kolmapäev, 2. august 2017

Julgen loota

Oot, juba on august?
Kõik asjad, mille panin mõttes ootele "augustis tegelen", tulekski nüüd tasapisi ära teha.
Oi.
Aeg ikka tormab, kui pole midagi erilist kindla tähtajaga oodata. Täitsa veider.
Suvi saab ka läbi, enne kui päriselt alanudki on - hekis mu maja küljelt üle tee on paar punakollast kohta. Muidu kiristaksin hambaid teemal "kliima soojenemine", ent on meeles, kuidas mu lapsepõlves oli samasuguseid pea lumeta talvesid ja jahedaid suvesid ning siis polnud kliimasoojenemist süüdistada võimalik.
"No nii on" ja sai sellega elatud.

Ja juba mitu päeva on soe olnud. Eile vaatasin õuekraadiklaasi ja see näitas 24 kraadi! Palavus lausa!
Näeme. Võibolla tuleb soe august.
Lemmikosa aastast on vaid hingetõmbe kaugusel. Öösel tõstan pilgu kauaks-kauaks taevasse ja näen seal korraga arvutute tähtede külma kuma läbi sooja pimeduse.
Varsti saabub ka õunahõng, nagu oleks ümberringi tuhat avatud naturaalse siidri pudelit,  valgus muutub kuldsemaks, värvid tugevamaks, suvi pole läbi, vaid hõõgub.
Hõõgub.

Sain tükikese tööd. Tuli koju kätte, ise ei pidanud midagi otsima.
Mu meelest nii võikski asjad käia. Sest teen ju alati nii hästi, kui suudan, aga see töö taga ajamine, "laske, ma annan oma parimat teie heaks" on jama.
Nemad (need anonüümsed "nemad") võiks ise tahta, et nende heaks rühmaksin, ja minu tähelepanu püüda. Mitte et mina selleks mägesid peaks liigutama, et saaks aga rohkem pingutada.
Midagi nagu ei klapi sedasi. Phmt sama imelik, kui maksta raha, et mulle rõvedalt haiget tehtaks.
Aga no kui töö tuli koju kätte, teen rõõmu ja vaimustusega.

Ei, muidugi on mu loovkirjutamine ka töö, pff. Aga kuidagi ei näe teist sellena, olen nii harjunud mõttega, et see on hobi, mida oma lõbuks teen. Mis ma saan RAHA selle eest? Nagu rohkem kui 150 eurot kõigi vaesuses elamises tekkinud hädakulude katteks?
Oi.
Uskumatu ...
Kuidagi on ajalehele kirjutamine rohkem "töö" mu meelest.

Kuna "augustis tegelen" oli ka kunstliku viljastamise asjade ajamiseks määratud, panin arsti juurde esmase aja kinni.
See on faking oktoobri alguses! Nagu - miidaaaaa?!?! Minu eesmärk saada "selle aasta lõpuks tita kõhtu" muutus just raskemaks saavutada.
Krt, mis ma ootasin, et saan aja kuu aja pärast v? Ja siis veel kuu ning protseduur tehtud?
Vist ootasin jah.
Hm.
Nojah, eks ma siis eksisin.
Noooooooojah.
Oot! Aga ipatsient-portaalis üldse ei saa viljatusravi-arstide juurde registreerida, ma valisin tavalise naistearsti! Äkki peaks (judistab end kerge õudusega) HELISTAMA ja ikka õiget doktorit püüdma?!?
Olgu, täna on hilja, aga homme saab tehtud.
Sest mis on kõige halvem, mis võib juhtuda, kui helistan? Et pean end natuke enne kokku võtma. Aga kui mitte telefoneerida, võin täiesti vale arsti juurde minna, kes ütleb kahe kuu pärast "helistage sinna ja sinna ja pange aeg".
Selgelt on kavalam kohe helistada.

Te ilmselt ei saa aru, KUI väga ma seda last tahan. Ma ei oska seletada ka - lihtsalt mu elueesmärkide seas on 1) vähemalt 4 last ja 2) vähemalt 2 ilmunud proosaraamatut, mis mulle endale meeldivad.
KÕIK.
Muu on ebaoluline mudru, mis üleni võib muutuda. Kui need kaks ühikut on olemas, pole ma asjatult elanud.

