laupäev, 9. september 2017

Normid

- "No mitu trenniühikut sa siis nädalas tegema pead?"
- "Ma ei PEA. Ma tahan!"

Hakkasin mõtlema, miks mu maailm on nii täis norme, mille endale pannud olen. 90 trenniühikut nädalas, 5 tegevust päevas pluss natuke paberraamatut lugeda, natuke käsitisi kirjutada, valuvaigistavat masinat kasutada, õues käia - siis on päev tehtud.
Ma ju teen nii palju, kui tahan, päevast päeva, milleks need normid üldse?

Aa, selleks, et ma ei tunneks vajadust rohkem teha!

Muidugi.
Kui mul pole norme ees, mis ütlevad that'll do, pig, üritan kõike aina rohkem teha.
Vihastan end küll sinisekirjuks iga kord, kui meenutan, kuidas maailm (ehk teised inimesed) tahtis mult aina rohkem. Tee veel rohkem sporti, korista rohkem, teeni rohkem, pööra lastele rohkem tähelepanu, ole ilusam, saa paremaid hindeid, kirjuta rohkem ja paremini, söö tervislikumalt, räägi ilusama häälega ...
Aga samas see on mul sees. Ikka.
Kui end teadlikult ei valva, on kogu aeg tunne, et peaksin rohkem tegema.
"Piisav" on mu jaoks uus, selgelt pealerongi mõiste, ja mul on kergem seda "olen küllaldaselt!" hoida, kui olen enda jaoks enne paika pannud, kuidas just on piisav.
Normid ei ole mitte selleks, et nõnda palju peab ära tegema, vaid neist rohkem ei tohiks teha. Kui nad on täis, on piisavalt hea olemas, aitab!

Olen enda nii haiglaseks treeninud, et mu sisetunne ei ütle mulle "nüüd aitab!" enne, kui otseselt vedru välja viskama hakkan. (No ses mõttes, et kui ma valu pärast liikumisvõimetu olen, on ka "vedru väljas" elik töövõime nullis.)
Sedasi on need endale panud normid hoopis abiks. Ma nende järgi saan aru, et rohkem ei tasu.

Mitte et normide järgimist väga rakendaksin, tegelikult. Viis tegevust päevas? Einoh, ikka üritan mitte üle kaheksa teha, ausalt! Kuigi ma paljusid tegevusi ei pane enam kirjagi, need on kuidagi elu loomulikud osad.
Aa, et miks kogu aeg väsinud olen?

............

Lihtsalt tahtsin panna selle pildi =)
Vana mina salgaks maha, et nii on. Et probleem on kombes liiga palju teha.
Ta kinnitaks, et on laisk, mitte-eriti-tark ja no kui pea ei jaga, peavad ju jalad jagama?
Krt, mõtlen, et hei, kus te olite, kui vastuvaidlemist tõesti vaja oleks olnud?
Vat NÜÜD, jah, vahel mõni vaidleb. Kui mõtlen endast hästi ja konstruktiivselt.
Inimesed! Lollakad!

Täiesti hämmastav, kui juhm on ühiskond. Millesid nõmedusi inimestesse sisse kasvatatakse. Mus endas ärkab sellele mõeldes hämming, mitte isegi viha.
Kuidagi ju ikka usuks, et ajaloo jooksul on enam-vähem ideed kasutusele võetud, mitte need jaburad?
Noooooooooooooooooooooooo ei.
Mul on kõhe tunne aduda, et olengi hea ja arukas võrreldes keskmisega (see müütliline keskmine, ikka veel ei tunne ühtegi inimest, kes selline oleks). Ja nagu - mina küll ei oskaks maailma ära remontida. Krt, ma ei oskaks Harjumaadki ära remontida! Isegi selles majas, kus ma elan, on päris mitu inimest, kelle heaks ma midagi teha ei saaks, sest minu arusaam heast ja nende arusaam heast on liiga erinevad.
Aga inimesed, kes on rumalamad kui mina, on erinevatel erinevate võimalustepiiridega võimupositsioonidel ja teevad seal asju.
Kujundavad maailma.
Brr.
Noh, aga see pole minu vastutus, onju. Tegelegu nemad oma asjadega, mina tegelen omadega ja kui põrkuma peaksime - no ma ei tea, mina küll ei karda =P

Vahel on muidugi tunne, et no kui ma juba olen nii võimas ja vapper, äkki ikka peaks maailma ära parandama?
Siis meenutan endale jälle ja jälle, et pole minu vastutus, pole minu lusikad.
Maailm saab hakkama. Inimkond ei ole planeedi jaoks mingi oluline asi.
Minu asi on hoolitseda minu eest. Et mul on parem olla, kui olen inimeste vastu hea? Siis olengi hea. Täpselt selle piirini, kus endal hakkab halvem, kui muidu oleks. Kaugemale ei lähe.

