pühapäev, 3. september 2017

Rohkem kui null

Teate, et kui segada maisitärklist ja vett, saab täiesti uskumatute omadustega olluse, mis temaga aeglaselt toimetades on üleni vedelik (näiteks külm ja märg su peopesas), aga kiiresti ja jõudu rakendades (näiteks lusikaga kähku segades või tema pihta lüües) on tahke?
Nii mina kui mu lapsed olime üleni vaimustuses ja mängisime sellega enam kui tund aega.

Mitte mida muud pole vaja.
Maisitärklis ja vesi.
Nüüd on selge, kuidas Jeesus vee peal kõndis ja et Peetrus suutis seda mõnda aega kaasa teha, aga siis hämming pidurdas tema tegutsemist ja ta vajus sisse!
Kuigi kust, krt, nii palju maisitärklist välja võeti, on ikka lahtine. Eriti kuna Ameerika ei olnud veel Euroopa, Aafrika ja Aasia inimestele tuttav ning mais kohalikele tundmatu teravili.
Vbla on jumalik sekkumine siiski kõige lihtsam selgitus.

Aga see on nii lahe! Nagu - miks ma varem ei teadnud, et sedasi saab?!
Vähemalt on vanemakssaamisel mõned plussid. Tasus ellu jääda, et teha avastus, kuidas mitte mina pole olemuslikult väärakas, vaid ümbritsesin end selliste inimestega, kes teistest ei hooli, kui kohutavalt lahedad lapsed mul on ja et maisitärklisest ja veest saab imelise olluse.

Ma ikka vahel (perioodiliselt) vaevlen sellepärast, mis oli. Nii-nii-nii-nii-nii väga tahaksin minna ja olla mineviku-endale lahkeks seltsiks, teda emmata, lohutada, rääkida, et pohhui teised, ta tõesti ei pea südamesse võtma kellegi sõnu või sõnade puudumist, ta on tähtis, on armastatud, kõik saab korda.
Kallistada. Kallistada veel. Ja veel. Sõbralikult naerda ja toonasele endale kohvi teha. Vahustatud koore ning beseerulliga sinna juurde. Ei, ta ei ole liiga paks, tõesti ei ole, ta oleks krdi ilus ka viis aastat vanemana.
Tõdeda, kuidas mitte lihtsalt ei ei tasu ja ei saa (seda teadsin teoreetiliselt ka enne Rongi, et olla mingi keskmine "kellelegi väga pinda ei käi" on oluliselt magedam, kui mõnele väga meeldida ja paljudele vastik olla + kõigile ei saa meeldida nagunii), vaid ei ma ei TAHAGI olla kõigile meele järgi. On täiesti kombes otsustada, et ma ei salli, ja seda üleni välja näidata. Ei ole vaja kõikidesse lahkelt suhtuda ning nende vaatekohta näha, aru saada ning leppida, väga väga naine.
Keegi sulle selle eest "tänan" ei ütle, ainult sul endal on raske.
Raskem.
Veel raskem.
Ma tean, et sul on raske. Ma tean. Kas sa tahad sellest rääkida?
Kallistus! Tahad näiteks seda juustupirukat samuti, kohvi kõrvale selguvad head saiatooted maitsvad olema?

Oh, paraku, aeg on meiesuguste jaoks lineaarne. Ma ei pääse kusagile. Mis möödas, see möödas.
Võin ainult edaspidi rõõmsamalt elada ja mitte teha selliseid vigu, mis varem (vaid hoopis teistsuguseid).

On üks isane, kes on märgatavalt hästi muga käitunud ja nägus ka. Ma ei ole mingit pidi lihtne inimene, aga ta on üpris kenasti toime tulnud. Märgin selle ära, sest noh - ma ei jaksa "võibolla neh - aga võibolla mette"-sid kaaluda, käin oma teed ja kui tahan last, kurat, saan selle osta, mitte loota, et äkki klapime temaga, äkki ma isegi tahan temaga seksida.
Ükskord.
Ja siis võibolla ta tahab minuga last.
Kunagi.
Kui ta mind tahab, võtab mu ka titaga kõhus. Mina teda olen nõus oma elulisandina kaaluma (mida, see on juba väga suur vastutulek!!!), ent mitte selle nimel pingutama.

Muide, ta rääkis mulle anekdoodi: "Why are gamers immortal? Because you can't kill anything that has no life."
Läksin täiega rõõmsaks seepeale.
Vesi ja tärklis olid ka tema teadmistest ja kodustest varudest pärit.
Mida, ikka on teistsugust ka, ma lihtsalt negatiivset ei kirjuta siia. Pole nii ere, noh!

Mu pisike Tütarlaps magab teises toas, miski arusaamatu valge plekk laubal (tegelt arvan, et see on nuuskamispaberi tükike). Nii tore on teda sedasi oma arvuti tagant näha, nii tore, et ta olemas on! Maailmas on midagi hästi, kui mõlemad mu lapsed on minu kodus.
Noh, midagi VEEL hästi peale selle, et Zoro ja Sanji on välja mõeldud ja väga hoolega väljajoonistatud karakteritena eksisteerimas, mhmh.

