teisipäev, 10. oktoober 2017

Kirjanik?

Kui mul peavalu kontrolli all püsib elik valu on ainult vähe-vähekene, aga samas olen üleni nõrk, hädine ja pehme, väsimus on saja punkti skaalal näiteks 91, tulevad igasugused lollid mornid mõtted.
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.

Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.

Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."

Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?

Take the fucking donuts, kui sulle mulle antakse, jestas!!!!
Mis, kuradi-siis, et su mu kuradi pea on kuradi nõdras seisus! Take the fucking donuts!!!!!
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!

Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)

Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...

Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!

Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ... 

4 kommentaari:

  1. Ma olen ka mõelnud, et mis värk see on, et ise ei tihka enda kohta "kirjanik" öelda ja alati on natuke piinlik, kui keegi siiski niimoodi tituleerib. Nüüd veel eriti, sest juba ammu pole mul midagi ilmunud.
    Aga Sina oled kirjanik. Ja söö sõõrikuid, kui antakse. Kui ei anta, võta ise. Kui tahad :)

    VastaKustuta
  2. ...

    Samas - headest omakirjanike lasteraamatutest on alati puudus ;) Mul on raamatukogus käies kogu aeg tunne, et on valik päris pisikestele ja siis juba, ütleme, alates näiteks teisest-kolmandast klassist (muidugi, seda mida selles vanuses koolis kohustuslikus korras loetakse, ma parem üldse ei kommenteeriks), aga umbes nii alates kuueaastastest on üsna tühi maa. Ma loeks hea meelega lastele mõeldud ulmekat :)

    VastaKustuta
  3. Kui teised kirjanikud ütlevad, et sa oled kirjanik, siis sa oled. Pole mõtet vaielda. :) EKL romaanivõistluse II koht kinnitab, et kirjanikud nii arvavad. Pealegi tõesti: III koht jäeti välja andmata põhjusel, et Postimehe eripreemia sisaldas raha 2000euri - seda ütles mulle 2 žüriiliiget. (1000eur, mis välja hõigati, oli näpukas: https://kultuur.postimees.ee/4136969/selgus-eesti-kirjanike-liidu-romaanivoistluse-voitja).
    Kas Sulle siis tagakaaneteksti ei saadetud eelnevalt nõustumiseks? Minu kogemusel tavaliselt saadetakse ja parandatakse kah nii nagu vaja. Võib ka nullist ise kirjutada.

    VastaKustuta
  4. Mulle tegelt näidati tagakaaneteksti tõesti, aga ma olin nii hurmatud sellest, et keegi luges ja sai aru ka, millest ma kirjutan, et mingid pisikesed faktivead ei tundunud asjad, mida esile tuua. Alles siis, kui Eva Koffi raamatututvustusest lugesin, et tal pandi õigesti, hakkas häirima.

    Krt, kedagi pole sõimata ka, ise olin roolis.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.