kolmapäev, 30. august 2017

Just praegu

Universumi kortsude vahel,
kõik võimalused ja võimatused,
kõik ajad ja ajatused
vihisemas mu ümber,
istun just praegu klahvide taga,
joon kohvi ning kirjutan. 

Aja ning ruumi see punkt on minu.
Voogab pimedusena,
lõikab kui tera,
kuuvalgustriip pargipuudel,
vanad murdumismärgid vasttekkinud luudel,
kõik on korraga
päris.

Praegu.

Eilne,
homne,
sada aastat, tuhat või miljon
loevad sama vähe ning palju 
kui üks silmapilk.

Just praegu
selles hetkes,
mis hõõgub kui sigaret
ja lõikab kui mõte,

on jälle mul maailmast pilt.


Mitte et kohv ei maitseks taas hapukas.
Kurat, no ma saan aru, olen enda nii ära lõhkunud (jälle? ikka?), et maohappejamad on ainult loogilised, aga siiski
Samas, kas hindaksin, kui neid ei oleks?
Tühjagi. Ei mõtlekski, kuidas võiks halvem olla.

Isegi oma kõige mustematel hetkedel ma PÄRIS kõike halba ikka ette kujutanud. Mõned asjad näisid lihtsalt nii tühised, et neid ei arvestanud.
Kujutate ette, kuidas peate valima oma parimate sõprade vahel, kes on puude külge seotud ja saate päästa ainult ühe - minu väga tavaline kujutlusmäng. Aga mitte kordagi, absoluutselt mitte kordagi pole ma seejuures kujutlenud, et mul on ka kohutav nohu samal ajal, kogu aeg peab nuuskama või valgub tatt üle näo nii kiiresti ja laialt, et seda pole mõtet varjatagi.
Kogu situatsioon muutus korraga tragikoomiliseks, eks?
Kellel siis pingelises kõikevõtvas olukorras nohu on?

Mmm, inimestel?

Samas, aga võibolla poleks? Võibolla keha mobiliseeriks kõik ressursid, hiljem võib küll 56 päeva haige olla, aga kui päris jama käes, tatt ei voola?
Vat ei tea. Katseliselt kindlaks ka väga ei taha teha.
Ega ma teakski, kuidas.
No - enne Rongi, kui olin vaimselt üleni haige (mitte "mõnevõrra haige" nagu juba mitu aastat, vaid ikka väga), oli mu füüsiline tervis pigem nõrgem kui tugevam. Samas - see polnud ka mingi ühekordne suur pinge, vaid pidev pingutus aastaid, kuid ja siis eriti rämedal kujul veel kuid.
Igatahes kaua.
Kuidas füüsilise tervisega ses "just nüüd, just praegusel hetkel kõigist universumi hetkedest on minul vaja kõike, mis mul on"-olukorras saab, ikkagi ei tea.

Just praegu, just sel silmapilgul mul küll ei ole tunnet, et tahaksin maailma murda, tükid näppude vahel tolmuks pudistada ja laiali loopida.
Või on?
Ma ei saa isegi aru.
Imelik on olla.
Ei oska sellele tundele nime anda. Kokku võtta. Laialt jagada. Korraga ebatõeline ja nii ehtne, et värsketest emotsioonidest sarnane ainult armumisrebestusega paari nädala eest.
Jaa, kui mõtlen Sanjile ja Zorole, on korraga kergem küll.
Miski on maailmas hästi.

Kahtlustan, et mu kehas hõõgub, miilab, ootab võimalust valmidus taas armuda, sariarmuda nagu mulle iidsetest aegadest saati omane. Aga aju on nii kõvasti pihta saanud (antud juhul ei mõtle, et füüsiliselt), et lihtsalt ei luba ning siis on see ... veider tunne, mil pole nime.
Nii tugev.
Nii defineerimatu.

Võiks mõne ilusa pildi ka panna. Ma ei tea, Robin ja kohv? Krt, kuid sellised on ainult on-kah pildid.
Lisaks jadamisi "aga Nico Robin ja Trafalgar Law sobiksid nii hästi kokku, sest mõlemale maitseb kohv"-pilte. (Mitte et Law üleni nunnu ei oleks: piraat+kirurg+nägus noor mees on võitev kombo. Aga need ka pole väga head pildid. Kuigi - ma võiksin ju teile näidata, milline Trafalgar Law välja näeb? Kõik ju ei tea One Piece'i tegelasi nägupidi? Nt ... ilmneb Trafalgar vasakul selle postituse üsna alguses, mhmh!)
Segab  ka, et ilusaid mehi olen valmis lihtsalt vaatama ja näitama, kuid Robini pildist eeldaksin, et seal on midagi sisukamat kui "ilus naine maailmasuurte rindadega". Mis on aga ilmselgelt liiga palju tahetud.

Tuleb hoopis Sanji ja kohv, mis teha.

Nii, ilus pilt on, rist kirjas.

Mis veel? Üks mu tohutu tarkuse terake (too mõte on kuskil siin võrgupäevikus kindlasti juba üleval, ent topelt ei kärise): see, kuidas inimesed sind näevad, on umbes 5% sinust sõltuv ja umbes 95% neist endast lähtuv. Kui keegi on sinu (minu) vastu hea, pole see su (mu) võlude pärast, vaid ta ongi hea. Ja kui on halb - on ka see temas. Sa (ma) saad (saan) veidi mõjutada, natuke loeb ka see, miline oled (olen) - aga vähe, väga vähekene. Võrreldes hindaja pilgu tähtsusega on väga kõrvaline, missugune just on hinnatav. Hindaja on omaenda kogemuste, vaatekohtade, unenägude ja loetud raamatute vangis.
Näeb seda, mida need näitavad.
Et keegid päriselt teisi näeksid?
Ha. Ha. Ha.
Jaa, muidugi on ka sinu (minu) vaatekohad teistele sinus (minus) endas. Mis seda peab eraldi ütlema või?

