pühapäev, 24. september 2017

No nii on

Mulle tuli jälle kohviraha (tähh!) ja see oli nii täkkesse-hetkel, et väga märkasin ja rõõmustasin.
Mind päriselt vaesus ei vaeva, aga rollimängijate kokkutulekule kulunu saan tagasi alles siis, kui tšekid sisse skännin. Ja no - isegi kui läksin sinna külla, kus skänner on, seal polnud inimest kohal, kes skänneriga oskab toimetada. Kui olin koos oma tütrega mõnd aega katsetanud, tulin sama targalt tulema.
Otsustasin, et lähen lasen raamatukogus raha eest, nad vähemalt oskavad enam-vähem.
Olen suutlik lahendama probleemid pisima vaeva kulutamise läbi ja aju ütles veendunult, et mitte skänneri tööpõhimõtete väljaselgitamine ja mu tütre arvutiga ühinemine pole teema, vaid raamatukogu.

Aga no aeg kulub, mul on vaja seni ka elada ja kui hakkab "nii, mis külmukas ja kuivainetekapis on, mitu söögikorda annab sellest kombineerida?", on väike lisaraha väga teretulnud.
Seda enam, et ma ikka pole raamatukokku jõudnud. Vbla täna.
Või siis mitte, sest just vaatasin netist järgi, et siinses raamatukogus pole sisseskännimisteenust.
Maivõi.
Ok, järgmine käik - anda tšekid isasele, kes külla tuleb ja kel on kodus skänner.

Abipalumine.
Ühest küljest: õpin seda. Teisest: WTF, mis mõttes IKKA on inimesed "mh, mina oleks ju võinud teha"? Mitte et palun neid kui häda, vaid võiksin ka, kui eriti muret polegi?!
Sakurat.
Liiga keeruline.
Ei OSKA midagi paluda ju!

Näiteks nõelas mind herilane kätte. (Suitsetamine on tervisele väga kahjulik, kui lähed seda imelise sügisilmaga õue tegema, istud maha, aga ei vaata, kelle peale käe toetad.) Pihk, kuhu nõela sain, valutas ja valutab. On küll ebameeldiv - aga mida nüüd kelleltki küsima peaksin sellega seoses? Palumine teemal "Tee nii, et mu peopesa enam ei valutaks!" ei tundu lootusrikas, ent midagi muud ka pähe ei tule.
"Nüüd olen veidi aega veel eriti kohmakas, no nii on" ning kogu karamellikaste.

Suhtumist "no nii on" on tutvustanud ja propageerinud, tutvustamas ja propageerimas hulk kunstiteoseid (kuigi mulle meenuvad peamiselt idamaised, lääneilm pole nagu selle põhitõeni jõudnud), ent mul on Eestis pidevalt tunne, nagu räägiksin mingit inimestele täiesti uut asja.
Nende jaoks on kontsept "Praegu on nii. Mis möödas, on möödas. Vaata, mis tulevikus saab, ja kui sulle senitoimumu ei meeldi, proovi vähemalt ise teha teistmoodi!" veider ja võõras.
ALAILMA kahetsetakse tehtut, olnut, valitut. Aga et siis sellepärast nüüd ise teistmoodi teha ja olla? Olen ikka ERITI naiivne, kui arvan, et nii võiks ju.

Seejuures on eriti eriti veider, et suurtes asjades ma enam ju ei arvagi, et minu tegevus midagi mõjutada võiks. Olen loobunud lootmast, et kui olen eriti hea, saab maailm natuke mõnusamaks paigaks ja inimesed hoiavad mind ja teisi enda ümber paremini. Tunnetan hoopis väga teravalt, et teiste inimeste elu ja suhtumine on NEIS, mitte minus, ja võin olla hea, kuni pooleks lähen (proovitud), nende sisemust ja olemust see ei muuda.
Kuid kui just oma valikud, omaenda teod häirivad, võiks siiski edaspidi teisiti teha?

Poeglapse isa umbes korra aastas kirjutab mulle vestluskasti, kuidas ta ikka on kehv isa ja tahaks parem olla ja rohkem Poeglapsega hängida ja. Mis te arvate, kas MIDAGI muutub?
See on tõesti ainult ta oma valikutes ja iseendas kinni. Mina olen üleni "muidugi minge tehke asju koos, jee!" Poeglaps leiab issi jaoks aega ALATI. Mitte miski peale nimetatud mehe enda ei takista tal "parem isa olemast".

Aga no ei saa. Hädaldada mineviku pihta küll võib, aga et teeks edaspidi ise siis midagi teistmoodi ..?!

Mul on muidugi ERITI ERITI ERITI imelik seda pealt vaadata, sest mina ise olen ses suhtes väga loogiline. Kui senine ei toiminud, tuleb teistmoodi teha, teistmoodi olla. Mis möödas, see möödas, seda enam ei muuda, ent tulevikus elan uuel viisil, olen uus mina ja pohh.

Mitte et suud-lahti-võtvalt hämmastav poleks nende tagasiside, kes tahaks ikka vana minuga asju ajada ja uus on nende arust "vale".
Ma ei tea. Te ei märganud, et vana mina polnud elujõuline nii palju ka mitte, et üldse enam elada?!?!?! Mis teile tuleb ootamatusena, et nüüd teistmoodi valin, teistmoodi olen, teisi asju hindan?!?!

Väikestviisi tegin "nii ei toimi, muudan" kogu aeg.
Mul ei olnud hea? (Ei olnud.) No teeme siis seda või toda teistmoodi.
Aga suuri mindmoodustavaid talasid ei liigutanud. Need tundusid liiga põhilised, liiga minu aluspõhja moodustavad, neid ei saa nihutada, kui tahan ikka mina olla. Ju?!
Välja arvatud et paigutasin nad ümber ja hämmastav, aga olen ikka mina.
Ma ei ole oma korter ja inimestessesuhtumine, oma sõbrad, oma lemmikroog ega dušigeel. Ma ei ole oma enesehinnang ega pihaümbermõõt, oma erialavalik ega suhtlemisviis.
Ma olen midagi muud.

Mis? See on veel lahtine.

7 kommentaari:

ep ütles ...

Kõigi surte moodsate printeritega saab üldiselt ka skännida ja ma kahtlustan, et raamatukogudes mingeid väikseid ja vanamoodsaid pole. Võib juhtuda, et see pole hinnakirjas sellepärst, et see on tasuta.

Kaamos ütles ...

Skännimisest: mul on õnnestunud paaril korral tehe nii, et pildistan dokumenti ja seda fotot on aksepteeritud samuti kui skänneritööd. Foto tegemiseks olen kasutanud ühel juhul überpeent fotoaparaati ja teisel lihtsalt nutitelefoni, peaasi, et kogu tekst on täiesti selgesti loetav.
Lihtsalt jagan kogemust.

väga väga naine ütles ...

Pildistamine isegi oleks variant, aga ma andsin juba tšekid mehele koju kaasa, nii et nad pole enam minu käeski.
Näeb, mis saab.

notsu ütles ...

jah, ma oleks kah pildistamist soovitanud. ma olen mitu aruandlust, kandideerimist jms asjaajamist niiviisi ära teinud, et A. tegi oma nutifoniga paberdokumendist pilti (sest mul pole nutikat ja ma üldiselt ei taha ka, kui seda nii harva vaja läheb) ja saatis mulle meili peale, kust mina nad edasi saatsin.

väga väga naine ütles ...

No mul on ka pojal aint, seepärast ma ise pildistamise peale ei tulnudki, et see nagu minu enda võimekuse hulka ei käi - aga tema ju oskaks =P
Nojah, aga läks nagu läks.

M' ütles ...

Nutitelefonidele soovitan äppi nimega Office Lens. Võtab ebavajalikud servad ära ja kveliteet on ka hea. Nagu päris!

Kaamos ütles ...

Vaata kui naljakalt läheb kommentaaridega, kui loos on korraga sees mingi praktiline probleem ja enese analüüsimine. Vaimu lahkamisele ei söandata kaasa rääkida.
Ega ma isegi...söanda.