Pealegi sai turukraam otsa ja ma tohtisin (ise lubasin endale) tuua tomatit, tilli ja küüslauku.

Räägin teile natuke Nico Robinist.
Sest väide, et oleme nii ühtekad, ripub tühjuses ja keegi peale mu enese ei usu, onjo.
Sarnasus on tuumas. Mitte selles, et kenad tumedapäised naised, kellele meeldib kohv, kes naeratavad palju ja räägivad vähe, sest pole ju mõtet öelda midagi, mil kaalu ei ole, kes on kiindunud raamatutesse ja päris intelligentsed.
See on väline, pisiasjad, pisiasjad.

Aga me mõlemad korjasime väikesest peast endasse ja kandsime kaasas teadmist, et oleme valesti, tülikad, ebaolulised. Keegi ei armasta meid sellena, kes oleme, ja ükskõik mida ja kuidas teeme, see on valesti.
Sest me oleme valesti.
Sest me sündisime valena ja oleme olemuslikult vead maailma koes.
Nii krdi ootamatu on tõdeda, et keegid on valmis meie eest võitlema. Kui nii võtta, siis ses osas on tal natuke parem, sest mul on neid inimesi, kes must ära ei pöördunud ega teinud ka nägu, et ei ole midagi, kõik on kogu aeg korras olnud, päris vähe.
Aga neid on.
Minu nakama.
Inimesed, kes hoiavad mind ka siis, kui see on raske, kes võitlevad mu eest, armastavad mind samuti momentidel, kui see nahka lahmakatena maha rebib.

Ma ei ole VALESTI, väärtusetu, ja kui vaatan Robinit, kui neetult oivaline ja imeline ta on - ning samas elas sama usu sees, mis minagi, tajun üleni, et inimene ise ei näe end. Ükskõik kui hea sa oled, sa ise ei pruugi üldse-natukenegi-absoluutselt uskuda, et oled midagi väärt kellelegi.
Ühtekad.
Nüüd ma usun. Mis siis, et vahel on minu armastamine raske, et ma ei tulegi alati kõigile enam 90% kaugusele teele vastu, ei tee neile kinke ega süüa ega enamikku tööd nende eest ära ("alati" on selle eituse juures võtmesõna), ei ole kõigega nõus, et mult peab andeks paluma ka, et andeks annaksin - nad ikkagi hoolivad must.
Nad ikkagi hoolivad meist.
Meie inimesed.
Robinil omad. Minul omad.
Täpselt nagu talle, on ka mulle nakama kättesaamatuna tundunud unistus. Sa tahad kuhugi kuuluda, ent oled nii palju kordi vastu hambaid saanud, et eeldadki end alati saavat.
Alati.
Kui aus olla, usun vist ikka veel, et usaldada saan väääääääääga väheseid peale iseenda. Liiga raske oli toona (toona, muidugi te kõik saate aru, mis ajast jutt) aduda, et usaldasin valesti, minust ei hoolita, mulle tehakse haiget, tehakseGI, ma ei ole ei sinna või sinna teise suunda inimestele piisavalt oluline, et minu poputamisest ja hellitamisest hoolida.
See ei möödunud ajju järgmisi jälgi jätmata teemal "mind ei saagi armastada".

Aga kurat ----- mõned inimesed on ikkagi minu inimesed.

Ja "mõned" on palju rohkem kui null.

4 kommentaari:

notsu ütles ...

kartulitärklisega saab ka ja väidetavalt tuleb nii ka maitsvam (kui suhu toppida):
http://scienceblogs.com/ethicsandscience/2008/08/08/friday-sprog-blogging-just-add/

ma sain sellest tärklisetrikist omal ajal "Suure paugu teooriast" teada, vaat milleks popkultuurist kasu võib olla.

väga väga naine ütles ...

Nii et kartuli oma kõlbab ka ... mitte et kartul kuidagi maisist varem Ameerikast kohale jõudnuks.
Aga siiski.
/mõtiskleb

Paula ütles ...

Sa mäletad oma enne-rongi-mina? Huvitav, aga mina ei mäleta. No mul ei olnud muidugi rongi ka, aga ikkagi ei mäleta. Vahel teen teen midagi ja siis tuleb meelde, et eelmine aasta jäi vist vahele. Või kuulan muusikat ja siis mäletan, et kunagi oli see lugu minuga tugevalt seotud, aga seda inimest ei ole enam. Tema on vist läinud, loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei mäleta teda. Mina tulin teiselt poolt välja ja nüüd on nii.
Tegelikult on nii, et mu ravi kõrvaltoime võib olla mõningane mälukaotus. Ma ei ole kurb, et ma teda ei mäleta.
Ära sa enda mineviku mina pärast kurvasta. Tema tegi su selliseks nagu sa praegu oled - igati äge

väga väga naine ütles ...

Mäletan=)
Aga mul on ka tunne, et see oli keegi teine.