kolmapäev, 15. november 2017

Hilissügis

Mulle meeldib ikka veel sügis.
See valgus! (Nii palju, kui seda on). Madala nurga alt, korraga nukker, kõrk ja ometi nii hele!
See pimedus! (No seda on.) Embav, sosistav, kaissuvõttev öö juba kella viiest!
August on minu aeg. September on minu aeg. Oktoober on - ja no natuke ikka november ka.
Sügis.
Küpsus, valmisolek, roiskumine, lagunemine.
Ja siis vaikus.
Vaikus.
Vaikus.

Välja arvatud, et möödunud talv oli viga. November oligi ainus talvekuu! Ei mingit rahu ja lumevaikust.
Huvitav, kas see tuleb natukenegi parem? Võiks ju!

Täna öösel magasin kümme tundi. Nagu KÜMME. See on nii suur asi, et isegi rist seinal ei märgi ära. Millal ma viimati üle 8 tunni magasin? Mingil ajal, kui ma üldse väga muud ei teinud, mhmh. Palat ja pizaama ja kõhetud jäsemed, mapp öölaual, et käsitsi kirjutada, kommid ja sink öökapisahtlis, et süüa, kui VÄHEGI isu on, ja hullumine raadio- ja telekahelide peale.
See võimetus välja lülitada on mul ikka hämmeldusega meeles. Et jah, ma TEAN küll, et laul raadios (teise patsiendi oma ja ma muidugi olen nii krdi viisakas ka, et ei palu tal kinni panna, isegi kui ta magab raadio saatel) ei ole mulle mõeldes kirjutatud, keegi ka ei mängi teda mulle mõeldes - aga TUNNE sunnib sõnu kuulama ja stresseeruma nende pärast.
KÕIK tuli sisse, ei suutnud midagi "pohhui pole v" välja lülitada.
Kunagi oli nii.

Paar päeva tagasi oli kaks ööd järjest ebameeldivaid unenägusid. Selle olin meeldumusega unustanud, täiega pettumustäratav taas mäletada, et nii saab. Mitte õudusunenäod, lihtsalt ebameeldivad, pinget ja rahutust täis.
Kui laps olin, ei olnud ööd mulle just meeldivad (välja arvatud kui olid). Ainus aeg, kus olen ristmärke teinud, oli umbes seitsmese, kaheksase, üheksasna, kui enne magaminekut tegin neid oma voodi kohal ja akende suunas ja igale poole, kuhu meelde tuli, et halvad unenäod sisse ei pääseks.
Vahel aitas. Vahel mitte.
Suhe 50/50, täiesti suva, sai nii ilmseks, et isegi mu lapseaju oli sunnitud vehkimise kui asjatu omaks võtma.

Aga PealeRongi ja peale antidepressante vähemalt unenäod leebusid üleni ära. Õudusunesid oli ennegi väga vähe, aga neid pingelisi ja rahutust täis, kus mult taheti midagi ja mul ei olnud seda anda ja siis püüdsin teeselda, neid varem ikka oli alatihti.
Nüüd enam eriti ei ole.
Välja arvatud et paar päeva ööd tagasi ikka oli.

Tänane öö oli seevastu üleni mõnus. Kõige üllatavam: ikka võiks veel magada. Tunde järgi täiesti hea variants. Ei maga kunagi välja, see lihtalt pole võimalik!
No nii on, noh =) Kogu. Aeg. Väsinud.

Ach, see sügis, see sügis! Kellele ei meeldi, kuidas hilissügiseti õhk lõhnab? Peaks olema surmalehk, ent on vaikne jahe igatsus, korraga vabadus ja nukrus.

Elu on hea. Lihtne ja hea.

Kommentaare ei ole: