neljapäev, 22. juuni 2017

Kes ma olen?

Mõtsin netist retsepti vaadata ja siis teile rääkida, kuidas mina tzatsikit teen ja kõlbab küll - aga avastasin võrguretsepti lugedes, siis teist ja kolmandat kontrolliks peale, et teengi kõike õigesti.
Et koorimata kurgi riivimine jämeda riiviga on just see, mida ametlikud retseptidki õpetavad.
Ainult küüslauku panen rohkem, sest mulle meeldib küüslauk. Ja oliiviõli peale aega ei raiska, ma pole sellest õli külmale toidule lisamisest eales aru saanud.

Aga nojah. Selgub, et minu moodi tzatziki tegemiseks lugege netiretsepti, ignoreerige seal oliiviõli, aga till peab kindlasti olema - ja valmis! (Osad võrguretseptid ei sisalda tilli! Mis mõttes!? Münti suhtun ükskõikselt - kui on, vbla panengi, kui pole, pole.)
Ei, muidugi ei viitsi ma mingi sõelale tõstmisega aega raisata, lasen kurgil lihtsalt seista ja joon siis vedeliku ära, aga ideed see ei muuda, eks ole.

Nii palju siis jaanipäevaks valmistumisest. Ega ma reaalselt nagunii midagi erilist teha viitsi, vbla silman mõne tule üle, vbla panen köögis küünla põlema - ka lõke! Kuna lapsed lähevad maale, olen vaba naine püha ignoreerima.
Aga tzatziki on pikki aastaid, näiteks 15, olnud mu jaanipäevalemmik (nii odav, aga ometi hea!) ja midagi võiks ju mainida? Eriti kui ma eile tegin seda sööki jälle?

Nooojah.

Vaadakem asja positiivset poolt: ma ei pea püha pühitsema, lapsed võetakse ja nendega pühitsetakse mu ema poolt, võin täis rahus mitte midagi teha ja üldse mitte kurnuda.

Kuigi ausalt öelda kriibib natuke sees, et ei pea. Mitte et tahaksin, aga nii palju aastaid olen üha mõelnud ja lahendanud probleemi, kuidas lastel jaanipäeval tore oleks - ja korraga pole ühtegi nii väikest last enam, et mina midagi tegema peaks. Mis mõttes?! Ja kas ma ei saagi endale enam oma titat, kui mul on nii kõrged ootused mehele, kes teda mulle teha võiks?!
Apike.
Ma ei ole häiritud faktist, et väga kedagi ei taha, mõnega oleksin nõus.
Aga faktist, et 0 titat, väga ebamäärane lootus, et vbla kunagi mõni tuleb?!
Sellest olen.
Mismõttes mul on ja vbla jääbki olema ainult kaks last?!?!?! See tundub nii näruselt vähe. Jah, olgu, mõõtmatult parem kui üks laps, aga VÄÄÄ-HEEEE!!!!

Mossitus.

Kusjuures omast arust ei oota ma mehelt midagi müstilist.
Olgu kena, vapper ja aval, ärgu olgu loll. Mina meeldigu talle, ta olgu vallaline. KÕIK.
Ja selliseid ma tean kahte, neilt olen lapse ära küsinud, nad ei tahtnud minuga - no mida ma edasi siis tegema peaksin?!
Ok, üks on veel, aga tema on homo.
Väga keeruline probleem.

Aga see ei ole terav, just hetkel ere olev probleem, lihtsalt just praegu märgin ära, et ikka veel mõtlen samas suunas. Ma juba kaks pool aastat olen sellest teadlik, ent tegelikult see ei ole muutunud igavik otsa.
Mitte "keegi taha mind". Vaid "mina ei taha kedagi neist, kes mind sedasi tahavad, et aru ka saan".
See "mittearusaamise"-koht on muidugi vapruse nõue ka: kes ei julge mulle väljendada, riskida sellega, et mina ei taha ja ei ole huvitatud, on automaatselt valikust väljas lihtsalt sellega, et polnud piisavalt vapper samuti.
Et mina ise ei julgeks väljendada, kui midagi tahan? Mis te teete nalja v?

Kuigi ühe kriteeriumi võiks veel anda: kui mees annab mulle palumata nõu, võib ta minna ja end põlema panna, mul ei ole tema suhtes enam mingit huvi.

Muidu on nii, et parandan oma värskeimat juttu ja omaenda soovituste arvessevõtmine on ikka väga abiks. Näiteks lahedate asjade sisseviimine - kui kõik on nõme, kes krt peaks tahtma sellest lugeda? Kohe, kui on nõmedusi, aga taustal ka midagi toredat, on lugu parem.

Natuke on veider ses suunas, et mu endapildis ei too mingit muutust kaasa, et miski asi on hästi läinud. Sest - sest see on ju möödas, loevad aga ainult need asjad, mis ees? Ja ees on see jutt, mida kirjutan, mitte mingi romaanivõistluse teine koht.
Romaanivõistlus on möödas. Tehtud,
Ei mõjuta midagi. Ka mu endapilti mitte.

Peamiselt mõjutab ikka see, mis on just praegu. Mitte miski, mis juba paar nädalat tagasi oli. Möödas, möödas.

Kommentaare ei ole: