teisipäev, 18. juuli 2017

Oi, unustasin pealkirja panna!

Olgu, Sanji on lahe, on.
Pealegi on ta blond.
Aga paistab, et Zoro on veel lahedam. Nagu VEEL lahedam.
Kui tal on vaba hetk, ta kas treenib või magab ja üldises plaanis on ta nii rahulik, nii tüüne, nii ükskõikne, et ma tunnen kõigega temas tugevat hingesugulust. Muidugi tal on ka tunded, ent need tõusevad nii pinnale, et ta neid tajub ja ilmutab ka, eriolukordades.
Ainult noh - maailma vägevaimaks mõõgakäsitlejaks ma saada ei igatse. Olen niigi piisavalt warrior.

Muidu Zoro rohelised juuksed on ka lahedad.

Ma ise olen kuidagi ... vabamalt võtmas.
Ei, mis, loomulikult olen ma kogu aeg väsinud ja teen oma jaksamise otsani asju, aga ma ei toimeta praegu juba nädal aega uut lugu läbi. Mu algne õigustus oli, et kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet, ent päevade möödudes sai sellest: "Aga kui praegu ei taha, miks ma pean?!"
Ootab veel veidi, kuni päriselt tahaksin lugu paremaks kirjutada. Midagi ei juhtu ju paarinädalase viivituse pärast?! Ei lähe maailm hukka, ei lähe.

No ja kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet ka.

Mu kirjutajaenesekindlus on selle romaanivõistluse teise kohaga kõvasti tõusnud. Enne mõtlesin küll, et kõigile ei saa meeldida, on nagu on, aga see oli natuke nukker mõte ning taustal pahameel teemal "ulmelugejale on täiesti kama karakterisügavus ja loo psühholoogiline tagapõhi, temale piisab, kui vene keeles ropendatakse ja kuskil on kosmoselaev, normaalse lugeja pihku aga mu looming ei sattugi."
Nüüd on tunne, et häh! Mina kirjutan, mida mina tahan, kui mulle endale meeldib, ongi minu isiklik eesmärk saavutatud ja pohhui muu!
Aga samas: see suhtumine on tegelikult ju ka juba paar aastat vana, et teen, mida MINA tahan?!

Ausalt, ma ei tea, kuidas uue maailmanägemise omandasin. Ilmselt mängis põhikohaga tõdemus, et niimoodi elades nagu enne, elasin ennast lõpuni, hukatusse ja ahastusse. Niimoodi ei saanud.
Praktikas tõestatult.
Olgu, proovime siis teisiti. Selle asemel, et kogu aeg teisi endast ettepoole seada, oletades nende arvamust hindamisel adekvaatsemaks, keskendun oma arvamusele, oma tunnetele ja kui teistel on probleem, väljendagu.
Mina enam ei oleta, et äkki on nõnda, siis võiks tal ju sedasi kergem olla, nii et teen, nagu temale võibolla sobivam!
Sest keegi ei tee seda mulle ja nagunii on võibolla.
Võidakse ka täiesti mööda oletada. Ma tean, olen ise oletanud.

Ei mäleta midagi, aga olen ikka natuke uhke, et mu rongiarmid
on kõik eespool

Pealegi teen nagunii sitaks asju. Liiga palju, praegu on ju suvi ning mul on lapseeast saati sees veendumus, et puhkamise aeg. Aga ikka on läbipugemiseks fikseeritud suurusega rõngas, mitte kumm, ja no kui ma suudan natuke veel, võin ju?
Alles kui ei suuda, on pohh, mis maailmas juhtub: MINA olen nüüd väsinud ja puhkan, tänan väga.

Näiteks täna: mõtlen, et võiks ringiga turule joosta ja maasikaid osta. Või siis väliujulasse minna - mulle ujumine väga meeldib ja kui ma oma värskelt tätoveeritud seljale (pilt on pooleli, üks seanss tuleb veel) vesti peale viskan, võin ju?
Oo, aga võiksin ju ka mõlemat teha? Erikson kaasa ujulasse ja - ma ju jaksan?

No vaatab. Praegu arvan, et jaksan.

P.S. See on nii tore, kuidas nad jaapani keeles "Oi" ütlevad. Seal on see LAHE sõna.

18 kommentaari:

notsu ütles ...

nagunii on võibolla.
Võidakse ka täiesti mööda oletada. Ma tean, olen ise oletanud.


vbla ma olen seda juba kuskil kirjutanud, aga sel teemal tuleb mul ikka meelde tõestisündinud anekdoot mu tutvusringkonnas.

Lähevad kaks mu sõbrannat-kursaõde teistega koos matkale. Jagavad telki.

Jõuab kätte telgipüstitamise aeg.

Sõbranna, kes ARMASTAB telke üles panna, laseb taktitundeliselt teisel telki püstitada ("kuidas ma teisele seda lõbu keelan").

