kolmapäev, 22. november 2017

Nii, üks asi jälle möödas, edasine elu ees

Mu kursaõde, keda pole nt 3 aastat näinud, tuli raamatuesitlusele ja tõi mulle kotitäie toitu.
Kohvi ja vinnutatud vorsti ja makarone ja glögi ja beseeküpsiseid ja ingverimoosi ja juustu ja marineeritud kurke ja mis mõttes nii toredad inimesed on olemas?! Nagu ... mul on hea meel kõigi üle, kes käisid ja mind vaatasid, seal oli üks tita ja üks varsti-sünnib-veel-kõhus-peidus-tita ja ma sain lilli (isegi mulle osad meeldisid!) ja šokolaadi ja Varrakult Atwoodi "Teenjanna loo" uustrüki ja Belialselt sitaks kiita, aga see kõik oli siiski normi piires nunnu.
See kursaõde - kes on üks mu lemmikuid, mäletate? - ületas normi.
NIIIIIIIIIIIIIIII nunnu!!!!

Krt, maailmas ON häid asju ja inimesi, TASUB nende pärast elada ja parimat püüda!

Muidu: olen nii krdi väsinud, et midagi muud väga öelda ei jaksa.
Nii väsinud, et magada ka ei taha.
Nii väsinud, et maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, ent toidukoti kinkinud kursuseõde meenutab siiski, et MIDAGI head on.
Ka kõige mustemate prillide läbi vaadates.

Hmmm ... Midagi peale "ma olen ikka nii oivaline, kuigi ma ise seda ütlema pean, ja hetkel samas oma suurepärasusi eriti ei adugi," kirjutada pole.
Vbla oleksid pildid heaks enese upitamise võimaluseks veel?

Ach, muide - mul ühe sõbra suust tuli tõde kuulata ja sain ise ka selgemaks, miks sedasi inimestes ääretult negatiivseid reaktsioone esile toon.
Ja sellest üldse aru ei saa, sest ... miks?!
Et no - jaa, reaktsioon on reageerijas, aga no misMÕTTES ikkagi?!

Tegelikult on ju väga lihtne.
Mina kirjutan endale ja endasugustele. Meil on tõesti vaja endale meelde tuletada, et olen torm, et teised võivad persse käia ning ei ole vaja põdeda. Sest meie loomulik reaktsioon on olla nii leebe, nii leebe, anda kõigile enda arvelt ja siis veel natuke oma säästuarvelt ka, sest tahaks ju need kurvad silmad veidi rõõmsamaks teha, ja kui endale kogu aeg ei meenuta, lähebki meelest.
Ei. Ole. Vaja. Enda. Arvelt. Anda.

Elik mida ma kirjutan, on oluline kontekstis. Minu ennasthävitava leebuse omas. See on oluline mulle ja minusugustele.

Liiga leebed inimesed võiksid rohkem teisi persse saata, sest kui nemad ise ka enda järgi ei valva ja enda eest ei hoolitse, kes seda veel teeb? Ei keegi.
Aga kui mitte seda konteksti näha ...
(Ja oo, mõned ei ole näinud või on näinud, ent ei ole adunud.)
Siis --- noh, siis saadaksegi NIIIIIIIIIIIIII mööda aru, et ma ei suuda ja lähen rikki juba sellele mõtlemisestki. Sest mis MÕTTES?!
Jah, inimesed on lollakad, ent mõned ikka eriliselt.

Reaktsioon on reageerijas, mitte selles, kelle peale reageeritakse. Me ei näe inimesi nii, nagu nemad on. Näeme, nagu meie oleme. Ei ole nõnda labane side, et kui pead kedagi lollakaks, oled ise lollakas (=P), aga kui sa pead kedagi lollakaks, oled sa inimene, kes on kaldus mõtte poole "inimesed on lollakad".
Ja see ei ole teistes. See on temas. sinus. minus.
Me reageerime nagu MEIE oleme. Paula ka rõhutas seda hiljuti võrgupäevikusse jäetud kommentaaris, aga sel hetkel olin juba liiga katki, et mõelda muud kui "mhmh, ma tean seda, me oleme ühte verd, sina ja mina - aga IKKAGI on valus mitte mõistetud olla!"

Mittemõistetud.

See on üks mu isiklikke tragöödiaid. Tunne, et ma olen valesti, teiste iseenesestmõistetavused on hoopis teistsugused, ma olen mingi puudega, ma ei oska!
(Ei noh, olen muidugi. Puudega.
Muide, ongi nii, et uue töövõime-seaduse järgi ma pean end töötuks registreerima ja tööbüroos valetama, et tahan lepingulist tööd, sest minu töö ei ole riigi silmis töö?! Kahtlemata, ma olen ju VALESTI, ei mahu ühtegi pidi seadustesse, peaksin ikka teistsugune olema ...
Või siis mitte. Olen, kes olen, ükssarvik, mitte hobune, ja ei pea mängima hobustele tehtud reeglite kohaselt.)
(Aga nojah, nad oma rahasüsteemid teinud midagi muud arvesse võttes, kui minul anda on. Kas ma pööran koonu taeva poole ja tõden, et polegi mul vaja, või lähtun sellest, et pontšikud on kõigile, tuleb lihtsalt kaks teesklevat liigutust teha, et nad kätte saada?)

Iga kord, kui must aru ei saada, tuleb see mittemõistetud-järelikult valesti-tunne eriliselt esile.
Inimesed mõtlevad teistmoodi, mina siis ei olegi inimene. Ju.
Vist?
Või ikka olen ja inimesed on erinevad, kõik on erilised - aga krt, mina ka. Mina ka!!!

Oota, ma pidin vist raamatuesitlusest kirjutama?

Selle osas, mida loovkirjutan, on mul sama probleem.
Mitte romaani puhul eraldi, vaid KÕIGE suhtes, mida loon.
Tahaksin mõistetud olla - aga pidevalt tuleb tagasisidet, et inimesed ei saa aru, sooviksid kõike pulkadeks lahtivõetuna, lahtiseletatuna, punaseksvärvituna ... Ja mina nii ei taha teha.

Aga Veiko Belials rääkis esitlusel nii kaunilt pisikestest asjadest, mis on mu loos kogu aeg taustal, kuidas moodustuvad kihid ning palju saab mõelda rohkema üle, kui pinnal olev madistamine. On pisemaid asju, sõnamänge, nalju - ja väga suuri. Aga midagi ei hõõruta näkku, lugeja saab ise avastada.
See on see, mida teen, see on see, kuidas mõtlen, ja nii TORE on, et keegi selle välja ikka ka luges.
Sest kirjandusest tahan mina lugejana, et mulle esitataks küsimusi - mitte et mulle antaks vastuseid. Kui tuleb "nii on hea, nii on halb, nii peaks elama" moraal läbi teosest, lähen kohe lukku, sest kes krt on see kirjanik, et teada, mis on hea ja mis halb? Teine krdi inimene, aint lollim kui mina, sest arvab, et tema teab, mismoodi on hea elada ja mismoodi paha.
Mina küll mingite universaalsete vastuste olemasollu ei usu.

Nojah, ja kirjutan ju ikka selliseid lugusid, nagu ise lugeda meeldib. Elik siis selliseid, kus ei anta vastuseid. On küsimused - ja mõne tegelase "tema valis niimoodi"-vastus.
Aga mitte moraali "nii on hea valida, nii halb".
Jäkk.

Krt, pilte veel pole, ent postitus on valmis. No tuleb siis piltideta.

Või! Või panen hiljem üles, kui mõni hea mulle saadetakse! Siia sisse kuskile!

20 kommentaari:

Kylli ütles ...

See töötuna arvelevõtmise koht kehtib ainult osalise töövõime puhul (või noh, aktiivsusnõude täitmise koht, seal on muud asjad ka, mida arvestatakse lisaks töötamisele, FIE või OÜ juhatuses olemine nt, lapse kasvatamine, õppimine). Puuduva töövõime puhul aktiivsusnõuet pole.

PS! Kursaõe ja raamatu pärast rõõmustan kaasa ja palgapäeval lähen selle sihiga raamatupoodlema ka ;)
PPS! Ilma sind IRL tundmata kujutan sind vaimusilmas miskipärast suurepärase ja päriselt-päriselt asjaliku kogemusnõustajana ette ;)

väga väga naine ütles ...

Awwww!!!

Aga mul ongi osaline. Kuna ma tegin eelmise taotluse veel vanal ajal töövõimereformita, siis 80% töövõimetust.

Ja ma tegelt teeks tervishoiuvaldkonnas hea meelega tööd. Kogemusnõustajana või lausa õena või ... Lihtsalt mu suutlus seda teha on väga piiratud - 2x nädalas 4 tundi nt. Eriti ei taheta tööle nii napi suutlikkusega.