Teine rist kirjas.

Viha üle ma veel mõtlen. Oluline on, et vihastajal oleks vihastamisobjektiga üsna palju sarnasusi (no ma ei saa vihastada hoopis teistsuguste kogemuste ja kultuuritaustaga masai peale, no ei SAA, kuitahes nõmedalt ta ka käituks ning mõtleks), aga mingi hästi oluline erinevus ka ("oluline" on teema, sest jee ma vihastan teistsuguse muusikamaitse pärast kellegi peale).
Ja siis see erinevus häirib ja kisub, sest tas on ju nii palju minuga sarnast muidu, kuidas ta hoopis teismoodi mõtleb sest asjast?
Vist on nii?

Aga see mõte ei ole päris lõpuni mõeldud.
Võibolla on mingid asjad teistmoodi.

Kolmas rist.

Ma ei tea, paneks muusikat ka, et neli ära tuleks?




10 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma olen oma naha peal kogenud, et stressisituatsioonis - ükskõik, kas stress on vaimne või füüsiline - kaob nohu ära. Aga see on ilmselt sellest, et stressis ei raiska keha ressursse immuunreaktsiooni peale. Nohu puhul on see kasulik lahendus, sest enamiku nohude puhul põhihäda ongi immuunreaktsioon. (med. haridusega inimesed võivad nüüd täpsustada ja seletada, aga ma tegin mingitest loetud artiklitest kunagi järelduse, et nohu on allergiline reaktsioon iseenesest kahjutule viirusele. või et nohu näitab lihtsalt, et sul on immuunsüsteemil jõudu ülearu.) Mõne teise haiguse puhul on sama lahendus aga ohtlik, kui lähemas tulevikus ei teki stressivaba perioodi, mil immunsüsteem saaks haiguse kallal tööle asuda.

notsu ütles ...

a mis vihasse puutub, siis ma olen näinud ka sellist varianti, kuidas kaks inimest vihastavad üksteise peale kordamööda ja käivad üksteisele närvidele käitumise/omaduse pärast, mida nad mõlemad tugevasti esindavad. vbla sellepärast, et nad toovad selle käitumise/omaduse üksteisel ka vastastikku esile; kui kõrval oleks teistsugune inimene, siis see leevendaks hoopis ära.

väga väga naine ütles ...

Nohu kadumine tundub kuidagi intuitiivselt pädev.
Vbla on minul ka kogemusi, aga kuna nad läksid ühte kruusi "see oli rõve, ent nohu ei kadunud, mis seekord siis oli tegelikult parem v?!" kogemustega, järeldust ei tulnud.

Sellest vihavärgist ma ei saa päriselt aru, jah - võib ka olla, et neid vihastamismehhanisme ongi eri inimestel erinevaid ning mu soov leida universaalne skeem eos hukule määratud.

Ingvar ütles ...

Emba-kumba pidi lugeda, kas nii, et luuletus juhatab sisse postitust või viimane kommenteerib esimest, ta on ikka... valusaus.

väga väga naine ütles ...

TÄH!!!

Paula ütles ...

See hea olemise teooria ei tundu veenev. Selle järgi on hea inimene alati hea ja vastik valimatult vastik.
Isikliku kogemuse põhjal on inimesi, kes suudavad minus tekitada täiesti vastupandamatu tungi olla vastik. Samas on inimesi, keda oled ainult natuke näinud aga tunduvad nii armsad, et läheks ja kallistaks. Mina olen ju ikka mina, selline harju keskmine

väga väga naine ütles ...

Inimene ei ole igaühega hea või vastik (see oleks ikka eriti rigiidne pilk inimkonnale :D), aga nad reageerivad teistele lähtuvalt endast, mitte noist teistest. Inimene, kelle suhtes sul tekib automaatne vastikus, võib mõnes teises esile tuua automaatse soovi nunnutada ja lahke olla. Mulle on ebameeldivad mõned mu sõprade sõbrad nt - neile see inimene meeldib, mulle mitte, aga erinev pole mitte see inimene ise, vaid meie. Meie reaktsioonid ja suhtumised.

notsu ütles ...

sel juhul näen ma asja juba nii, et meeldivus ja ebameeldivus tekivad kahe inimese vahelises suhtes, aga ei ole 100% kummaski kinni.

väga väga naine ütles ...

Mhmh, phmt on sul õigus.

väga väga naine ütles ...

Kas ma jälle liikusin liiga pikkade hüpetega muidu?
Krt, see on nii keeruline - kui ma näen loogikat, ma ei oska enam pisikeste sammude kaupa seletada, mulle tundub järgnevus nii iseenestmõistetav. Alles kui keegi, keda ma targaks ja toredaks pean, aru ei saa, näen, et seda ja seda ja seda oleks vaheastmetes ka öelda võinud.

Ja kui olen vaheastmed ära toonud, näen korraga oma teksti vaadates, et oota, suurte vaheastmete vahel võiks ka nende vahel olevad pisemad vaheastmed olla lahti seletatud, see kõik ei ole enesestmõistetav ikka veel!