esmaspäev, 27. november 2017

Miks ma ei planeeri

Sattus silma alla paar 2016 algupoole postitust ja kurat.
Mõtlesin toona, et olen üpris adekvaatne, ega rohkem Päris Inimeseks ei paranegi - aga nüüd loen ja muigan leebelt. Oh, väga väga naine, sa olid ikka nii katki siis, nii katki ja neetult vapper ikka!
Nüüd on hoopis parem.

Välja arvatud, et siiski mitte nagu enne. Kui kulutada lusikaid pillavalt ühel päeval, peaks vähemalt paaril järgmisel neid taas koguma, suren välja ju muidu!
Mitte et see mul meeles oleks. Kui maohapperünnakud tulevad ähvardavalt ligi (Rennie on suutnud viimased kolm ära hoida, aga mu tunnetus on ka täpsemaks läinud - kui hakkab tulema, ma enam ei lõpeta rahulikult oma kohvi ära ja ei imesta mitu minutit, et imelik olla, vaid taipan ja reageerin esimeste märkide peale), kui inimesi tahaks jalaga peksta ja uni on nii sügav, et telefon ei aja helisedes ka üles, olen sunnitud märkama, et miski on teistmoodi.

Jõuvarud on piiratud. Need on igaühel piiratud, aga mul ikka eriti. Äkki ei tasuks teha muudkui, mingit ora ju perses pole, et ilma ei saaks?
Ei, ikka on vaja.
Kui täiesti punamust pole silme eest ja ülesanne otseselt vastik, võtan naeratades enda peale.
"See pole mulle ju raske" on küll välja vahetunud. Mõtlen enne järjekordse leppe sõlmimist: "No on koormus, aga äkki see on millekski hea? Vastik igatahes ei tundu," ja läheb.

Aga mul tuli pähe, miks lubadusi pean ja millestki ei räägigi, kui ma pole 95% kindel, et ära teen.
Ajasin sõbraga juttu.
Mina: "Häh, mulle lubati kogu aeg koera, "kui suuremaks saad". Tead, millal ma koera sain? Kui ise kutsika koju tõin. Kui palju on olnud plaane "teeme garaaži peale sauna", "ehitame terassi", "kui ära kolime", "korter vaja maha müüa" jne jne jne! Mitte kuradi kunagi ei juhtunud midagi. Ainult ootamatult, "nii on nüüd".
Nojah, ja mulle ei meeldi plaanid."

Ja siis - alles väljaütlemise järel - sain korraga aru, miks ei taha öelda "ma kavatsen teha", vaid "ma tegin".

Ainus viis, kuidas mina lubadusi annan, on kindlaks kuupäevaks kindel asi. Muidu on "planeerimine" mu jaoks lihtsalt endast sooja õhu välja ajamine.
Kõik ebamäärasused, "kunagi", "kui suuremaks saad", "kui raha saame" - ei. Ma ei taha neist midagi. Keegi ütleb "kui" ... ja ma juba lülitan enda välja ning ei huvita.
Sest minu kogemus on, et "kui" ei tule kunagi. Tahad midagi juhtuvat - tee ära. Ise. Siis tead, kas saab või ei saa.
Ma teen. Või ma ei tee. Mitte "ma teen, KUI".

Miks ma enesetapust ei rääkinud enne, suu vahus? Sest ei tahtnud enda peale kohustust asi ära teha. Ma tahtsin endale vabadust ise otsustada, ümber mõelda, kõhklema hakata ...
Niisama mina ei räägi. Kui räägin, teen vähemalt oma parima, et see juhtuks.
Kui räägin, tasub mu sõnu tõsiselt võtta.

Ja siis vihastan end ruuduliseks, kui inimesed RÄÄGIVAD, mis nad kõik plaanivad - kümme minutit peale kurtmist, et neil on liiga palju teha, üldse ei jaksa, nii raske on.
Kurat, ära siis vähemalt rohkem ette võta!
Või sa kavatsedki ainult rääkida???
Äkki oleksid VAIT selle asemel?!?!

Et vihastatakse selle peale, mis endas häirib?
Mina vihastan tavaliselt nõmeduste peale, mida mingi kõvasti kõvasti kõvasti lollima inimesena võiksin teha, aga mida praeguse endana üldse ei taha. Vihastan nõmeduste peale, millegi peale, mida loll inimene mõtleb ja teeb.
Samas ta peab minuga ikka veidi sarnane olema.  Mingi täiesti võõra kultuuri võõraste põhimõtetega, üleni teistmoodi kasvanud esindaja peale ma ei vihasta. Sest ta on liiga teistsugune.
Ma tema kingadesse ei oska end mõttes sobitada.
Aga "jestas, ma võiksin ka nii nõme olla, mingi halvema endana oleksingi?!" ja mul on õudne ja appi ja jäle.
Kurat, mina saan targem oldud, miks tema ei saa?!?!

