pühapäev, 30. juuli 2017

Vestluserror (ei ole "vestlusterror", lugege hoolikamalt!)

Oijeh.
Jõudsin just tagasi paadiretkelt ühele Eesti ilusatest väikesaartest, tegin ahjus grillvorstid ja poest ostetud kartulid soojaks, kohvi tegin samuti ja kui nüüd jaksan veel veidi, jutustan teile natuke vestlemisest ja mis on minu kohutav mittesuutmine seal sees.

Alustuseks lugege nt Murca muuhulgas ka vestlemisteemalist posti.

Nii vist ekstraversetel normaalseltel inimestel käibki.
Või noh, ma ka umbes sedasi olen arvanud ja kõlab õigesti.

Nüüd räägin, kuidas ebanormaalsed (vbla seepärast nad ongi?) introverdid üleni hädas on selle tehnikaga.
Jälgisin sel saareretkel ennast ja teisi ning sain TÄPSELT aru, miks vähegi suuremad seltskonnad on mulle kurnavad ja miks ma seal suhteliselt vaikne olen, kuigi üldiselt mus pole mingit häbelikkust ega esinemishirmu. Seekord mulle pealegi meeldisid juba ette kõik osalejad v.a. meie kapten, keda nägin esimest korda, ent kes oli nägus noor mees ja inimene peab ikka päris ebameeldiv olema, kui ta on "nägus noor mees" ja samas mulle ei meeldi.

Ikkagi oli nüüd tühja majja saabudes selline "oeh, viiiiiiiiiiiiiiimaks saan puhata!" meeletu kergendus.

Enamasti, nagu Murca kirjutas, tahavad inimesed rääkida ja teiste juttude ajal mõtlevad, mida ise järgmiseks jutustada. Aga paraku - mina ja minusugused ei taha niivõrd RÄÄKIDA, kuivõrd ET MEID KUULATAKS.
Mis tähendab, et kui tekib üürike paus ühe rääkija ja teise rääkija vahel, me mitte ei sukeldu oma looga esile, vaid ootame, et keegi meie või meie seisukoha vastu huvi tunneks. Kui ei tunta - selge, las siis räägib see, kes rääkida tahab, mina võin vait olla. Sest näha on, kuidas ma ei ole teistele nii tähtis, et mu jutu vastu huvi tuntaks.
Ei, ega ma mingi pirtsakas pole, kui juttu tekib paus ja see venib juba üsna pikaks, ma räägin hea meelega ka midagi eelmise teemaga seotut, kergeid teemasid nagu loetud raamatud või nähtud loomad üldse välja jätmata. Mul ei ole ses osas tõrget - aga mida suurem seltskond, seda ebatõenäolisem, et tekib selline pikem paus. Kõik tahavad rääkida ja meie, kes me tahame mitte rääkida, vaid et meid kuulataks, kuulame teisi, kuulame teisi, kuulame teisi ja väsime lõpuks väga ära.

Sest keegi kurat ei taha meid kuulata ja me ei taha tähelepanu pärast võistelda, sest emotsionaalselt korda läheb minusugustele teiste huvi meie vastu, mitte meie reageerimiskiirus, hääle valjus vms täiesti ebaoluline detail, millega rääkimisvõistlusel teistest ette jõuda.
Me ei taha võistelda tähelepanu pärast, me tahame niisama ja võistlemata.
Ma tahan, et mind vajataks - jaa. Aga mitte anonüümse ühikuna, ei taha olla kepikas naine või rahakott, vali hääl või hea söögitegija, tahan, et vajataks ja tahetaks spetsiaalselt MIND.
Mind.
Mind!

Väikesed seltskonnad on ses mõttes paremad, et pole sellist massilist rääkidasoovijate hulka ning pausid tekivad kergemini. Lisaks tahan üsna igale küsimusele vastata, mul siis on hetkega meel rõõmus, et kedagi huvitab. Kui keegi juba küsib midagi, on mul peas rist kirjas, et oh! tasus suhtlemispingutus ära!
Väikestes seltskondades ollakse aga kuidagi üksteisega rohkem seotud ja küsimused tulevad kergemini.

Ja siis on veel kolmas olukord, milles räägin. (Esimesed kaks siis "keegi küsib" ja "tekib paus".)
Kui miski nii kõvasti kripeldab, et tahaks jagada, teist arvamust kuulda, asjad ei klapi ja halb on olla.
Muidu kuulan teisi, aga kui miski kogu aeg segab, ärritab, kisub - vat siis räägin välja. Mis mulle nii wtf oli rongialla mineku järel inimeste reaktsioone saades: kui mina juba räägin ilma küsimata, kripeldab asi mul järelikult kõvasti. Mis mõttes ei saadud aru, et mul väga halb oli?!

Kirjutades on teine asi - kuna keegi ei pea lugema ega reageerima, kui ta ei hooli ja teda ei huvita, mul ei ole kirjasõna kasutamise ees "neid ei huvita" tõrget. Aga rääkimine, füüsiline sõnade häälega moodustamine eeldab üldiselt, et tajun teist inimest vahetult või telefoni kaudu ja sel juhul üldiselt räägivad need, kellel kas miski väga kripeldab (inimeste puhul nagu mina) või kes lihtsalt rääkida armastavad (ekstraverdid?)
Sest ma ju tajun seda, mida teised tahavad, jumalauta, ja kui automaatselt toimin, teen, mida teised tahavad! Enda tahtmiste järgi toimida nõuab teadlikku arusaamist, mida just hetkel tahan - no ja ausalt. Ma ei taha ju ainult rääkida!
Ma tahan, et mind huviga kuulataks!
Aga seda ma ei saa kuidagi ise teha, see sõltubki teistest. Kui ei kuulata, ei kuulata, selge.

Mul läks väga väga väga kaua, et aru saada, miks inimesed räägivad oma headest koolihinnetest või töökogemustest või möödunud üritustest. Sest minu peas toimus "sa räägid, ilma et keegi küsiks, niisiis sul kripeldab miski, aga samas kõlad rahulolevalt - mis seal taga siis on, mis segab ja valus on?!"
Ja alles üsna hiljuti taipasin, et inimesed räägivad, sest neile meeldib rääkida. Lihtsalt omaenda hääle kõla on tore.

Ühest küljest: ma ei saa sellest aru.
Teisest: oot, kas ma praegu tegin intro- ja ekstravertide osas mingi uue avastuse v? Et seltskonnas väsimine on sellest, et sind ei kuulata, samas seltskonnast energia saamine ilmneb neil, kel polegi vaja, et kuulataks, rääkimisest saab laksu kätte?

Sest minul ei ole huvi rääkida, kui mind hoolega ei kuulata, vaid hoopis oma jutu peale mõeldakse. Annan siis seda, mida ise tahaksin: kuulan teisi.
Aga sel kuidagi ei ole toimet, et mind seepeale rohkem kuulataks. Lihtsalt inimeste jaoks muutungi "selleks, kes on vaikne".

Kas ja kus on lahendus, mõtlen.
Mul selgelt ei ole elu veel selge =)

15 kommentaari:

  1. Polegi nii mõelnud, huvitav vaatenurk. Näe ma kuulasin sind praegu huviga!
    Ja nüüd tuleb - aga minul on nii- osa 😊.
    Ma eeldan ainult 4-5-7 lähemalt inimeselt, et nad võiks tahta kuulata, kui ma räägin. Niisiis seltskonnas kah olen enamasti "see vaikne". Millest pole midagi, sest inimesi kuulata on ka enamasti huvitav.
    Mu meelest 4 inimest on piir, kui saab üksteist võrdse tähelepanuga kuulata, üle selle läheb juba asi ebavõrdseks, st keegi on paratamatult vait või tekivad väiksemad vestlusgrupid.
    A õnneks on blogid, kus kuulama tulevad ainult need, kes tõesti huvituvad.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Njah. Võibolla.
    Mul on oma teistetajumisvõime mõõtkavva panemisega ikka raske, sest isegi koos teadliku mõttega "enamik teisi tajuvad ümbritsejaid palju halvemini kui mina" tuleb ikka peale tunne "peaaegu kõik on ju nagu mina!"

    Sest mina ei suuda end välja lülitada. Kui minuga räägitakse, ma kuulan.
    Ainult kui väga ilmne ja järjepidev on, et mitte miski, mida mina teen või ütlen, räägitavat ei muuda (krdi surnud vanaema mul!), natuke saan. Aga ainult natuke.
    Kui Haapsalus haiglas olles kuulasin ka sama palati teise patsiendi (kes magas) raadiost tulevate laulude sõnu ja morjendusin neist, sain aru, et SEEEE normaalne ei ole. Võtsin sisse ikka, aga samas vähemalt püüdsin end kaitsta, mõtlesin eraldi, et keegi kurat ei mõtle mulle, seda praegu raadios mängides, laulukirjutaja ei mõelnud mulle, "Love is all aroud" ei ole kuidagi mõttekas asi, mille peale vihastada ning end kohutavalt tunda. Aga kui inimene näost näkku räägib minuga, ma ei suuda mitte kuulata ja süüvida.
    Ma lihtsalt ei suuda.

    VastaKustuta
  4. Hea tähelepanek, kaldun nõustuma, introvertide ja kuulatud olemise koha pealt kindlasti (aga võib-olla on see ka keskmisest empaatilisemate eripära), ekstravertide hingeelu ja toimemehhanisme nii hästi ei tunne. Ja ma kaldun ka automaatselt eeldama, et inimesed on nagu mina ning kuna mina kuulan, kui räägitakse, täie tähelepanuga ja kaasa mõeldes, mitte oodates, et saaks vestlusvooru enda kätte haarata (ja nii on ka huvitav, ei peagi ise alati rääkima). Aga lähedastelt inimestelt ootan, et nad vastaks samaga, kuulaks päriselt, küsiks ja kui nad seda ei tee, siis on muidugi kiire tulema järeldus - ei huvita, järelikult ei hooli.

    VastaKustuta
  5. Ma ka õppisin mitte-väga-ammu vanu inimesi kuulates nende räägitavat mitte täie tähelepanuga jälgima. Ilmselt yks osa seltskondlikust väsimusest minu puhul tuleb ka sellest, et palju jutuvadasid on käimas ja ma _pean_ valima, kuhu kuulata.

    Ainult et kui inimesi on vähe ja keegi midagi justkui ei räägi, siis ma võtan ja räägin ruumitäiteks sageli. Sest kui on rohkem kui umbes kaks, peaks ju mingi jutulõng kusagil õhus olema? Keegi teine ei ole seda hoidma aitamas? No siis tuleb ise teha... Samal ajal oleks mul sadamiljoon korda huvitavam selle asemel teiste juttu kuulata. Teiste juttu on enam-vähem alati huvitav kuulata, kui see on midagi-gi uut. Korduvat infot ei salli ja kui see ei ole just lugu, mida nyyd ka teistele-peale-minu räägitakse, siis peatan ka: "Seda sa oled juba rääkinud." Sest enamasti mulle ei tule pähe, et see võib ebaviisakas olla.

    VastaKustuta
  6. Sa räägid nii, et endal ei ole huvitav?!?!?!
    Vait ei tahaks olla selle asemel v?!

    VastaKustuta
  7. Endal huvitav... Endal on meeldiv, kui vägalähedane seltskond ja kuulamine ja muu hea, mida sa väga tabavalt kirjeldasid. Huvitav on, kui keegi esitab kysimuse/mõttekoha, mida ma varem 'näinud' ei ole. Sest siis ma mõtlen samal ajal kui räägin.

    Vähe ei tahaks vä!?! Aga vaikus nähtavasti ei ole see, kuidas yhiskond yldiselt töötab, miska vaikida on normaalne omaomadega. Mitte siis-seal, kus maailm näeb. Vähemalt ehitasin ma endale kunagi sellekohase mudeli pähe - kui on seltskond, siis peab olema mula. Ei ole sellist asja, et kõik neli-viis inimest lihtsalt istuvad ja passivad. Aga see on nagu grupitööylesanne - kui keegi teine juhiks ei hakka, eks ma siis pean hakkama, tegemata ka ei oska jätta...

    VastaKustuta
  8. ma tajun samuti seda grupitööülesannet.

    mitte igaühega - mõne inimesega võib südamerahuga koos vait olla. aga mõne teisega on vaikus piinlik, võib-olla sellepärast, et temal on kellegagi koos vaikides piinlik.

    või kukub ka vestlus kuidagi piinlikult ja kohmakalt välja.

    See on põhjus, miks mul on sageli kergem just suures seltskonnas: vastutus suhtlemise nauditavuse eest ei lange ainult minu õlgadele, on selline tunn, et "ah, küll keegi teine teeb," ja kui kõik lõbusalt lärmavad, paistab, et neil on ilma minu jõupingutustetagi lõbus, tore, mina saan puhata.

    Selline teistmoodi introvertsuse vorm, mis otsib suurest seltskonnast võimalust inimestega tegelemise vastutust jagada.

    Need inimesed, kellega mul on hea tête-à-tête olla, peavad palju tuttavamad olema kui need, kellega on okei ühes ja samas suures seltskonnas olla.

    ja nende piisavalt tuttavatega - vat nendega võin lausa eelistadagi tête-à-tête olla.


    *

    Rääkimise vajadusest: mul on seda kahes variandis.

    Üks: mingi info põletab nii kõvasti sees, et ma PEAN seda kellelegi väljendama, olgu kirjalikult või suuliselt. Ei pea üldse isiklik info olema, ma võin sama hästi põlema minna sellest, et lugesin artiklit, et "äkki on hoopis taimed inimesed kodustanud". Sellises olekus ei ole mul teiste n.ö tellimust rääkimiseks vaja - nad ei saagi mult ju seda juttu veel tellida ja sellest ette huvitatud olla, nad veel ei teagi, aga kohe saavad teada! kindlasti neid huvitab kohe, kui natukenegi kuulevad, sest see on NII HUVITAV! mõtle, TAIMED KODUSTASID INIMESE!

    Sellega käib kaasas pettumusi, kui too teine (või teised) ei lähegi põlema, aga pettumused lähevad ruttu meelest, kui ma uuesti millestki põlema lähen.

