pühapäev, 6. august 2017

Usk imedesse

Mees sai punkti, kui küllakutse peale küsisin: "Sa proovid praegu varbaga vett, et kas minuga liini hakata ajama või?" ja ta üldse ei hirmunud seepeale ära.
Ei, muidugi tahan ma titat eelkõige, oma beebit! Jai!, aga on tore näha, et ma sellest põhihuvist hoolimata pole losing my touch ning veetlen ka toredaid mehi.

Mul on muidugi rahulik inimeste vaprust sedasi testida samuti, sest mina ei taha neilt midagi - ei last, ei seltsi, ei pai. Hoolitsus - jaa, selle võtaks, aga et mina saaks ennast hoolitsetuna tunda, on vaja, et ma peaks inimest võimekaks esmalt enda eest hoolitsema. Olen nõus hoolitsema küll, vabalt, väga paljude eest - aga ühepoolselt hoolitsema kena isase eest, keda ma siis ka seksuaalselt huvitavaks peaksin?
Ha.
Ha.
Ha.
Vastastikkused teened, jaa. Tunne, et ta ise ei oska ja mina olen see targem, kes peaks mõlema eest mõtlema? Appi, appi, jäle! Tunduvalt hullem, kui ootamatult prussakakobarat oma kapis kihisemas ja liikumas näha.
Ma olen valmis inimese eest hoolitsema, aga sry. Kui ma näen seda ühepoolse panusena, mul on null huvi midagi suhteSARNASTKI sõlmida.
Muidugi olen sellest juba kirjutanud. Nagu 6 korda vähemalt. Aga üks juhtum tuli jälle värskelt peale ning no ma ei suuda.
Inimesed! Lollakad! Kui palju kui kaua võib?!?!?!

Eih, erinevad mehed. Kuidas nad saaksid üks ja sama olla?!

Mul on nii kuradi kõrini märgatavalt targem ja tugevam olemisest, kuid ei suuda end välja lülitada ja lihtsalt mitte olla. Või noh - loogiline ka. Mitte mina ei peaks end viletsamaks tegema, kui olen, lihtsalt asju ajan inimestega, kes on minu tasemel. Ülbe seisukoht? Aga elu teeb kergemaks.
I am the storm.

Mitte et väga häiritud oleksin. Lihtsalt mõte "nii käib, nii elatakse, mees ja naine paar" on ikka mul kusagil luuüdis ning tunde vastu mõistusega võidelda võtab - palju. Kui jälle kogen, KUI rumalad mehed olla võivad ja KUI jaburad ja vastikud nendepoolsed sümpaatia-avaldused, on tunne, et midagi on valesti.
Vähemalt ei vaata (nagu - sõlmin sõprusi samuti teistmoodi) enam neid, kes kedagi peale enda ei näegi. Tajuvad vaid iseennast inimestena.
Ka mina õpin. Aeglaselt, ent siiski.
Tegelikult olen õppinud sedagi, et no ei ole nii, et inimesed käivad paaris. Ma olen inimene? Mhmh. Paarisolek pole mu forte? No ei ole.
Järelikult kõik inimesed ei klapi paaridesse.
Aga ikkagi on mul kena, avalat ja esialgsete testide järgi vaprat meest, kes minust huvitatud (ent mitte liiga ruttu) taaskohates natuke "oh, äkki juhtub ime?!"

Kas ma liiga vana ei ole, et imedesse uskuda?
Nojah, aga samas olen elus ju!
Väga ebatõenäolisi asju võib juhtuda.
Ausalt siiski: arvan, et võimaliku imeni on veel umbes tosin aastat aega. Südamik peab enne ära paranema, kui teda jälle lõhkuma hakata saan. Ta peab olema seisundis, kus teda kasutada võib, noh.

Kas ma panen jälle sõrmed sahtli vahele, kui see hea mõttena tundub?
Muidugi.

Kommentaare ei ole: