esmaspäev, 23. oktoober 2017

Jutuajamine ettekujutuses

Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.

Jaa, mida, kahtlemata on eelmine teema lõpetatud.
Jaa, kahtlemata tegin selle vea, et lugesin kommentaare teises võrgupäevikus ilmunud postituse all, mis riivamisi ka mind puudutas.
Sa. Kurat.
Aga noh. Inimesed on lollakad. Pole minu asi.
Ma ei ole täiuslik? (Mõttes, et toon ise teema lauale ja siis häirun tagasisidest.) Nojah, ei ole.
Jama küll.
Ma ei näe, et keegi peale minu kannataks. Mitte et mina võiksin kannatada, nõup. Ennast hoida on mõistlik ja hea. Aga noh, endale käru keerates võib siiski rohkem loll olla, kui kogemata teistele halba tehes.
Seal on oluline vahe.

Ja nüüd tean, et olen natuke õrn jälle. Enne ei teadnud, see tuli mulle suure üllatusena. MisMÕTTES tunnen mingit muud valu kui enda sees kasvanut? Nagu saangi haiget, kui väljastpoolt tehakse? Luud murduvadki kõva hoobi tagajärjel?
MisMÕTTES hoolin, nagu päriselt HOOLINGI teiste arvamusest PÄEVI järgemööda?
Jaa, PMS.
Jaa, jäin haigeks, emotsionaalne haprus kohe kohal. 
Aga krt, sel oli ka põhjus, et haigeks jäin. Jah, kaotasin oma rahakoti ära, jah, ponnistasin end natuke üle kõiksuguste sellega seotud jamade pärast. Aga emotsionaalne pauk oli ikka ka vähemalt pooles ulatuses tähtis.

Ma veel mõtlen, kas edaspidi hoian end rohkem või lihtsalt olen mitte hoides rohkem valmis, et vastu lõugu saan.
Sest noh. Mu alastus on mu soomus, ma varjates ei taha elada.
Aga vastu lõugu saada on VALUS.
Ikka veel värisen selle kommentaari peale. Adrenaliin voolas kosena vereringesse.


Hästi abiks on (mõttes) Sanjiga rääkida.
Ta on animes parasjagu selle koha peal, kus väga usutavad ähvardused nende pihta, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, on viinud mehe valmidusse teha asju, mis üpris-üpris valusad ja vastikud.
Ent ta on valmis neid tegema, et neid, kellest hoolib, õnnelikuna hoida.
"See on minu teema ka," ütlen talle.
Taevas on hall, meretuul viib koka sigaretisutsu minema.
"Ma ju tean, mida sa siin teed ja mispärast. Aga vaata. Miks sa oled valmis endaga nii paljut tegema, võibolla kogu oma ülejäänud eksistentsi panti panema, on Zeffi ja mugiwarade õnnelik ja hea elu, eks?"

Mul ei ole tegelikult vastust vaja. Aga ta kergitab suunurka, kehitab õlgu, võtab veel ühe mahvi.
"Selge ju. Sa paistad kuramuse palju teadvat!"
"Oi, ma teangi. Seletasin juba eelmisel korral, kuidas."
Selg vastu müürisakki on hea istuda. Sanji seisab kummargil, toetub küünarvarte ja rinnaga kividele ja suitsetab. Pilk merel, mis vaevu lainetab. Hall ja vaikne, nii vaikne.
Lasen oma loenguga edasi: "Kuula nüüd hästi, sest see on tähtis."
Väike paus. Lasen edasi?
No mitte päris järjest.
On veidi piinlik tarka mängida, kui ma ise nii kergesti sinna auku lendan, mis tema loogikas on, nii et naeratan omaette natukene.
Või siis osaliselt ka talle.
"Sa teed endale halba, et nemad õnnelikud oleksid, eks ole. Ilma sinuta, teadmata, kuidas sa just hakkama saad, kuid õnnelikud."

Paus.

"Aga su loogikaviga on seal, et nad üldse oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu." Vaatan talle otsa. Tema minule ei vaata.
Püüan sõnadega temani jõuda, isikliku kogemuse jõud peab ju ka midagi maksma? Püüan. Hingega. "Ma ju tean, kurat. Kurat! See paganama eneseohverduse teema on mulle ka teema, ja just sellepärast olen sellele mõelnud ja mõelnud ja mõelnud."
...ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ...
"Kui sul on halb, teed sellega valu just neile, kes sust hoolivad. Kellest sina hoolid. Neile, kes tähtsad on. Kellele sa ei tee halba sellega, et sinul on valus, on need, kel sust sügavalt kama. Või kes lausa rõõmustavad, et sulle haiget saavad teha."
Ma lähen kirglikuks, kurat ja põrgu. Rahu, Triinu, rahu, võta hoogu maha!
Aga ei, järgmised sõnad tulevad lausa meeleheitlikud.
"Sa ei taha ju seda!"
"Ei, seda ma ei taha." ütleb Sanji tasa. "Ja ma ju tean. Muidugi on sul õigus. Ma tean."
Mõistlik mees. Oh, rumal ei ole ta tõesti ühegi kandi pealt.
Ta käte ümber helgivad võrud, mis oodatavalt plahvatavad, kui noor Vinsmoke (jaa, Sanji raudselt ei hindaks, kui teaks, et ma seda nime kasutan mõttes, aga sellepärast ta ju hädas ongi, et Vinsmoke!) näiteks saarelt põgeneda üritab. "Aga teine võimalus on veel hullem. Jah, nad saavad haiget. Jah, neil on jäle mulle mõeldagi. Aga nad on vähemalt elus!!!"
Ma raputan pead ja naeran.
Mõrult, sest lõbusat pole siin midagi.

"Miks sa nii arvad? Kas sa arvad, et kuitahes ilgelt sa käituksid, Luffy - LUFFY! - lihtsalt kehitab õlgu ja sõidab minema? Nad tulevad praegu sulle järele. Võitlevad end risti läbi saare. Võin sulle ette ära öelda, et mitte miski, mida sa teed, ei peleta neid minema." Kurat, see on hetk, kui ettepoole kummarduda oma istepaigast müüririnnatisel ja Sanji ülikonnastatud õlale käsi panna. "Sest nad hoolivad, päriselt hoolivad."
Vaikus. Ma hoian ta õlga ja tunnen, kuidas ta ei lõõgastu, kuidas pinge ja pinge ja pinge.
Lasen lahti, aga mu hääl võib nüüd veel vaiksem olla, me pead on nii lähestikku. "Ja nemad on ainsad, kellele sa haiget teed sellega, et sina haiget saad. Nemad hoolivad. Need, kellele ei taha haiget teha, on just need, kes haiget saavad."
Oh, ma räägin ka endast, nii väga!
"Aga need, kes ei hooli ning kellest sina ei hooli, vat nemad on rahul."
Ta vaatab mulle otsa. Ta ei taha sellele mõelda, mõelda, et ta tegi IKKAGI vea, oh, ma mõistan seda kulmualust jahedat pilku nii hästi!
Piin on pinna all. Seda ei näidata välja.
Mis ei tähenda, et seda olemas ei oleks.
Mul ei ole midagi teha peale jätkamise. "Äkki ei tasu siis sedasi valida? Alistuda, et neil oleks hea, kannatada, et neil oleks hea? Äkki tasub võidelda enda eest, sest SEE on tegelikult ka nende eest võitlemine, kes loevad?! Võitled enda eest ja nende eest korraga!"
Sanji ei vaata enam mulle otsa. Meri, hall meri ja hall taevas on see, mille poole ta pilk on pööratud, kui ütleb: "Aga nüüd on juba pisut hilja, eks ole? Ma olen enda käsist-jalust siduda lasknud. Nii kinni kui kinni."
Paus.
"Kunagi ei ole liiga hilja," sõnan vaikselt. "Alati on valik."