    Kirjutamine sobib ka - mis te arvate, kuidas mul muidu sarikommentaarid juhtuvad? läksin põlema ja ei suuda kirjutamata jätta! aga kui mul on parajasti inimesed ümber ega ole kirjutusvahendeid käepärast, tundub rääkimine lihtsam ja kiirem moodus maailmale NII HUVITAVAST asjast teada anda. Ma trükin küll suure parinaga, nii et klahvid teevad trrrr, aga rääkida oskan ma veel kiiremini.

    Kaks: mul on vaja mõtlemise ajal mõtteid väljendada, sest kui ma mõtteid endast väljapoole ei pane, ei võta nad selget kuju ja jooksevad kergesti tsüklisse. Jällegi, selleks sobib ka kirjutamine, aga eks ma võtan selle meediumi, mis parajasti käepärast on.

    VastaKustuta
  9. infojagamiselevusest - pmst mul pole vaja, et huvi tuntaks minu vastu, vaid tolle põneva info vastu. ja kuna mulle tundub suurem osa infot automaatselt põnev, pean ma tõsist vaimset tööd tegema, et aru saada, et teistele järsku ei tundugi - niisama lambist kipun eeldama, et kõigil on põnev.

    VastaKustuta
  10. Huvitav, mul ei ole vaitolemises osas üldse mingit tõrget ... aa, aga see on uus asi tegelt, pealerongi värk. Enne natuke oli, õige jah. Aga mõtlesin mingid stampküsimused välja seks puhuks ja siis ei olnud probleemi.
    Minu vanad stampküsimused: "Oled sa õnnelik?" - "Aga miks?"
    "Tahad sa lapsi?" -"Aga miks?"
    "Mida sa teed, kui mitte midagi ei jaksa teha, aga magada ka ei taha?"

    VastaKustuta
  11. Aa, ja selle peale ma sõnades ei reageerinud, lihtsalt noogutasin arusaavalt mõttes, et hea vestlus on mõtete edasi-tagasi lendamine, vastastikku söötmine ja põrgatamine, ja just: ka iseoma mõtted saavad vormi ja kuju, millega nad teha arusaadavaks mitte ainult teistele, vaid ka endale.
    Pean küll tõdema, et sedasorti vestlused tekivad ja õnnestuvad mul rohkem skaibi- või muus sõnumikastis. Sest elusast peast võtab juba tes(t)e inimes(t)e kohalolu mult olulise protsendi vaimset jõudu maha: näoilmed, hääletooni vaevumärgatavad muutumised, kuhu suunas pea pöördub - kõik on ju info!

    VastaKustuta
  12. See agaminul tüüpi "vestlemine" ei toida ekstraverti (st mind) ka. Mul on seltskonnast toitumiseks vaja ikkagi inimeste kohalolu. Aga sellises kõnekordade vaheldumises on kohalolu küllaltki vähe. Niimoodi võib natuke aega jutustada, aga kui kellegi lugu on piisavalt inspireeriv, võiks muarust sealt edasi liikuda mingi teist laadi ühisloome, ühise olemise peale. Küsida juurde. Mõtelda kaasa ja juurde. Või arutleda. Või oletada. Või nalja (või laulu või mängu või tantsu) teha.

    Seoses notsu jutuga kohustusest võtta kogu seltskonna meelelahutust oma õlgadele. Vahel arvatakse, et see on just ekstraverdi asi. Sest ta on mõnikord võtnud ja edaspidi tunneb ka justkui sundi. Ja kui ongi päriselt kurb ja väsinud ja tahaks, et seltskond turgutaks, on maru raske, kui see energia üleval hoidmine on ju ka ülesandeks.
    Heh. Kunagi keegi rääkis, et grupiseks on hästi tore, sest seal saab ju viilida.


    Üldiselt kui mul juba jääb aega, et analüüsida seltskonnas vestlemise mustrit ja algoritme ja arutuid norme ja inimeste pealetükkivaid minasid, siis pole see eriti hea seltskond. Eriti heas seltskonnas ei jää selleks aega, sest nõnda tore on olla.

    VastaKustuta
  13. Haa, et siis selline kuulamist mittesisaldav vestlus ei anna kellelegi midagi!
    Krt, ja mõtlesin, et olen mingi haruldane =P

    VastaKustuta
  14. äkki selline "agamul"-vestlus tuleb juba ise siis, kui kõigil on üksteise seltskonnas natuke igav ja siis hakatakse suurest igavusest esinema?

    VastaKustuta
  15. "mina ja minusugused ei taha niivõrd RÄÄKIDA, kuivõrd ET MEID KUULATAKS."
    Suur tänu, et minu eest sõnastasid ära ühe minu siseelu segaduse!!!! Nii ongi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.