Mis ma üritasin elamist lõpetada 0 proosaraamatu ja 2 lapsega?
No kaotasin lootuse kirjutada nii häid raamatuid, et need mulle endale meeldiksid (ma olen päris nõudlik), ja rohkem lapsi saada. Tegin, mis ma tegin nende eesmärkide suunas, tegevus ei viinud kuhugi mujale kui järgmise läbikukkumiseni.
Noh, ja depressioon. Ma ei lootnudki enam, et hästi võiks minna, miski, kunagigi. Kõik oli tumehall ja lõpuks must.
Mitte. Midagi. Mida. Ma. Tahan.
Kunagi.

Iu. Nii jube.

Tippelamused, tunne, kuidas see on nüüd täiuslik hetk, on ka toredad - ent neid täiuslikke hetki oma elueesmärkidena sõnastada saingi alles siis, kui olin juba loobunud mõttest, et oma PÄRIS elueesmärgid ära täidan. Samas ---
--- vaata ette, mida sa soovid --- =)
See on täiesti naljakas, et kui traditsiooni järgi väikesed tüdrukud unelevad heast partnerist kunagi tulevikus, unistasin mina hoopis üksikema olemisest ja arvukatest kallimatest. Lapsi plaanisin 5-7, no ÄÄRMISEL juhul olin nõus ka neljaga leppima. Maksimaalselt kaks neist olid planeeritud sama isaga, enamasti ikka laps ja isa mõlemad uued.
Et ma mingi mehega koos elaksin?! Einoh, mõni kuu mõnega ju võib ka ...
Juba tollal adusin, et mehed jäävad vanemaks ja ei tarvitse enam nii apetiitsed olla, kui lapse tegemise ajal, mina aga olin kogenud oma armumisvõimekust ja pidasin seda ammendamatuks (eksitus). Tundus ainult loogiline armuda järgmisse mehesse.
Aaa, et mina jään ka vanemaks?
Sellega ma ei arvestanud.

Ei ole isegi kurb, on naljakas, kui täide plaanid läinud on ja kui väga oleks ikka tasunud vaadata ette, mida soovin.
Ja samas ja samas ja samas - krt, vara veel hõisata, aga kui saan tita, kui raamat ja teine ka ilmuvad, olen vist nii paksult rahul, et kogu aeg on vaarika-beseerulli, vahukoore, biifsteegi ja krevettide oivaline segamaik suus.

Raamatutega on hästi.
Nagu päriselt.
Mulle pole KUNAGI arusaadav tundunud, miks inimesed ilmutavad mingeid pooletera-romaane ja on-kah-jutukogusid. Kirjanduses hindan mina teraskindlalt kvaliteeti üle kvantiteedi (nii umbes 24 korda) ja alati imestan, kui loen mingeid kesiseid raamatuid. Mida nende autorid küll mõtlesid?!

Samas - tõsi on, et antoloogiates ilmumist olen vahel küll tuimalt "raha saab? No pole just ideaalne, aga läheb!" võtnud. Mulle eri autorite antoloogiad nimelt ideeliselt ei meeldigi, nendesse võib lõdvemalt suhtuda. Saate aru, iga kord on sees ka mõni kehv lugu ning kui laps olin, kirjutasin tolle aja vähestesse antoloogiatesse iga jutu pealkirja järele, mida sellest arvasin, et mitte kehvi kogemusi korrata.
Seetõttu olen osasid lugusid raamatust "Lilled Algernonile" lugenud 70 ja osasid 2 korda.
Teist korda lugesin, kontrollimaks, kas mu arvamus on aastate jooksul muutunud.
Ei olnud.

Praegu tundub aga tõesti, et krt seda üldrahvalikku tagasisidet ette teab, aga mulle endale meeldivad oma tulevad raamatud. Mõlemad!!!
Beebi ka  kõhtu ja siis tuleb veel seni ellu jääda, kuni teine väike samuti olemas.

Ei tundu ränk olevat. Ometi kord on minu elu lihtne ja kaunis!

3 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Jee, õige arsti juurde aeg 4. september!
=)
=)
=)
ja veel hästi palju naeratusi =)

Eirys ütles ...

Loodetavasti saad pärast esimest vastuvõttu siis ka kiiresti tegutsema hakata ja esimese korraga positiivse tulemuse :)
Muide, selline foorum on olemas nagu http://www.imedevaikefoorum.pri.ee - äkki on abiks.

k2pik . ütles ...

Elan kaasa ja hoian pöidlaid.