neljapäev, 15. juuni 2017

Ikkagi inimene!

Iga kord, kui midagi lollakat teen, mõtlen sinna juurde, et hei! Alternatiivid oleksid hullemad, võiksin ka üldse mitte midagi teha, olles surnud või nii kõva ajukahjustusega, et ei oskaks ka putru süüa.
Üldse, olen inimene, järelikult on lollakas olemine mu pärisosa.

Eile jõudsin lõpuks kohale tätoveerija juurde, kus leppisime umbes kokku, mida endale seljale tahan. Aga pole ka ime, et esimesel korral ei jõudnud ja ka eile otsisin kümme minutit, enne kui helistasin ja abi küsisin, sest pidin minema Jakobsoni tänavale, aga netist otsisin välja, kuidas saada sama majanumbri juurde Jakobi tänaval.
Puhas juhus, et need kaks tänavat suhteliselt lähestikku asusid =P

No mida ma ikka oma seljale tahan, eks ole, ei ole üldse võimatu mõistatada. Seda kõrvalolevat kirja ja kunstnikule jätsin suhteliselt vabad käed, kuidas kavand teha ja kuidas tuult ja tormi sinna juurde kujutada.
Inglise keeles?
Ah, aga mulle meeldib hirmasti sõna "warrior".
"Sõdalane" ei kõla üldse nii hästi!

No kui mulle vastu tuldi, kohale viidi ja tänavanime rõhutati, sain õigesse kohta pärale samuti.
Suvel ei tehta pilte nahale?
Mina teen! Seda enam, et seljale ma nagunii päikest ei viitsi võtta. Aknal istuda, jalad õues, ja raamatut lugeda võin küll, aga see kuidagi ei ole seotud selja päikesele eksponeerimisega.
Ujumiseks selgub olema spetsiaalne plaaster, mis peab kolm päeva vastu ja kõik on pojeng ja armastus.

Võibolla lasen oma kätel olevad täiesti ülearused jutumärgid ka millekski tribalkaunistusetaoliseks teha, seda enam, et tribal on täiesti moest ära läinud ja tätoveerija juurde tuleb ridamisi inimesi, kes tahavad neid üle teha millekski muuks.
Ja noh - mina ju teate peale "Murul käimine keelatud!" lähen kohe spetsiaalselt murule ja demonstreerin, kuidas nii on ka hea.
Tribaltattoode moestminek on selge märk, et võiks endale midagi tribalit teha!
Mood! Pffff.

Aga muidugi väsitasin end kohutavalt ära. Esiteks otsisin. See oli ... üleeile? Vihma sadas. Sain märjaks, külmaks ja kurnatuks. Olin juba ennegi natuke hädine, sest tollesse päeva sattus päris palju tegevusi.
Poole tunni pärast loobusin ja triivisin ema juurde külla.
Sest koju puhkama muidugi ei võinud tulla.
Järgmisel päeval käisin lastega hambaarsti juures, paari tunni pärast preemiaks "Kardemoni" kohvikus söömas ja frappesid joomas (väga hea toit oli) ja siis bussisin-trammisin uuesti tätoveerija juurde, lootusrikkalt netist väga hoolega järele vaadanud, kuhu minna.
No ja 15 minuti pärast kohtusime ühe näitsikuga Maxima ees, mille ma ikka üles suutsin leida. Mind viidi kohale, rääkisime nahapildikavad läbi, selgus ka, miks ma töökoda üles ei leidnud, minemahakk.

Selleks ajaks olin nii väsinud, et lihtsalt ULU, aga üritasin veel Viru keskusest üht spetsiaalset arvutijuhet leida (ei leidnud) ja no ... no ei tasu, tõesti ei tasu.
Tänane päev läheb puhtalt väsinud olemise alla ära. Ühte telefonikõnet ei võtnud vastu, sest magasin, aga see oli kuller. Mingi sim-kaart, mille kohta ütlesin, et see on alles, on kadunud ja jamad KUHJUVAD, samas kui mina olen liiga kurnatud, et midagi neist jooksult lahendada.

Kuradile.
I am the storm.
Kui ei taha, ei tee.

Puhkan. Ilmselt puhkan homme samuti, sest miskipärast on mu poeg ja tema klassivend mu ümber igasuguseid asju tegemas ja lärmamas, padjasõda pidamas (loomulikult sain ka mina padjaga pihta) ja see on nii pagana kurnav.
Aga neil on tore ja klassivend peab nagunii veerandtunni pärast koju minema. Raevunud emaelevandiks muutumine ei tundu rentaabel.

Kuigi ausalt öelda ei tundu see seisund must üldse kaugel olevat.
KÕIK on nõmedad, ma ei suuda, appi!

Väsimus on saatanast.

Kommentaare ei ole: