laupäev, 1. juuli 2017

Pisikesed pisiasjad

Olen jälle unustama hakanud.
Olgu, seda on nelja päeva jooksul juhtunud kolm korda. Panin tabletid kuhugi mujale kui tavaliselt. Polnud kindel, kas ma tol päeval rohtu võtsin (kuulge, see oli esimene kord 2 aasta ja veel paari kuu jooksul!) Asetasin poolelioleva raamatu tagurpidi lauale ja pärast leidsin ta nii, kuigi muidu panen alati midagi järjehoidjaks vahele, mitte ei riku raamatut - ja mul on selle üle nii hea meel!
Sest automaatsus hakkab tagasi tulema, kõike ei pea teadlikult tegema. Emake maa, kui tore!
Teen mingeid asju automaatselt.
Mis see on mingi - puudus nagu või?!
On nii kuradi lõõgastav, kui kogu aeg igast oma liigutusest teadlik pole vaja olla, ust avama hakates mõelda "Nii, link. See tuleb alla vajutada", et lihtsalt saab elada ja teha, pidevalt mõtlemata.

Kuigi ma olen eluaeg mõelnud rohkem, kui see inimestele tavaline on ilmselt. Kuidas rääkida tõtt, nii et seda usutaks? Kui tahtsin midagi varjata, keegi kurat ei saanud mu saladusest aru, sest kui ei tahtnud varjata, ma teadlikult pidin mõtlema, kuidas teha nii, et aru saadaks.
Mul on käitumisega alati olnud nii, et teadlikult käitun. Miski ei tulnud sujuvalt ja iseenesest.
Või mis, isegi kui teadlikult käitusin omast arust arusaadavalt, sittagi.
IKKA ei saadud aru.
Mu järeldus on, et ju mul polnud kogemust, mida teha - ja inimestel mu ümber polnud ka kogemust, mille pealt otsustada, et olgu, nii on nüüd, tegutsegem vastavalt.
Elukoolitus, täiega teema.

Aga kempsus vee tõmbamine, käsitsi kirjutamine, arvutihiire kasutamine - need ikkagi olid automaatselt tehtavad. Vahepeal olen kõike seda teadlikult teinud, kogu aeg teadvustanud, iga liigutus oli arvel - ja nüüd VIIMAKS ilmneb natuke automaatsust. Et ei mõtle, lihtsalt teen.
Nii kuradi meeldiv!!!!
Ei tea alati täpselt, millise One Piece'i episoodi juures olen? Täieline pisiasi, on ju :D (Kuigi ausalt, see võib tulla näiteks sellest, et ei vaatagi, mitmes. Aga paar korda olen unustanud arvu jälgida, nii et see loeb unustamisena ka - kuigi enamasti oletan hiljem õiget episoodi otsides õigesti. Kahel korral olen ühega mööda pannud.)

Kas kuidagi on muutumine mu ajus seotud ka sellega, et jalad nii kõvasti valutavad, ei tea.
Nagu - ma ei saa valu pärast vahel magada. Mis mõttes? Peaaegu kolm aastat on Rongist möödas ja NÜÜD siis?
Ikka veel pole vastik valu, on tüütu valu - ent nii tugev ta nagu ei ole vähemalt mu mäletamist mööda (ses osas oma mälu päriselt ei usalda - subjektiivse kvaliteedi väga tasapisi muutumine ei olegi alati märgatav) varem olnud.

Kuna mu rahu lapseküsimise osas tõusis hüppeliselt koos avastusega, et saan endale loote kõhtu ka osta, kirjutasin öise aktiivsuspuhangu käigus ühele ja küsisin talt last. Ta ei ole veel vastanud, nii et on põnev oodata, mis ütleb. Saate aru, koos avastusega, et on teisi võimalusi, julgen juba loota ka, et keegi nõus on! Enne ... enne küsisin põhimõttel "küsida ikka võib", ent lootus, et keegi nõus on, oli praktiliselt olematu.
Kuigi mulle meeldis kenasid, vapraid ja avalaid mehi välja kutsuda, kui nad tulid.
Üks ei tulnud, lubas küll, aga peale kolmandat meenutust loobusin: ilmselt ta ei taha, kuid öelda ei julge.
Oeh, vapper ... aaa, aga mulle meenub, et oletasin mingite fb killukeste põhjal (keegi ütles mehele, et "tulge meile siis külla ometi!" avalikul seinal), et ilmselt ta on nüüd suhtes.
Sest "tulge".
See nagu viitab rohkem kui ühele inimesele.

Mida kohutavalt avameelset veel öelda ..? Peab tõdema, et nagu pole rohkem midagi.
Või ei, mul on nüüd tätoveeringukavand (mittedigitaalne, ei saa näidata) ja esimene aeg paigas. Üldiselt olen küll rohkem naine ütlema "ma tegin" kui "kavatsen teha", ent kui keegi jälgib, siis - tegevused käivad vähemalt sel ja lapsesaamise rindel.
Eks ma seinte värvimisega tegelen, kui aega üle.

Kommentaare ei ole: