööks, füüsiliselt, aga sitasti võiks öelda küll. Vt ülespoole, kui ei usu.
Ei kahetse ka. Mis nemad kahetsevad v?

Tegelt on naljakas, kuidas mulle piisab ka ühekordsest laiendamata "Mul on väga kahju"'st, aga sedagi ei ole.
No enamasti, muidugi on teistsuguseid samuti. Neid ma armastan.
Aga inimeste tahe uskuda, et ei, nemad tegidki kõik alati kõige õigemini, on võimsam kui soov minuga suhelda. Mina võiksin olla See Paha, kes valesti tegi, ometi mitte nemad!
Nooojah.
Palun, ärge suhelge. Mina teid ka enam putitama ja potitama ei hakka.

See ei ole mu üksilduse salgamine. Olen üksildane vahel, absoluutselt. On lihtsalt tõdemus, et parem üksi kui koormaga.
Mis see on ka inimestel paarissuhtesse ja selle lõpetamisse pandud tundmus või? Et kui teine on ainult koorem, ei ole paarisveol mõtet?
Pagan, ma olen ikka imelik, et seda tunnet sõprussuhetesse paigutan. Aga tõsi on ka, et armusuhetega pole ma üheskoos asjade tegemisele, ühes suunas mõtlemisele lähedalegi liikunud - välja arvatud tookord, kui armusin sõpra.

Ja siis tuli selline soga välja, et siga ka ei söö.

12 kommentaari:

  1. Selle Müürilehe artikli algus oli enam-vähem samast:
    https://www.muurileht.ee/surmast-raakimine-pole-mitte-meditatsioon-suremisest-vaid-elu-elamisest/

    VastaKustuta
  2. Artikli väga algus ainult, aga jah.
    Ma ei saa aru, kust see idee üldse, et keegi tapab end, mõeldes, kuidas teised siis kannatama hakkavad. Vähemalt mina mõtlesin küll, et ma olen nii ebaoluline, et nojah, kurvastatakse paar nädalat ja unustatakse.
    Pole nagu väga jube.

    Et minu surm oleks kellelegi jube, jõudis alles väga palju hiljem teadvusse. Antidepressantide abil. Ma ei pidanud end nii oluliseks, et keegi oleks hoolida võinud.

    VastaKustuta
  3. noh, eks issanda loomaaed ole liigirikas. mis siin rääkida mõtlemisest, kuidas teised kannatavad - olemas olevat isegi selline nähtus nagu mõrvaks lavastatud enesetapp, mille põhipoint on see, et sihtmärk jääks mõrvas süüdi. ma arvasin, et see on ainult kirjanduslik võte, aga väidetavalt on seda ka päriselt tehtud või püütud teha. ei osanud praegu targemast kohast otsida kui tv-troopide vastavalt lehelt, nupu "real life" alt.

    http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/SuicideNotMurder

    VastaKustuta
  4. Iseenda armastamine on mõne jaoks, mina kaasa arvatud, sedavõrd keeruline kunst, et ei õpi seda ära elu loomuliku lõpuni. Ei saa nõuda teistelt, kes aga ennast armastavad, et nad mind tähele paneksid, mind mõistaksid, mind vajadusel haletseksid või teeksid pai. Nemad, andes ära tükikese sellest vähesest ja haprast iseenda armastamisest, muutuvad pahatihti ise "nõrgaks" ja õnnetuks. Sellise mõtte leidsin enda seest Sinu kirjutist lugedes.

    VastaKustuta
  5. Oh, aga ma ei nõua midagi =) Ma lihtsalt arvan, et ok, ei tee, ei hellita, ei märka - mul ei ole sellist inimest oma ellu vaja, mingu elagu kuskil mujal oma elu.

    VastaKustuta
  6. Hmm. Sinu vastuses on intriig, et pärida kes ja mis. Aga ma ei küsi, sest Sa ei vasta, loodetavalt. Ja õieti teed - see läheks vastuollu kogu siinse blogi põhimõtete ja stiiliga. Kui tahad muret ja hingeseisundit maalähedaselt jagada, siis hundiulg2010@hotmail.com Ma ei pruugi vastata. See väljund oleks lihtsalt, et midagi otsesõnu endast välja kirjutada. Ja vastutasuks saad vaid delikaatse pai.

    VastaKustuta
  7. Oh, esiteks on neid mitu ja teiseks on nad kõik minevikus, mul lihtsalt on vahel elavalt meeles, kuidas nende minevikku jätmine mõnelt teiselt "Sa ikka ei tohiks nii!" kommentaare kaasa on toonud.
    Kui olen samas ka sisemiselt habras, õigustan avalikult oma valikuid, sest esiteks ma usun, et need on minu jaoks õiged valikud, ja teiseks on need ka täiesti loogilised.
    Millest nagu (mõned) inimesed aru saada ei taha, on, et minu elu on minu asi ja kui ma ei taha kedagi oma ellu, on ka selle valiku tegemine minu asi.

    Mida ma üha ja korduvalt ja siin ka üle rõhutan: kui keegi tahab tagasi, vabandagu - ja ma olen väga andestav, kui teine pool möönab, et on eksinud. Aga et mina vabandaks, sest mu enda poolt on soov neid tagasi saada ja ma peaks ennast vea teinuks?!
    =D=D=D
    Nooooooooooooooooooooooooo ei. Selles kohas ja sel teemal: nooooooooooooooooooooooooooooooooo EI.

    VastaKustuta
  8. Raamat on parem, võin laenata

    VastaKustuta
  9. Mis raamatust jutt? (Olen Anomaalika kustutamises omandanud professionaalsuse ja teen seda enamasti sõnagi lugemata. Kui sõna loen, kisub juba jamaks, aiman selle põhjal, mis ta kirjutas ja iu. Vahel loen lausa pool rida, enne kui aru saan, kes, ja enam ei loe, vaid kustutan.)

    VastaKustuta
  10. Tean. Tunnen. Olen liiga arg... Ja ma ausalt ei jaksa möelda veel selle peale, et mina olen isekas- ühel päeval ma lähen ära, sest ma ei jaksa kanda seda koormat, mida mu lähedased mind kandma sunnivad. Võiks ju eeldada, et täiskasvanutel on mõistus peas- aga ikka ja jälle leian ma end nende suppi helpimas- küll kell 4 öösel kuhugi sõitmas politsei kõne peale, küll ootamas koju inimest, kes ei suvatse teatada või telefoni võtta ja öelda- ma jään hiljemaks jne.

    Ma ei taha varsti enam

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.