***

Ach, see ka (mida, tõesti ei varja!): mõtlesin natuke oma armufantaasiate üle ja leidsin, et olen neljandast eluaastast (võib kolm ka olla, ma nii täpne dateerimisega ei ole, et kindlalt teada) väga vähe arenenud.
Ikka veel on kõige erutavam, vaimustavam, õrnakstegevam ja hullutavam, kui noor nägus isane usaldab mind nii palju, et lubada mind ligi oma väga valusatele kohtadele. Haavadele. Vahet pole, kas füüsilistele või vaimsetele-hingelistele.
Boonuspunktid tulevad, kui mina olen need haavad tekitanud samuti. Usalduse määr, mis siis peab taga olema, et ta mul neid ravida laseb-palub, on täiesti ...
ma sulan mõttestki.
Ja see on sedasi olnud terve mu teadliku elu. Minu dominantsuse veelkordne lahtiseletus.

Ma tahan, et mind usaldataks. Mitte lihtsalt et mina teen, mis mina tahan, oma tempos ja teinepool allub mu soovidele, vaid ta ühtlasi võtab päriselt ja enda sees hoiaku, et mina teangi.
Ta võibki mind ja minu otsuseid läbi ja läbi usaldada.
Ma ei tee talle halba.

Mis ei olegi kõigil niiviisi? Mis mu seksuaalsus on sama ebanormaalne nagu kõik muugi?

Milline mitteüllatus.

6 kommentaari:

notsu ütles ...

Lohutuseks - inimesed on küll ülearu palju liigrabelemisse uskunud, aga ka mittetegemise kiituseks on üht-teist kirjutatud. Mul oli uduselt meeldes, et midagi on, guugeldasin natuke ja leidsin, et teiste hulgas on ka Stevenson, kallis, armas Stevenson sellest kirjutanud. Küllap see, mida ma ise mäletasin, oli Russell.

Siin Stevensoni essee lingi all viitab ka neile teistele.

(Martin Luiga, Oliver Parresti jpt samas suunas juttu olen nagunii juba n+1 korda linkinud.)

Kui olla trollimise tujus, siis saaks alati Godwini seadust jõustada ja lajatada: "Hitler oli ka usin ja vaadake, mis sai!" (päriselt ka, nii Hitleri kui ka Stalini kohta on kirjutatud, et nad olid töönarkomaanid)


Kaur Virunurm ütles ...

Oled sa kindel, et sa teed vahet "maailm tahtis" ja "ma arvan, et maailm tahtis" vahel?
Nagu päriselt kedagi kolmandat huvitas, kui palju sa trennid teed või mis need kõik olidki?

väga väga naine ütles ...

Nagu päriselt huvitaski.
Hämmastav, onju. Ma ka naturaalselt arvaksin, et kui pai ei tehta, olen ma inimestele pohh ja neid lihtsalt ei huvita.
Aga ei, ma korjasin enda ümber inimesi, kes arvasid, et nad ilmutavad oma hoole ja armastuse olemasolu, kui nad annavad mulle nõu olla parem. Veel parem. Ole ometi parem, selge ju, et sellepärast, et parem pole, sa polegi mehel, oled vaene ja raskustes!

väga väga naine ütles ...

(Mis võiks sulle tuttav mõte olla, Kaur =))

Kaur Virunurm ütles ...

Ee mis? Mulle pole iial öeldud, et ma peaks mehele minema. Seda, et ma peaks parem olema, olen küll üle mõistuse palju kuulnud.

väga väga naine ütles ...

Ma mõtsin vähe teistpidi (kuigi ilmselt sa oled sarkastiline, aga ma hilisel tunnil pole väga kirgas kriit), päris sa ise ei ole korduvalt ja korduvalt maininud, et ma (või mõni teine vallaline naine, ma loen ju ka teisi võrgupäevikuid) peaks/võiks mehe otsida mingi probleemi lahenduseks.