***

Olgu, teine teema näiteks homme. Või ülehomme.
Kaua seda ühte hobust ikka peksta.
(Mitte et mina peksaksin. Hobust. Mul tuleb õudus peale mõeldes, et teen kellelegi meelega ja teadlikult haiget.)

31 kommentaari:

  1. Jutuajamisest ei saanud aru. Aga suhtumine "inimesed on lollakad" nii reljeefselt ja avalikult väljendatuna sulle sõpru juurde ei too. Okei, sa ei tahagi, aga MIDA sa siis tahad? St MIKS sa seda kõike kirjutad, kui see sulle endale - ilmselgelt - haiget teeb?

    VastaKustuta
  2. Ma loon endale win-win situatsiooni.
    Sest mu alastus on mu soomus.
    Kui kõik faktid on laual ja inimesed mind ikka edasi tümitavad, ma saan kinnitust, et lollakad, ja ebameeldiva inimese halvakspanu on mulle suurem rõõm kui kompliment meeldivalt.
    Kui ei tümita, on mul "ach, nad enne ei saanud aru, aga tegelikult nad ikkagi on head, inimesed on tegelt head, kõik on hästi".

    VastaKustuta
  3. Oot aga, kelle poolt - kelle vastu siis verbaalseks ärapanemiseks läheb? Ja pagan, mille nimel see kõik?

    VastaKustuta
  4. Kuidas saab olla win-win, kui sa
    a) lood kõigis arvamuse, et sind peab tümitama;
    b) lood endas arvamuse, et kõik on lollakad?

    see tundub mulle nagu sajaga lose-lose?

    VastaKustuta
  5. (Aga ma arvan nagunii, et inimesed on lollakad, mina kaasa arvatud ju. Mul seda arvamust küll veel arendada pole tarvis =) Phmt on see "inimene on ekslik", aga täpsem. Sest inimesed nii võrd ei eksi vahel tarkuse teelt kõrvale, kui et enamjaolt nad ei käi sellel üldse, vahel eksivad sinna kogemata.)

    VastaKustuta
  6. kõik faktid pole kunagi päris ühe laua peal. kas sa eeldad, et kõik, kes loevad üht postitust, on läbi lugenud terve su blogi ja mäletavad kogu selle sisu? ma olen suhteliselt uudishimulik ja üle keskmise mäluga, aga ma kardan, et isegi mul ei ole kõik su aastate jooksul kirjapandud faktid meeles - sest isegi heal mälul on omad piirid ja sinna peab paljude eri inimeste ja paljude muude valdkondade fakte ära mahtuma.

    pealegi ei jaksa isegi sinu avameelsusega inimene kõiki oma fakte üles kirjutada, nii et isegi erakordselt pühendunud lugejal on kindlasti midagi teadmata.

    VastaKustuta
  7. ... no ja infolüngad täidab igaüks omaenda elu põhjal ja sealt need vääritimõistmised tulevad.

    VastaKustuta
  8. Ei, ma ei trolli, ma pigem üritan aru saada, miks sa kirjutad nii nagu sa viimasel ajal kirjutad. Igaühel on mingi sisemine vedur, mis teda käimas-blogimas hoiab. Ma arvasin, et sinul on selleks ülearenenud eneseanalüüsi vajadus. Aga need viimase aja sissekanded "tahan last ja teie käige perse", "Proovige mind (ebaselge milles) ümber veenda, kui tahate", "WTF inimesed?" - need pole nagu need. Need on sul küsimärke täis, nad nagu noriks ja anuks arvamusi ja tagasisidet, mille peale sa siis sajaga vastu lajatad. See on puhas passive-aggressive käitumine, millel pole enam pistmist eneseanalüüsi või üldse analüüsiga. Mida see annab? Seda, et see sinu jaoks win-win on, ei usu küll keegi, sa ise ka mitte.

    VastaKustuta
  9. No ole nüüd, ega ma ootagi, et kõik kõike teaks =)
    Rohkem "kui ma olen rääkinud, aga nad ei tea, on nende probleem, mitte minus kinni".
    Ja muidugi on probleem nagunii nende peas, mitte minus kinni, aga kui olen sedasi nõrk nagu praegu, ma ei taha endale veel koormat "aga nad ei tea, seepärast ..."