Kas olen  sellest juba kirjutanud? Kuidagi tuttav tekst ...

Aga jah. Tegelt on Ebapärlikarbil ühes asjas õigus. ARVANGI, et olen paljudest inimestest parem. Nende lollus ajab mu ahastusse. Selline maailm ongi, nii rumalaid inimesi täis või?! Ma ei suuda seda uskuda, ma ei taha seda uskuda, päriselt, PÄRISELT?!
Oluline erinevus tema ja minu vahel on, et mina ei lähe kedagi paremini elama õpetama. Eriti mitte nende territooriumile. Kes tahab minu võrgupäevikut lugeda: palun, see on avalik. Aga kui mulle mõni teine võrgupäevik ei meeldi, kui seda tundub pidavat ebameeldiv inimene, ma lihtsalt ei loe teda.
Lülitan ta oma maailmast välja. Elagu omamoodi kusagil mujal.

Et keegi tuleb mind minu koju õpetama, kuidas mina elama peaksin?! Kust selline mõte üldse, et sina tead, kuidas teised elama, mõtlema ja tundma peaksid?! Kust see pärit on?!
Jaa, mina arvan, et olen päris paljudest inimestest targem. Aga mul ei ole tunnet, et ma seepärast peaksin neid õpetama rohkem enda moodi olema. Nemad on nemad, teised inimesed teiste eludega, annavad oma parima, minu asi pole.
Mina ei lähe kedagi õpetama. Minu kirjutatut loeb see, kes tahab, mingit sundi pole, kõik on vabatahtlik.

.... selgelt see teeb mulle ikka haiget, kisub sees, kraabib ja rebib.
Mul on nii raske omaks võtta, et inimesed ongi lollakad. Elangi sellises maailmas, selliste inimeste keskel, nad ei oskagi paremini.
Teevad oma parima, kusjuures see on jube, ja lisaks tänitavad, et MINA elan valesti.
"Inimesed on lollakad".
Mantra.

16 kommentaari:

Liis ütles ...

Mina näen asju nii, et sageli see õpetamine, kuidas elama peaks, tuleb ka selle inimese enda sisemusest kuidagi.
Paremal juhul on selle taga see, et inimene ise on enda valikute tulemusel tõesti õnnelik ja arvab, et kui teised käituksid tema moodi, siis oleksid nad ka õnnelikumad.
Aga tihti on suurimad õpetajad need inimesed, kes tegelikult sisemiselt kuidagi kahtlevad enda otsuste ja valikute õigsuses, mistõttu nende jaoks tekitab see, kui keegi teine julgeb elada kuidagi teisiti ja sealjuures veel rahul olla, mingi sisemise konflikti. Ja siis nad peavadki õpetama ja õigustama, aga peamiselt teevad nad seda iseenda jaoks, et endale kinnitada, et nemad ikkagi elavad õigesti.

Aga jah. Lõppkokkuvõttes elame me kõik täpselt nii hästi kui me hetkel oskame. Sind lugedes tekitab minus kusjuures hämmingut see, et kui palju sa sellele "inimesed on lollakad" asjale keskendud või et sul on raske leppida sellega, et teised on lollakad. Aga see tuleneb ka minu enda sisemusest. Mul endal on teiste inimeste lolluste ja valestitegemistega väga lihtne leppida. Nad on kõigest inimesed. Aga miskipärast ma endale oma rumalusi andestada ei suuda. Ja mida nö. targemaks ma saan, seda raskem on vaadata minevikku ja näha, et kui palju rumalusi ma korda saatnud olen.

väga väga naine ütles ...

Üleni arukas jutt =) Aga krt, raske on tark olla =) Mõistus võib öelda üht, aga tunded, tunded on hoopis midagi muud.

notsu ütles ...

vahel häirib see "inimesed on lollimad kui mina!" sellepärast, et endal on ju omaenda lollusega isiklik kogemus - mina olen juba loll, kuidas on võimalik, et keegi on veel lollim? nad teevad seda kindlasti meelega ja jonni pärast!

A. on midagi sarnast kirjeldanud.

notsu ütles ...

ja see on koht, kus kõrge enesehinnang aitab tegelikult leebem olla.

väga väga naine ütles ...

Mul on TÄPSELT see.
Jummmmala tükk aega ma arvasin, mina ei ole eriti tark ja siis teiste lollus oli täiesti arusaamatu. Mina olen loll, kuidas on võimalik, et mõned teised on veel lollimad?!?!?!