Sõbranna, kes tegelikult üldse ei viitsiks telki üles panna, püstitab seda kangelaslikult ("kuidas ma nii vastiku ülesande teisele jätan".)

Läks mingi paar päeva-ööd, enne kui neil lõpuks jutuks tuli, kuidas kumbki telgipüstitamisse suhtub.

No ja siis nad muidugi vahetasid rolle.

Näide sellest, kuidas kangelaslik teise huvide esileseadmine võib hoopis sellesama teise tegelike huvide vastu käia.

väga väga naine ütles ...

Nääh, ei mingit väliujulat. Magasin NELI tundi?
Ma olen vist väsinud.

Rents ütles ...

Kle, uue tätoveeringuga peaks ikka nädalakese veest eemale hoidma ju.

väga väga naine ütles ...


Seal on veel see plaaster peal, mis vette lubab minna. Mingi ... mulle seletati seda "teise nahana, mis hingab". Sellega võib ujuda ja duši all käia, aint päikest ei tohi võtta.

väga väga naine ütles ...

Või siis kaks seanssi veel.
Üks NÜÜDSEST.

(hämmastav, vahel on ikka kõvasti valus!)

Ingvar ütles ...

Ma ei tea miks, aga minust on see ulmekirjandus ikka väga suure kaarega mööda läinud. Aga edu neile, kes seda ikka kirjutavad, see on kohe omaette skene vms.

Tekstile hinnangu andmise juures on üks veider koht veel siis, kui keegi A ütleb, tee nii, keegi B ütleb, tee naa.
Mida see autor siis mitme arvamuse vahel peaks tegema?

Üks asi veel. Täiesti mööda küsimus, kui lubate. Ei ole üldse blogiteema.
Praegu on ilmad nagu nad on, hommikul sajab, lõunaks juba pilvestub ja õhtul viirastub korraks päikest kah. Juulikuu, juhhuu!
Ma elan pm. pommiaugus, Haapsalus, siin müüdi maasikaid 4.50 eurikut kilo, kas see hind oleks hea, et osta üle viie kilo nt? Et talveks teha toormoosi sügavkülma. Või võib hind kukkuda, tõusta? Kas hooaeg hakkab alles või möödas vaikselt? Sortidest olid Sonata ja Polka. Polka pidi magusam olema, muud vahet ma neil ei tea. Ostaks kodumaist, poolakad olid ka kevadel müügis. Ei olnud suurem asi mari, kuidagi vesine ja lurr.
Kuna VVN-i blogi juba selline virtuaalne tugipunkt on, majakas, ja päris kõrge, siis võivad vastata ka need, kes asjaga rohkem kursis.

väga väga naine ütles ...

Mul on ulmekirjanduse osas veendumus, et see on kirjandus, dohh, mingit olulist vahet pole.
Aga no selgelt olen ma vähemuse hulgas selle seisukohaga.

Maasikate kohta ei tea muud, kui et eile Keilas oli ka hinnaga 3.50 kodumaist Polkat saada.

Ingvar ütles ...

3.50 on täitsa bro.

Eks ulme on ka ikka osa kirjandusest, miks ta siis ei ole.
Käisin paar aastat tagasi raamatukogus kirjaniketuuril, kus ütles üks KL liige, et eesti kirjandusel läheb väga hästi. Mistap ei ole muretsemiseks põhjust. Midaiganes seal ka ei mõeldud. Kuigi, kui meenutan, ei meenu, et ulmet väga arvustatud oleks perioodikas, see võiks küll rohkem olla pildil. Aga noh, kirjanduspoliitika jäägu selleks volitatuile, lihtne realugeja tahab ju lugeda head raamatut.

notsu ütles ...

Ka Tartus oli 3.50 Polkat ja lisaks müüs keegi sildiga "moosimarjad" ka 2.50. Need ei paistnud mitte eriliselt lödid, vaid pigem hoopis valge põsega. Keegi teadis rääkida, et tänavu mõnel tulevadki valged või osaliselt valged maasikad, ei lähegi punaseks, süüa sünnivad ikka.

notsu ütles ...

VVN, ma jagan seisukohta - et kirjandus on kirjandus, loeb see, kuidas, mitte see, millest. Ehk Kiviräha sõnul, "hea on hea ja junn on junn".

Selles mõttes teeb mind.... kuidas seda nimetadagi, žanrisektantlus? mind nukraks. kahtlustan, et see on üks põhjus, miks Orpheuse Raamatukogu väljaanded kohati nii jubedate kaanekujunduste all kannatavad, nagu poleks neil üheksakümnendad ja arvutikujunduse lastehaigused kunagi lõppenudki. et justkui "raamatukujundus" ja "ulmeraamatu kujundus" oleks kaks täiesti ise asja.

see peletab ju sektivälised lugejad eemale ja sellest on kahju, kui on hea raamat.

Ingvar ütles ...

Tänab notsut info eest.

Et siis: kaubanduslik välimus tuleb kasuks nii raamatuile kui ka maasikatele, mis kapitalism see muidu on.

notsu ütles ...

raamatute puhul ma kahtlustan, et ka Orpheuse Raamatukogu kujundus lähtub kaubanduslikkusest -lihtsalt on mingi ettekujutus, mis ulmelugejat ligi tõmbab. ega mõelda üldse sellele, et on olemas lugejaid, kes loevad igasuguste žanride kirjandust, sh ulmet, aga amatöörlik kujundus jätab neile mulje, et ka sisu on amatöörlik.

oleks hea lasta end sellistel asjadel mitte häirida, aga raske on. nt vahepeal oli üks raamatusari, kus tõenäoliselt oli väga häid raamatuid - õigemini, pmst ma teadsin, et ongi head raamatud. aga kirjatüüp oli selline, et tõukas mind eemale (ja ei, ma ei räägi kids sansist). Lihtsalt oli selline, et lugemine nõudis visuaalset pingutust ja tekst muutus mõnevõrra läbipaistmatuks, vahtis mulle näkku. Ilmselt sain kogeda seda, mida muidu kogevad üldiste lugemisraskustega inimesed. ses mõttes empaatiaharjutus.

Ingvar ütles ...

Aga notsu, kui juba nii lahkelt räägid kujundusest, siis küsin hoopis kogemuste kohta: mis teeb raamatust hea raamatu, eraldab teda vähemheast?

notsu ütles ...

sisuliselt või?
oih, see on kole pikk jutt ja seda annab nii mitut moodi väljendada.

minu jaoks on üks oluline asi hea kirjutus. mis on muidugi väga väheütlev kriteerium, sest võib olla väga erinev - omal moel võivad nauditavad olla nii Curzio Malaparte või Juri Oleša barokne stiil kui ka näiteks Celati või Bellow vaikne kirjutuslaad või Austeni peen iroonia. Oskar Lutsu vaimustav kõnekeelsus või Oscar Wilde'i dekadentlik maneerlikkus. vbla tuleks siin öelda, et kirjutuslaad teeb sisuga koostööd.

(ja see on ka kohutavalt maitse asi - Oscar Wilde on ühe jaoks stiili tipp, teise jaoks jälestusväärne.)

teine sama väheütlev märkus: et ei tohi jääda muljet, et on sulepeast välja imetud; et lugedes ei tekiks tunnet, et autoril ei olnud kirjutamisega muud plaani, kui et ta tahtis kangesti raamatut kirjutada ja pigistas selle siis endast välja. ka väiksemas plaanis - isegi üldiselt hea raamatu puhul hakkab negatiivselt silma, kui autor on mingi episoodi sisse punnitanud lihtsalt selleks, et see seal oleks, ilma et seda terviku seisukohalt tarvis oleks - või isegi kui see tervikut rikub (Pratchett on selle all kannatanud, nt ohverdades kohati naljale karakteriloogika).

Sisuga on juba nii ja naa, rohkem nagu maitse asi. Nooremana olin mingite asjade suhtes kriitilisem, nt ei sallinud ma põrmugi sentimentaalsust ja Dickens oli seega üsna vastuvõetamatu. Vanemast peast olen ma selle vastu leplikumaks muutunud; ja hakanud ka nt Poe irratsionaalsust rohkem hindama. Teisest küljest jätab osa romantikat, mis noorena erutas, nüüd kuidagi külmaks, tegelased, kes enne tundusid vaimustavalt kirglikud jne, tunduvad nüüd lihtsalt lollakad ja käivad pigem närvidele, kui äratavad imetlust. Ilmselt on raamatuid, mille lugemise jaoks on õiget vanust vaja, mis iganes see siis konkreetse inimese jaoks peaks olema. Või siis tekivad eri vanuses eri reaktsioonid. Sellist rõõmu, nagu jalaga-persse-huumor minus väikese lapsena äratas, ta mulle arvatavasti enam tekitada ei saa (kui ma olin väike, siis pakkusid mulle "Don Quijotes" palju lusti stseenid, mille juures ma nüüd tunnen pigem kaastunnet ja piinlikkust).

vbla saakski öelda, et halb kirjandus on laiemas mõttes porno. et esiteks ei ole vormile tähelepanu pööratud, sest põhiline on sisu; ja teiseks ei taotle ka sisu kunstilist üldistust või mingi erilise maailmanägemisviisi edasiandmist või lugeja pilgu avardamist ega isegi sidusa loo jutustamist, vaid on puhtalt ihade rahuldamise peal väljas. Olgu siis lugeja või autori enda ihade. Mentaalse pihkupeksmise jaoks. Siia alla kuulub suurem osa otseses mõttes pornot, aga laiendatud mõttes ka hulk armastusromaane ja lamedaid seiklusjutte, nt nagu omal ajal Pioneeris või Põhjanaelas ilmunud koomiks "Vampiiride planeet". See oli vähemalt laste tehtud ja sellisena okei, las harjutavad, käsitööoskus arenebki tegemise käigus; aga kui samal tasemel asjad tulevad täiskasvanud kirjaniku sulest, ei pea enam selliseid mööndusi tegema.

selline materjal võib muidugi ka teadlikult porno olla. nii on ausam.

väga väga naine ütles ...

Mul on peavalujärgne nõrkus, aga tundub täiesti pädev jutt =)

Ingvar ütles ...

Põhiline on juba ära öeldud, ega siin suurt lisada enam pole. Eks lõppude lõpuks on kõik maitse asi. Ei ole olemas sellist nähtust, et üks asi on objektiivselt hea või halb. Palju määrab ära ka konteks.
Koolis pidin lugema kohustusliku kirjanduse kavas "Vanameest ja merd". Ma saan aru, et kuulus nimi ja puha, aga põhikoolis tundus selle läbi lugemine ikka eneseületusena ruudus. Tuleb tunnistada, et igal raamatul on oma aeg.

Jah, vormi ja sisu koostoimet ei saa alahinnata, üks on ühe, teine teise teenistuses. Siingi võib esineda ebakõlasi, ei soovi ju keegi lugeda jutustuse pähe miniatuuri ega haiku asemel vabavärssi, nagu ostes poest magusaid viinamarju avastada kodus, et need on hoopis hapud.

Kui öelda ainult üks sõna, millega iseloomustada lugemisjärgset seisundit, siis on see - mõju. Mõju, mille kaudu avaldub toime, ilmneb elamus.
Ei saa raamatut käest, keerad uue lehe, mis saab edasi - need on ju tuntud fraasid.
Näiteks musketäre lugesin õhinal, ja seda veel kolmkümmend aastat pärast filmi nägemist, ning ei kahetse.

Ajastu kui konteks dikteerib samuti üht-teist, mis ei ole nõue, pigem eeldus, et autor kirjutab kaasajast kaasajale kaasaegselt.

Mõned kuud tagasi ole ETV pealt eluloofilm Paulo Coelhost. Seal küsiti tema käest, miks sa raamatuid kirjutad. Vastus oli lühike: selleks, et inimestel ei oleks igav.
"Alkeemikut" kunagi lugesin, täitsa meeldiv tundus. Mis sest, et see ei ole ju muud midagi kui Peet Vallaku novelli "Korvitegija Siimu õnn" ümberjutustus, ikka oli tore. Nende lähenemine loole kui niisugusele oli lihtsalt erinev, üks kasutas maagilist, teine kriitilist realismi.

Lõpetuseks meenus veel üks kriteerium, millele aeg-ajalt vihjatakse, nimelt meelespidamine ehk happeproov (Peter Brooki väljend). Hea raamat jääb meelde, aga vähemheaga juhtub nii, et homme ei mäleta, mida üleeile sai loetud, kuid lugeda nagu tahaks.

Kaur Virunurm ütles ...

notsu oskus asju sõnastada on hirmuäratav ja kadedaks tegev, eksju?

RJ on ainus pornostaar, keda ma nimepidi tean. Nii et hea valik, Ritsik :)

notsu ütles ...

ma juurdlesin vahepeal veel selle üle, mis teeb kirjutuse heaks. või sellele, mida tähendab tähelepanu vormile. ilmselt ei saa ükskõik, mis sisust teha head teost, kui see on üleni vormitu. aga vormi saab anda nii paljude eri asjadega, nii mitmel eri tasandil.

kuna ma loen just ühe "Sõrmuste isanda" esmalugeja esmalugemisblogi, siis on see näide mul varnast võtta - ma ütleks, et lause või lõigu tasandil on Tolkieni teksti vorm kõikuva kvaliteediga (kuigi ma ei oleks tema stiili peale kaugeltki nii kuri kui Moorcock oma "Eepilises Puhhis"), aga ometi on tal üks väga tugev vormioskus: tugev tajutav makrorütm - kuidas jutustatud sündmused ise omavahel rütmi ja riimi, sünonüümiasse ja antonüümiasse asetuvad.

Dickensil seisab jälle süžee kuidagi juhuslikult koos, aga tal on õudselt hea oskus tegelastele isikupärane hääl ja nägu anda.

Ja nii edasi - kellel on hea lause, kes paneb lõigu lausetest kokku sama kaunilt kui lühipoeemi, kellel on superhea dialoog, kes valdab hästi miinusvõtteid (ehk oskab oma kirjutuse nii nähtamatuks teha, nagu kogeks sa lugu päris vahetult)...