pühapäev, 20. august 2017

Polkovniku lesk

Olen nüüdseks üsna tõsiselt arvestamas võimalust, et mul on ka diabeet, sest selgelt on liiga vähe haigusi veel ja mõne võiks juurde saada ikka.
Lihtsalt - hea küll, meeletu väsimus ei ole uudis, ei ole isegi midagi, mida ma siin mainimiseks piisavalt oluliseks peaksin. Võib vabalt olla ajukahjustuse rõõm, mitte mingi suhkurtõve värk. Aga lakkamatu janu on reaalne ja samas üleni veider, nii et tegelikult ongi diabeet phmt ainus asi, mille oskan põhjusena välja mõelda (õigemini oskas notsu, ma ei tulnud ise sellegi peale). Kui kaks-kolm kuud on kogu aeg janu, on see liiga püsiv pentsikus, et asja juhusena defineerida.

Nagu mis mõttes. Ma ei ole ülekaalus, mitteliikuv, söön ka üsna arukaid asju (kuigi joon liiga palju kohvi) - mitte miski ei viita, et mul peaks teise tüübi diabeet olema!
Välja arvatud pidev veevajadus.
Noh, esmaspäeval lähen suhkrut mõõtma, eks siis näeb. Kuigi kui vereglükoos on normi piires, ma olen oma lakkamatu januga tagasi "no nii on, inimesed on erinevad, mul on praegu sedasi" juures.
Ja kui suhkur pole normi piires, saan imestada, miks. Geneetilist soodumust pole, riskitegureid ka mitte, mis toimub?!

Oot, mis mul siis haigustena kallal on - või kes olen mina, sest "autistlikud kalduvused" ei ole midagi, mille saaksin endast väljaspoole tõsta ja ikka mina olla.

Migreenid
Depressioon
Autistlik aju
Ajukahjustus koos "parema käe osalise halvatusega"
Jalad valutavad pea kogu aeg (ajukahjustuse osa, aga tasub eraldi ära mainida)
Mao ülehappesus (nädala eest lõpetasin viimase 28-päevase ravimikuuri ja praegu annab jälle tunda)
Sain täna kahelt herilaselt nõelata (neil ei olnud midagi selle vastu, et sõin tikreid põõsast, mille sügavikku nad pesa olid tegemas, nii et ma ei märganudki neid, aga kui tõmbasin sealt põõsast välja suure naadi ja kaks vart kassitappu, oli nad nii häiritud, et ei hakanud tiirutamise ja mõrvarliku sumisemisega aega raiskamagi, kohe ründesse)

Jap, diabeet on täiega puudu veel.
Mis must saab, sedasi haiguste hunnikus, mis must üldse järele jääb?!

Väga väsitav nädal on olnud, aga see ei ole sellest, et oi, mul kindlasti suhkurtõbi (ma oli täiega üllatunud, kui selgus, et diabetes mellitus pole suhkrutõbi vaid suhkurtõbi), mis just nüüd ilmneda otsustas. Lihtsalt väsitavad sündmused kuhjusid ning ma väga vastu ka ei hakanud ehk tegin ikka ära ja ära ja ära.
Käisin nii keskkoolilennu kokkutulekul, teraapias kui ema juures, kuigi igasuguseid asju juhtus. Mu poeg jäi haigeks (mis tähendas paar ööd väga vähe magamist), kaotas rahakoti ära (mis tähendas teise linna talle järele sõitmist, sest ta ise oli raha ja piletita suht hädas seal), jalutasin äikesevihmas pahkluuni vees, eksisin ära ja tagatipuks nõelasid mind paganama herilased.
Kui nii kirja panna, polegi hämmastav, et ma tavalise 90 trenniseeria asemel olen sel nädalal teinud 10. Ei ole ka tunnet, et tahaks neid järele teha. On ainult tunne, kuidas OLEN NII KURADI VÄSINUD. Hea üldse, et niigi läits.
Noh, näiteks pea võiks ju ka valutada, eks ole!