Manjana ütles ...

ma tahtsin ka lapsena endale koera ja ema ütles et ei saa. ma ei mäleta, et ta oleks öelnud, et ma pean suuremaks kasvama. ta lihtsalt ütles, et talle koerad ei meeldi ja kogu moos.

kui ma vanemaks sain, siis ma sain aru, et ma ei tahagi endale koera. mulle koerad väga meeldivad, aga endale ei taha.

mul on vist sellepärast palju aega, et ainus mida ma väga tahan, on et mul oleks palju vaba aega ja vähe kohustusi. muid soove eriti ei olegi. need inimesed, kes pidevalt tormavad, neil on kole palju soove. isegi selliseid soove, mida nad võib-olla väga ei tahagi, aga igaks juhuks ikka rabelevad. võib-olla, ma ei tea.

ma avastasin, et mul on päris suur soov teisi õpetada. ma vist just sellepärast päris tihti blogin ka. ei tea, kas lugejad on juba aru saanud, et ma tegelikult hoopis rahuldan oma õpetamisvajadust :D need blogijad, vaesekesed, kes peavad klikkide pärast pidevalt blogima, kindlasti pole aru saanud. kus neil see aega, nad ju soovivad suuremat hulka klikke ja arvavad, et teised ka selle pärast kirjutavad. täiesti hull sürr soov ju - rohkem klikke :D

väga väga naine ütles ...

No mulle on nii "ei" kui "jaa" oluliselt vastuvõetavamad kui "kui ..."

Kui ei saa koera, ei saa, selge, elame selle arvestusega. Aga kui kogu aeg on õhus võimalus, et äkki ikka saab, on see kümnetes kordades rämedam.

notsu ütles ...

aga mul tuli vahepeal mõte, et järsku on suure koormuse all perspektiivitute plaanide tegemine lihtsalt unistamine. inimesed mõtlevad end korra paremasse maailma, kus neil on jaksu selle, teise ja kolmanda jaoks - ja kõige jaoks korraga.

väga väga naine ütles ...

Vbla. Kuigi kuri mina ütleks, et unistatakse vaikselt, mina küll ei lähe teistele pasund... aa, aga ma üldse räägin vähe asju, millega teistel midagi peale pole hakata =P

Krt teab, tõesti. Äkki inimesed, kes armastavad rääkida, saavad mingi rahulduse valjusti unistamisest?

Kaur Virunurm ütles ...

Inimesed ostavad reisi- ja kokaraamatuid täpselt samal põhjusel. "Kunagi lähen ronin Everestile". "Koolivaheajal teen vägeva burgundia pajaroa."

väga väga naine ütles ...

Päriselt v?

Uskumatu ...
(Refrään, mantra jne)

Rents ütles ...

No umbes nii, nagu sina räägid teemal "kui see ja see tehtud, saan lapse". See on ju ka valjult unistamine (kaasnegu siis sellega samal ajal eesmärgi poole rühkimine või mitte).

väga väga naine ütles ...

=) Noooh ... mul on konkreetne plaan, mitte "KUI see ja see tehtud, saan lapse", eeldusel, et KUI see ja see tehtud ei saa, last ka ei saa =P

väga väga naine ütles ...

Kuigi pealkiri on ses mõttes mööda, et ma planeerin ju küll. Lihtsalt tunnustan ainult konkreetseid plaane.
See "mis ma teen, kui kool läbi" või "Haapsalus oleks tore elada" või "aga kui armuksin" ei ole teema, millel isegi väga mõtleksin, rääkimisest rääkimata.

Jaa, arvasin nii ka 23 aastat tagasi. Üks mu lemmiktsitaate juba tollest ajast on Tove Janssoni "Muumipapa memuaaridest", kus Sekeldaja-nimeline tegelane räägib, et tal oli üks sugulane, kes õppis senikaua trigonomeetriat, kuni tal kõik vurrukarvad sorgu vajusid, ja siis tuli üks Urr ja sõi ta ära. Ja seal ta siis kogu oma tarkusega oli: Urri kõhus.

Minu suhe plaanidesse on selline, et kui sul on konkreetselt vaja trigonomeetriat osata mingi asja jaoks - tee ära! Õpi! Aga kui see on niisama, igaks juhuks, äkki on millekski hea - võiks äkki teha hoopis midagi, millest tead ka, milleks see hea on?!

... hea nõuanne ka mulle endale.
Ei tee mõnesid asju, mille kasutegur küsitav =) Ütlen ära.

Rents ütles ...

See sugulane õppis ju trigonomeetriat, sest see oli tema arvates huvitav. Nii et põhimõtteliselt on raamatus tegu nerd-shaminguga.

väga väga naine ütles ...

Oh, see oli ainult üks tegelane ju, kes niimoodi ütles. Lihtsalt juhtumisi see, kellega ma end kõige rohkem samastasin..