kolmapäev, 4. oktoober 2017

Tagasi tavapärasusse

Näed, nüüd on juba palju parem.
Ikka veel taastun, aga maailm ei tundu enam jäle. Olen lihtsalt natsa jõuetu veel. Eile pühkisin esikupõranda puhtaks, tegin tomatisuppi, käisin poes, viisin taara ära, loovkirjutasin, andsin mingile papile garaaživõtme, mis mul edasiandmiseks, mängisin civi - täitsa nagu normaalne päev juba!
Imbun vaikselt harjunud rütmi. Mul on jõudu ja huvi mängida!
Täna mängisin ka mitu tundi lausa.
Kuigi natuke on kõhelus sees veel. Ei võta järgmisi kohustusi, ei julge end kuhugi kirja panna, enne kui eelmised haavad pole täielikult paranenud.

Mis on HEA asi. Veidike ikka hoian end ka!
Vahel.

Formuleerisin ära, miks ma ei kannata nõuandeid "ole parem!"
Ma juba olen nii hea, kui jaksan. Olin varem ka, see pole mingi pealerongi-asi. Mis tähendab, et nõuanne "Ole parem!"(mis oli enamiku nõuannete sisu) tuli mulle tõlgituna kätte: "Sa teed, mis jõuad, aga pole piisavalt! Sa oled olemuslikult vilets!"

Nõuandeid jälestan ikka veel, et selge oleks.

Õnneks inimesed enam väga ei paku neid, on õnnestunud välja treenida. Jee, päris lootusetult lollakad me siiski pole!
Tegelikult annavad ju kõik oma parima. Nii et palumata nõuanne tähendabki alati: "Sa pole küllalt hea oma parimat andes, ole parem".
Ja see on ühiskondlikult talutav käitumine. Samas kui öelda "Sa oled loll ja ebameeldiv!" päris ikka ei ole.
Aga ... aga ... need on ju samad asjad?!

Juuksed ka kasvavad jälle, hakkavad lokki tõmbuma (enne polnud väga ruumi lokkis olla, noh).
Unes nägin, et mul on nad pihani (päriselt pole nii pikad iial olnud, kuskil "rinnad katavad ära"-tasemest pikemaks ei kasva) ja lisaks, et tuttav väga kena isane pani mulle käe ümber kolm korda samal peol ja siis mõtsin, et olgu.
Ma vist meeldin talle.
Unes mõtsin, noh.
Tegelikult on ta täpselt sihuke oldki, et mõtlen, kas ma nüüd meeldin-meeldin talle või lihtsalt meeldin või ... ach, aga mis see minu asi peaks olema?
Ei väljenda = ei julge väljendada = tema kaotus, sest kuni ma ei tea, mida ta tahab mind arvavat, ei hakka mina asja üle mõtlemagi. Pealegi pole ma temas peale kauni välimuse väga muid väärtusi tuvastanud. Kõik pinnad, millelt nagu võiks, on alati "nah, oleme liiga erinevad, et võrdlemagi hakata".

See oli ka unenägu, eks ole. On alati võimalus, et ma ei meeldi-meeldigi talle. Päriselt ... no ma tean, et olen päris pandav. Teoreetiliselt isegi tunnen nii.
See ei tähenda, et üheski konkreetses olukorras konkreetse inimesega arvaksin, et whoa, ta on hurmatud!
Tõsi, ega ma ei arva ka inimestest üldiselt nii hästi, et nad üldse võiksid mõista, kui oivaline olen =P

Oh, tagasi harjunud rütmi ja tavapärasusse? Et tavapärasus peaks nagu olema halb asi? Et sinna tagasi jõuda väsitav ja rutiin ning masendus?
No ei!
Kõik oleneb sellest, mis on baastemperatuur. Kui on kogu aeg külm, on tavapärasus jah jube. Aga kui baastemperatuur on +18, on imeliselt mõnus sinna tagasi saada. Suurem arv lusikaid jälle, rohkem polegi midagi ette ära kulutatud, jai!
Ach, nii hea on!



Ei, Jain oli ka hea (varem oli muusikaks siin), aga see laul tuli just täna mulle uudsena ja nii lahe ju!

8 kommentaari:

notsu ütles ...

a kui nõuanne on "võta vabalt, puhka parem, pole vaja rohkem pingutada"?

Paula ütles ...

Ma ka mõtlen, et nõu antakse enamasti selle pärast, et hoolitakse.
Seda, et armastatakse, saab öelda mitut moodi. Ka soovitusega, et võta vihmavari kaasa ja pane sokid jalga ja hoia ennast

väga väga naine ütles ...

No aga kui ma ei TAHA vihmavarju, sooje sokke ega ennast hoida, kas see pole siis mu oma otsus? Päris ma ei ole mütsi taskusse toppinud iga kord, kui koduaknast eemale jõudsin lapsena - ja kas ma surin külmetusse? Mul oli lihtsalt halb koleda mütsiga, varjamine, et ma seda ikkagi ei kandnud, mis on pooliti valetamine juba, ja kes õnnelikumaks sai?

Ja see notsu oma pole nõuanne. See on "sa meeldid meile ka nii, et sa midagi ei tee".
Selle ma võtaks =)

väga väga naine ütles ...

Et selge oleks: ma ei ole kuidagi soovituste vastu.
"Kui sa vihmavarju kaasa võtaksid, oleks sul vast kuivem olla, kui vihma peaks sadama hakkama."
"Täna läheb külmaks, soojad sokid oleksid abiks."
ja isegi "Mul oleks kurb, kui sinuga midagi juhtub, tasub ette vaadata!"
on täiesti ok-d asjad, mida öelda. Aga kui need tulevad vormis "Tee nii!" on seal juures ütlematajäetud "Mina tean paremini ja võin sinu eest otsustada ja sina oled loll ise."

Kaur Virunurm ütles ...

Sa "Kirsitubakat" oled näinud?

väga väga naine ütles ...

Vist ei. Tuttav ette ei tule.
Suitsetanud küll olen. Kirsitubakat =)

notsu ütles ...

minu arust oli mu näide sajaga nõuanne. kui on näha, et teine jookseb peaga vastu seina, mille vastu pole vaja üldse joosta.

millest jääb nüüd kohe mulje, et "pean teda lolliks", aga tegelikult on asi ju lihtsalt selles, et distantsi pealt ongi neid seinu ja mustreid kergem näha. vastastikku. kõigil on omad pimetähnid. pmst nagu igaüks liiguks mööda labürinti ja otsiks teed ja kaarti ei ole - aga distantsi pealt on labürindi kuju kergem haarata.

notsu ütles ...

... nii et teise labürindi kujust saab kergemini aru ja näeb rutem ära, et seal nurgas on ta juba kümme korda käinud, sealt edasi ei saa, pole mõtet punnitada. kusjuures see ei tähenda üldse, et see nägija oma labürindis kuhugi soppi takerdunud ei oleks.

pikapeale näeb ka ise ära, labürindisopi seinad hakkavad tuttavad ette tulema, aga selleks läheb kauem aega.

see on umbes sama asi nagu see peegeldamine, millest Murca blogis just juttu tuli. kah üks asi, miks inimestel üksteist vaja on.