    Sest tegelt on ikka päris rõve.

    VastaKustuta
  10. See viimane oli siis notsule.
    Jestas, Kaur =)

    1) Ma ei teadnud, et ma ei ole terasest, see hämmastas ka mind ennast
    2) Sa ütled vääralt ümber. Nagu päriselt. Sulle ma selgitaks, aga samas - sa lugesid postitusi ja ei saanud ise aru? Jõuetu "käed langevad rüppe" tekib. Ma selgitan AINULT siis, kui sa tõesti loed postid uuesti läbi ja ikka aru ei saa ja täpsemalt küsid.
    3) Ma siiralt ei saa aru sellest, et "lapse jaoks ei ole raha". Et nt AbFab tahaks lapsele igast asju anda, mida vähese rahaga ei saa, sellest saan aru. Aga et lapsel oleks nendele asjadele õigus, et ilma ei tohikski - krt, kui lapsel on hea meel olemas olla ja sinu võimuses on anda SEE võimalus, mis siis, et ilma lauahokita kodus (see oli mu poja soovitud ja saadud sünnipäevakink, seepärast on meelel), kuidas krt see halb on? Et kui sa ei saa-gi lapsele anda välisreise enne kooliminekut ja kilomeetrit kodust elutoavaipa mängimiseks, aga annad ELU ja oma armastuse, sa teed kuidagi valesti v?
    Ma siiralt ei saa sellest aru.
    Lugesin FB-st meemi, kus oli kirjas, et kui inimene ütleb, et ta ei saa millestki aru, näitab see tema puudulikku mõistmisvõimet.
    No hea küll, ma saan aru, ma lihtsalt ei ole üldse nõus.
    Sest olud võivad muutuda, seni verivaesest vanemast või üsna rahakas saada, aga kui lapsel ei ole elu, kui teda ei ole olemas, seda tagasi ei pööra. Sa võid saada mingi teise lapse, kui oled veel piisavalt viljakas eas, aga mitte seda last.

    VastaKustuta
  11. ah.

    ma arvan, et üks VÄGA suur veelahe läheb kohast "kui lapsel on hea meel olemas olla" - kõigil ei ole automaatne eeldus, et lapsel ON hea meel olemas olla. kõigil ei ole automaatne eeldus, et olemasolemine on iseenesest väärtus. (sellest rääkimata, et kui kõik saaks kõik lapsed, keda neil on tehniliselt võimalik saada, oleks kõigi olemasolemine ilmselt õige üürike, sest see, kui palju planeet jaksab ära toita, on piiratud ja see ei olene enam iga üksiku lapsevanema võimekusest; õnneks "kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha".) mõnd aega tagasi tegid sa ka ise järelduse, et surm on etem kui see olemasolemise variant, mis sul oli.

    ja teiseks pigem detailiküsimus - et kui sa kirjeldasid mingeid eluperioode (enne rongi), mis olid ikka (ka materiaalses ja praktilises mõttes) hirmrasked ja mida saab lugeda ka nii, et nende raskus oli üks asi nende paljude asjade hulgast, mis sind rongi alla viis - siis see ei ole päris sama, mis "ilma lauahokita kodus" ja "kilomeetrise koduse elutoavaibata". pmst kirjeldasid sa tapvalt rasket elu, isegi kui su tapmiseks oli vaja nende ja mitme muu raskuse koosmõju. sa kirjeldasid enesesalgamist ja nimetasid seda hakkamasaamiseks. tappev raskus tabas jah sind ennast, mitte lapsi, aga miks peaks sinu raskusi vähemtähtsaks pidama?

    ja see on koht, kus meenutada su tänases postituses nenditut: et "su loogikaviga on seal, et nad oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu". kui ma paar postitust tagasi märkisin, et sul on õigus ses mõttes, et "nii saab hakkama", sest keegi polnud näljas ja paljas - aga et teistel on õigus ses mõttes, et "mõni teine võtab oma definitsiooni sisse selle, et "hakkamasaamine" ei tohi ka ennast ruineerida ja siis on selge, et ka tema rahaline latt, kust alates ta leiab, et ta hakkama saaks, on teise koha peal," siis ma seda pidasingi silmas. kui teised ei hinda end selliseks enesesalgamiseks küllalt tugevaks, ei ole nad seepärast tingimata lollid, vaid vbla hoopis teavad, kui suur nende enda talumisvõime on. (mis ei pruugi olla samas kohas kus sul, eri inimeste tugevused on eri kohas, ühel on parem suutlikkus piskuga ära majandada, teisel parem suutlikkus näiteks palju raha teenida.)

    VastaKustuta
  12. st osa inimeste jaoks sisaldab "saan hakkama" ka seda, et "suudan selle juures õnnelik olla" ja edasi sõltub juba sellest, mida neil on õnnelik olemiseks vaja või mis (materiaalsed asjad) neid õnnetuks teeksid (nt see, et pesupulbri ostmine on pidev probleem või et iga ootamatu väljaminek tekitab muret ja võtab vaimseid ressursse.)

    VastaKustuta
  13. No ma ka ei eelda, et lapsel on automaatselt hea meel olemas olla. Ma arvan, et _minu_ lastel on, sest ma olen sitaks hea vanem.
    Jah, mul ei ole anda teist vanemat, vbla varem ei olnud ka raha, aga minu lapsed on eriliselt lahedad. Jaa, see on minu kui ema subjektiivne hinnang, ent sama hinnangut on ka ümbertringi tulnud.
    Ja nad ise on õnnelikud.
    Poeg ütles konkreetselt välja, et tal on nii hea elu nagu ta ei tea ühelgi oma klassivennal või -õel olevat.

    Mis siis, et riivisin seepi ja värki 5 aastat tagasi.

    Aga jah. Et ennast tasub hoida, on oluline point.
    Ja see ka, et tasub teha, mida sa TAHAD. Kui sa TAHAD, et sul oleks rohkem raha kui hädapäraselt elu sees hoidmiseks, on see väga oluline.

    VastaKustuta
  14. üks asi veel: ma märkasin mingis varasemas postituses või kommentaariumis, et sa võtad seda, kui keegi arvab (või sa arvad teda arvavat), et sa ei saanud hakkama, samahästi kui süüdimõistva otsusena. aga "ei saanud hakkama" ei pea olema süüdistus. see võib olla lihtsalt moraalselt neutraalne nending, mis võib olla tõene või väär.

    ja sellega oled sa ju nõus, et sa ei osanud ennast hoida (sest ei pidanud end üldse hoidmisvääriliseks) - ja kui endahoidmine hakkamasaamise määratlusse lisada, siis selles mõttes ei saanudki hakkama. juhtub. see on sama vähe süüdistus, kui öelda "sa ei ole täiuslik" - no shit, ei ole jah, käsi püsti, kes on?

    (ma ei räägi otseselt süüdistavatest kommentaaridest, lihtsalt kõik vaidluskommentaarid ei olnud süüdistavad.)

    VastaKustuta
  15. ja kindlasti tuli osa süüdistavaid kommentaare solvumisest - sa võisid ju mõelda, et _sina_ said hakkama, aga sa ei väljendanud seda nii, vaid "need, kes samadel tingimustel ei saa, on lollid". solvunud inimene tahab tavaliselt vastu solvata.

    VastaKustuta
  16. Mu meelest inimene, kes teiste poolt halvasti öeldust üldse ei hooli, pole mitte täiuslik vaid pigem tuim ja hirmutav. Need, kes ütlevad, et "miks ta siis nii valuliselt reageerib" justkui eeldaksidki, et inimene peaks tundetu olema, samas kui tümitatakse siiski selle eesmärgiga, et verd näha. Kui ei reageeriks, oleks igav tümitada.
    Ma ei saa muidugi aru, mis sellise lihtlabase selja taga peksmise mõte on, kui tegemist on ometigi blogiga, kus pole kirjas kindlasti kõik nüansid, loetud teksti saab üleüldse igatpidi erinevalt interpreteerida jne. No kuidas saab selle põhjal kellelegi diagnoose panna ja muudmoodi tembeldada? Ma tegelikult imestasin, et sellele postitusele sihuke torm järgnes, ma ise midagi eriliselt ärritavat sealt välja ei lugenud. Äkki tõesti reageeriti sõnale "lollakas"?

    VastaKustuta
  17. Lugesin postituse üle.
    Ma jälle liigun seal liiga pikkade mõttehüpetega =)

    Aga mul on hea meel, et vähemalt mõned vaevuvad mõista üritama. Tähh!


    Natuke elusam olla taas.

    VastaKustuta
  18. Eks ta ole, pole see maailmaparandamine sugugi nii lihtne. Paljud on sellest üldse loobunud. Aga jah, inimesed on erinevad, erinevad arusaamad jne. Kellele ema, kellele tütar.
    Sõna "loll", mis näitab suhtumist teistesse, võib tõesti lugejat ärritada, kui seda liiga sageli kasutada. Võib juhtuda isegi nii, et see sõna devalveerub, ütleja tõsiseltvõetavus muutub küsitavaks.Kedagi lolliks nimetamine ei tähendagi enam poolpimesi sildistamist, vaid seda, et " kuule, sul on ülemine nööp lahti, kuid kohe algab koosolek". Liiga aval dekoltee riivab tundlikumat natuuri, pealegi on õues külm, midaiganes.
    Üldiselt, mis oleks see blogi ilma kommentaarideta, jahtunud supp nurgabaaris vb.
    Ega midagi - minu poolt siiski pai.

    VastaKustuta
  19. Täh!

    Kusjuures ma ei ürita maailma parandada meelega =) Üks mu tähtsatest pealerongi avastustest: maailm saab hakkama. Maailma plaanis (mõõtkavas, mitte et seal mingi PLAAN oleks) on täiesti ebaoluline, mida mina just teen või ei tee.

    Aga noh, sõna, mis tähendab mulle midagi konkreetset (ja minu jaoks "lollakas" tähendab mitte seda, et nööp lahti, vaid ebaloogilist käitumist, mille kohta samas inimene ise arvab, et mõistlik ja arukas), võib olla mõne jaoks mingi muu tähendusega.
    Autistlikud jooned, noh. Sõnasõnaline, noh. Metafooridest saan aru, metonüümiast üldiselt ka, aga nt sõna "igavesti" kasutamine on minu arust väga harva õigustatud.

    Sest mitte miski ei kesta igavesti. "Forever always ends."

    VastaKustuta
  20. Minu jaoks on üldse üllatav, et eeldus "lastel on hea meel olemas olla" tuleb depressiivselt suitsidaalsete kalduvustega inimeselt. Ma saan aru, kui mina, kes ma olen läbinisti positiivne, seda usuksin (ei usu), aga kui inimene, kes ise on depressiivne ja korra proovinud juba mängust välja astuda, tundub see naljakas.

    Mäletan, kui šokeeritud ma olin, kui lugesin ühest blogist, kuidas sealne autor kirjutas, et ta on nii kaua, kui ta mäletab, tahtnud end ära tappa. Et tal olid lapsena enda jaoks pandud tähtajad, et "kui X ei juhtu Y kuupäevaks, tapan end ära". Aga alati tuli midagi vahele. Ja tõi võrdluse jäätisega, et kui ikka lapsest saadik on jäätis maitsenud, siis võid sellest välja kasvada, aga vahepeal ikka isutab. Tal isutas näiteks pimedas suveöös ujumas käies, ujus ja mõtles, et nii mõnus on ja nii tore oleks siia vette jäädagi, mitte kunagi siit välja tulla, siia samma vee alla vajuda.

    Minu jaoks oli see kirjeldus nii võõras, nii raske oli empatiseerida. Aga seda, et kõik ei taha olemas olla (ja kõik ei taha oma lastele sama kannatusi, mida nad on ise üle elanud, kui nad näiteks ise on eluraskuste tõttu rongi alla jõudnud, tahavad oma lastele kergemat elu, et vältida olukorda, kus neid sama saatus tabab), mõistan küll.

    VastaKustuta
  21. Rents: huvitav, minu jaoks näiteks seal erilist vastuolu pole. Mu meelest võib vabalt olla nii, et sa nõustud, jah elu on ilus, põhimõtteliselt on õnnistus olemas olla, aga siiski, vahel tahaks välja. See võib ju olla lihtsalt labiilsus, aga ka see tunne, et objektiivselt on elu ilus ja elamist väärt, aga mitte minu jaoks. Samuti, inimeste elu muutub, see, kes kunagi oli suitsidaalne, ei pruugi tulevikus enam olla.

    VastaKustuta
  22. Kusjuures Rentsil on hea point seal, et oma lastele tahaks paremat elu kui endal.
    Jaa, tahakski.
    Aga mina ei kannatanud selle all, et meil kodus kaua sooja vett ei olnud või et ma vennaga tuba jagasin. Võrreldes kõige sellega, mis päriselt rõve oli, oli mingi majanduslik puudujääk nii ebaoluline, et no oligi täiega ebaoluline.

    Ja alles täna, kui meil kuidagi terapeudiga väga hea seanss oli, sain aru, et oot.
    OOT!!

    Jälle langevad nii paljud klotsid paika! SELLEST mu pidev läbielu-tunne, et ma olen valesti!
    Sest mina elasin lapsena algul kahe vanemaga, vaesuseta, keegi ei peksnud vigaseks, ei vägistatud, kogu aeg oli keegi kodus (ja ma ei olnud kunagi üksi, mis oli mu meelest täiega kurb), ma isegi nõusid pesema ja süüa tegema hakkasin alles peale meie ärakolimist, kui oli 14, sest ma NII VÄGA TAHTSIN ise, varem mitte ainult et ei sunnitud, ei lubatudki.

    Õnnelik lapsepõlv?

    Nii. Kuradi. Jäle.

    Ja täna sain aru, mis see on, mida minuga tehti ja mida mina neverever ei tee oma lastele ja miks ma arvan, et järelikult on minu laps tore olla.
    Kogu aeg, igas asjaS, igas valdkonnas üleni ja üdini ma õppisin selgeks, et laps on valesti, täiskasvanu peaks olema. Ma olen valesti, sest ma olen mina. Laps olemine on üleni vale.

    Krt, millistele teistele lastele kui mulle ja mu vennale loeti õhtujutuks "Enekesest" definitsioone? Ma olin faking KOLMENE, kui jooksime juba sõitma hakanud Tartu rongile peale (automaatset uksesulgemist veel polnud pikamaarongidel alati) , ema hüppas rongile ja mina jooksin hädiselt rongi kõrval ja ei julgenud hüpata. Ja too ema pahandas minuga rongilt, et mis mõttes ma ei hüppa, mis mul viga on.
    Siis tuli pikkade hüpetega üks noor mees, viskas mu emale sülle, lükkas ka mu vanaema rongile ning tuli ise kõige järel. Aga nagu - faking KOLMEAASTANE.
    Ja sa pahandad temaga, et ta täiskasvanu seisukohalt ka pingutust nõudvat asja ei tee.

    Ja kuna mina oma lastega absoluutselt sedasi ei tee, et ole keegi muu, ole keegi parem, ole teine kui oled, ma arvangi, et hästi on.
    Ja ausalt: ma vaatan neid, kuulan neid ja mõtlen, et ma teen õigesti. Raha ja isa ... pffffff.
    Pisiasjad, pisiasjad ...

    Aga no Marcal on muidugi ka õigus =)
    Mul on mõnevõrra hingel see "sul oli depressioon, järelikult ei tohi sa enam kunagi lapsi saada, sest senised lapsed ei hoidnud sind haigeks jäämast".
    Nagu wtf.

