teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

7 kommentaari:

notsu ütles ...

Niisiis on sul tunne, et armastust peab ära teenima.

Ma näen ilusate silmade ja säärejooksu kõrval ka sellist lihtsalt-niisama varianti, et talle meeldib su iseloom. See, kuidas sa asju näed, mis mõtted pähe tulevad ja kuidas sa näiteks kasvõi suvalisele argisituatsioonile reageerid. See on meeldimine, mida ei pea samuti ära teenima ega saagi õieti ära teenida, aga mis on ometi olemuslikum kui lihtsalt "ilusad silmad".

väga väga naine ütles ...

Eih, tegelt on mu meelest täiesti hea, kui inimesele MEELDIN.
Sealt ka see, et mu meelest on väga ok tajuda liiniajamisalgust mehe poolt, kes mind juba tunneb ja kellega me oleme mingeid asju koos teinud. Sellest võib midagi tulla.
Öökima ajab, kui minust õieti midagi teata, aga lennatakse välimuse ja muusikamaitse mõjul peale.

Aga jah - mõttemängudeks tundub see kuidagi vale. Mingid igapäevategevused, koos matkamas käimine või ... Mida ma mõtlen sellele, see on ju igav! Et nagu D'Artagnaniga polegi midagi targemat koos teha, kui lauamänge mängida?

notsu ütles ...

Ma teen sageli vastupidi - teen tavalised tegevused selle võrra huvitavamaks, et toimetan iks tegelased ajamasina ja fiktiivia-reaalia vahelise liiklemise vahendiga siia maailma. neile on kõik see kole eksootiline ja jalustrabav.

või siis toimetan nad hulludest seiklustest enda poole koju välja puhkama.

niiviisi saab ka endale meelde tuletada, et need asjad, mida võtaks justkui enesestmõistetavalt, on väärtuslikud.

just nagu siis, kui ma mängin täitsa tavalisel tööperioodil, et mul on puhkus (mille ajal ma _juhtumisi_ teen natuke tööd). et meelde tuletada, kui luksuslikes tingimustes ma tegelikult töötan.

notsu ütles ...

ps: mulle meeldivad väga ka need kirjanikud, kes oskavad millestki tavalisest kirjutada nii, et appi kui äge. loed ja naudid, kuigi midagi erilist justkui ei toimukski.

notsu ütles ...

see asi ka, et kindlasti on mõnesaja aasta pärast just meie aeg kellelegi see eriline romantiline aeg, kuhu oma romantilisi unistusi projitseerida. me elamegi romantilises põnevas minevikus.

väga väga naine ütles ...

Krt, jaa.
Ma olen ka niimoodi teinud, puhkust pakkunud - aga viimati väga ammu.
Väga.
Peaks jälle =)

väga väga naine ütles ...

(See on täiega lollakas, kuidas ma lähen elevile võimalusest mõttemängida, aga no tõesti: mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiii sees see, et "play by THEIR rules", ja nüüd äkki on uks valla ja vabadus hinges ja nii palju võimalusi, mis täiesti meelest läinud olid =))