Kokkutulek oli - huvitav. Vaatasin teisi ja pidin tõdema, et klassivennal, kes mu kõrval märkis, et kõik on täpselt samad inimesed nagu ennegi, on täiesti õigus. Siis vaatasin mõttes ennast kõrvalt ja pidin tunnistama, et mina olin samuti täiega sama inimene juba 20 aastat tagasi.
Sittagi pole muutunud.
Muidugi mingid pisiasjad, olgu. Aga kena härrasmehelik klassivend oli ikka kena ja härrasmehelik, asjalik korraldajaloomuga klassiõde oli ikka asjalik korraldaja, rõõmsast mittepirtsakast klassiõest oli saanud rõõmus mittepirtsakas lastearst. See, kes elab 13. aastat Austraalias, on täpselt selline, kellest võiski oodata, et ta reisib ja seikleb ja kannapöördeid teeb. Natuke veider ja ülevoolav klassivend on nüüdseks vahetum ja elusam kui meie ühiskonnas tavaline oleks (kuigi suht kena ikka veel) ja mida, mis me olemegi samad inimesed kui 20 aasta eest üleni või?!
Keegi ei olnud ootamatult paksuks, halliks või kortsu läinud, isegi soengud olid suhteliselt samad. Mõtlesin, mis minul peas on, ja hakkasin peaaegu naerma. Jaa, see on õnnetus, minu ja juuksuri teineteisemõistmise puudumise tagajärjel mu juustesse sattunud arusaamatus, aga ei ole väga kaugel pikast siilipeast  rangluuni ulatuva blondeeritud tukaga, mis oli mul peas, kui kooli lõpetasin.

Me olemegi kogu aeg olnud need, kes oleme.
Inimesed muutuvat? Vist mitte väga siiski.
Diabeet, ajukahjustus - midagi olulist ikka ei muutu minu sees. Pisiasjad, pisiasjad ...

10 kommentaari:

  1. anna siis teada, kuidas selle suhkru kontroll läheb.

    VastaKustuta
  2. Ehh... mina küll ei tunne sidet iseenda minevikuga. See oli küll mingi teine inimene ja omaenda mälestustele vaatan täiesti kõrvalseisja pilguga. Kuigi ilmselt mingid mustrid on kindlasti endiselt samad... :)

    VastaKustuta
  3. No sind ei olnud ka, nii et valim vaatluste tegemiseks oli selle võrra piiratum =)
    Vbla peaks teooria olema "kõik, kes klassi veel näha tahavad, piisavalt et end kohale vedada, on samad inimesed kui 20 aastat tagasi"? Ainult et see oli ka esimene kord, kui mina läksin, varem ei olnud raasugi tunnet, et tahaks.

    VastaKustuta
  4. Nuh, ma mõtlesin täiesti tõsiselt, et peaks ka tulema. Aga mängu tulid sellised kaalutlused, et see on Tallinnas (ja ma ei käi väga vabatahtlikult Tallinnas, mulle ei meeldi Tallinn), mul on augustikuu ja puhkus (ja kui ma puhkan, siis see tähendab, et tõstan jalad seinale ja naljalt alla ei võta, aktiivne puhkus pole minu rida) ja kõige olulisemana - see oli lennu, mitte klassi üritus. Klassi üritusele ilmselt oleks end kohale vedanud, aga jõudsin tõdemusele, et paralleelidest on 90% inimestest mulle täiesti võhivõõrad (hea kui nimigi tuttav ette tuli). Seega siis leidsin, et bridž+grill mu õpilastega on täiesti pädev varuplaan. :)

    VastaKustuta
  5. Ega ma kellegagi suhelnud (nagu - ka tervitanud, ma tulin hiljem), kes meie klassist polnud. Ja neid teiste laudade nägusid ma tõesti ära ei tundnud.
    Lennu kokkutulek, aga mu poolest oleks ka võinud klassi oma olla. Suhtlus oli ainult oma klassiga. Ainus mööndus "lennukokkutulekule", mis mind segas, oli koht. Valitud oli ilmselt selle järgi, et palju inimesi mahuks, aga akustika oli selline, et ka inimesega sinu kõrval oli raske rääkida, ülejärgmise inimesega rääkimiseks tuli tooli nihutada, ja ikkagi poolkarjudes kõneleda.

    VastaKustuta
  6. Miks sa nimelt II-tüübi diabeeti mainid? Minu abikaasa läks lõpuks selle arutu veejoomise pärast arstile ja sai diagnoosi 40-aastaselt: I-tüübi diabeet!15 aastat elas sellega...

    VastaKustuta
  7. No seepärast, et 1. tüübi diabeet on ikka väga geneetiline haigus ja kui ma KUSKILT oma suguvõsast ei tea absoluutselt mitte ühtegi I tüübi diabeetikut, on mul 1. tüübi diabeeti saada veel ebatõenäolisem kui 2.
    Nojah, aga paistab, et pole kumbagi =P

    VastaKustuta
  8. Selle kohta ma ütleks, et minu abikaasa ei teadnud oma suguvõsa diabeetidest enne midagi,kui endal käes. Siis hakkas uurima-puurima ja paar tükki leidis: neil oli nimelt II-tüübi diabeet!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.