    Enam ei ole ju?!

    VastaKustuta
  23. Ma ei usu, et lapsed hoiavad kedagi haigeks jäämast. St ei hoia lapsed ära grippi, ei hoia nad ka ära depressiooni, lapsed on lihtsalt veel üks stressifaktor.

    Aga see on huvitav, kui palju on inimahv muutunud viimase saja aasta jooksul. No see, et anti naisele õigus haridust saada ja nüüd on ta täiesti hulluks läinud, ei luba võõrastel meestel end enam tagumikule patsutada jne. Sama asi ka lapsepõlvega - 20. sajandi alguses nähti last nagu väikest kasvu kehva täiskasvanut. 3-aastane käis hanekarjas ja võiski tappa saada, kui mõni puudu oli, sest no igaühel on vastutus. See lähenemine, et lapsed vajavad arenemiseks aega (mis on minu meelest igati õige, ma leian ka, et lastel peaks olema õigus laps olla), on ka täiega uuema aja värk. Kui meie vanemad väikesed olid, oli näiteks tavaline, et kahenädalane tuli sõime visata, sest NL tahtis ülesehitamist. No ja nutsid seal, aga kedagi ei kottinud. Mis emotsionaalne lähedus? Mis vaimne heaolu? Sellised inimesed ise armastavad öelda, et "ja meist kõigist kasvasid normaalsed inimesed", minu meelest on suurel osal neist väga selgelt näha, et nad tegelikult ei suuda kellegagi emotsionaalselt suhestuda ja tihti ei ole usalduslikku suhet isegi kõige lähematega.

    Aga teemast kaldub see muidugi sajaga kõrvale, see on lihtsalt miski, millele ma viimaste päevade jooksul mõelnud olen, aga mis iseseisvaks postituseks veel küps pole.

    VastaKustuta
  24. Minu meelest on täiega äge lapsele Enekesest õhtujutuks definitsioone lugeda ja siis nende üle arutleda.

    VastaKustuta
  25. Küsi lapselt, kas tema meelest ka äge on.
    Minu jaoks on ikka veel kaugelt huvitavam arutleda ilukirjanduslike tegelaste valikute ja mõtete üle, mis neid sinna võisid viia. Siis ... ei, aga nad ju lugesid mulle! See juba oli lahe!

    Et ma mingite definitsioonide üle isegi oleks mõelnud arutleda ... ma tegelt isegi ei saa aru, mis seal arutleda SAAKS. Jaaguar (kui sai, ma küsisin loomi), Lõuna-Ameerikas elav suur kaslane, eluiga looduses kuni 12, vangistuses kuni 22, 150–180 cm pikk, jässakas saba on 40–70 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70–110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Peamised saakloomad on hirved, metssead, ja vöölased.

    Mida seal arutleda on?!

    VastaKustuta
  26. No ARUTLEDA on jah vb vale sõna. Aga huvitav on ikka. Pilte näidata, saba pikkust visualiseerida jnejne.
    Ja miks sa arvad, et ma lapse käest küsinud ei ole?

    VastaKustuta
  27. ma pean tunnistama, et ka mul poleks lapsena sedasorti unejutu vastu midagi olnud - ettelugemine oli nagunii rohkem rituaal, ma oleks tegelikult võinud ju kõike ise lugeda ja unelektüüri valik ei piiranud kuidagi mu võimalust raamatuid tarbida. (ja ma lugesin omaette ENEt ka.)

    VastaKustuta
  28. rongilugu oli seevastu teisest puust - arvan, et selle jõhkrus on üldarusaadav.

    VastaKustuta
  29. Ma selle viimase peale lõdvestun ja tunnistan, et ok, Enekese lugemine võib ka fun olla.

    =)

    VastaKustuta
  30. Lugesin üle mitme -setme korra veel korra kommi 15:39 ja sain lõpuks rahu---ka vanaema oli perroonil,keda keegi lõpuks takka lükkas...Muidu olnuks ikka TÄIS-ÕÕV!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.