Kylli ütles ...

Sul on nüüd uue hindamise aeg lähenemas? Ma omalt poolt oskan seda soovitada, et ise tasub hästi põhjalik olla taotlust täites, sh kirjeldada ka kõike seda, mida taotluses otseselt ei küsita, igal pool on vabatekstiväljad ka (kõige mugavam - tee e-töötukassas, saad suvalises sammus salvestada ja hiljem jätkata) + veenduda, et kõik terviseandmed päriselt ka digiloos olemas oleks (eriti psühhiaatrilistega - kui neid on - on sageli ikaldus).

Kogemusnõustajana võiks 2x4h nädalas vms vast täitsa võimalik olla? Ja samas, võibolla töötuna arvele võtmine / arvel olemine kõige hullem lahendus polegi, vaatasin just, et töötukassa koolituskaardi koolituste hulgas on kogemusnõustaja koolitus ka täitsa olemas.

väga väga naine ütles ...

Ma juba tegin kõik ära. Töövõimeankeedid jms - ja mul oli sitaks kirjutada sinna lisakastidesse.
Noh, tõesti - vbla kogemusnõustamine oleks hea teema?
Näeb =)

Ingvar ütles ...

Et siis inimesed on lollid, endiselt, ehh. Muidugi võib see ärritada, a mul suht suva, see ei takista VVN-i aktsepteerimst. Näiteks Sokrates läks veel kaugemale, tema ütles: "Ma tean, et ma midagi ei tea". Suuremat poolehoidu ta küll ei pävinud oma kaasaegsetelt, kuid tema kõrval ei ole isegi 2500 aastat hiljem end rumalaks pidada.

See, kas küsimusi küsida, kas need võivad jääda vastuseta, oli teema fb-s. Seal kogus üks luuletus 100 kommentaari ja umbes 40 'laiki', ja seda fb-s. Kahju ainult, et linki ei saa jagada, luuletaja võttis postituse maha, arusaadav ka. Lühidalt: tegeleti kunstipiiride ettekirjutamisega, deem , hell teema. Ja sellist asja, kus esitatakse kunstis ainult küsimusi, laideti maha. Põhjenduseks toodi, et siis on kunstnik jäänud poolele teele, ei tea ise ka vastust. Vot siis. Rääkimata muudest nõudmistest.

Õnnesoovid raamatu puhul:)

Ingverimoos - urr.

väga väga naine ütles ...

No aga ei teagi ju ise vastust!
See ongi point!
Kes krt saaks _teada_ oluliste igavikuliste küsimuste vastust? Mis on olulisem, headus või vabadus? Inimese tasandil? Aga riiklikul? Aga ühiskondlikul? Aga ... Kas rikkus, igavene noorus, ilu ja palju seksi teeb õnnelikuks? Mis puudu jääb, kui ei? Kas see ongi kõik, mis loeb, kui jaa? Mismoodi elada, kui reeglid on sellised ja sellised, karistused sellised ja sellised, kas käia reeglite järgi või mitte?

Minu meelest on ääretult tobe arvata, et kellegi teise vastused oleks paremad kui minu omad ja mina lugejana küll ei taha, et mulle ÖELDAKS asju. "Nii on hea, elagem nii"?
Öäk.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Helget olemist!

Lugejal tekib ikka ju reeglina mingi oma vaade/mõte loetule või siis ei teki? aa see, mis puudutab teiste poolt tehtud tegude/öeldu arusaamist läib nn oma arusaamise, eks see ole inimloomale omane. nõuab hunnikut aega harjutamist ja meenutamist, et ei saa lasta laekuvat infot läbi oma vaatenurga. eks olegi igale oma.

väga väga naine ütles ...

No minu arusaamine on vahel "Aa, ta üritab mind õpetada, kuidas elada. Tal on mingid valmis vastused. Eriline lollakas," ja ma ei loe edasi.
Mind ei huvita ka tegelaste käekäik, kas nad jäävad ellu, abielluvad, saavad kuningaks või kuningannaks vms. Mul on igav, kui näen mudelit tööle hakkavat, arvan väga ette, mis juhtub.
Ma ei taha vastuseid "nii saab, nii ei saa".
Ma tahan küsimusi. Mõelda "mida mina sellises olukorras teeksin?", lugeda kuidas tema valib? Mis juhtub? Kuidas juhtub?

Kui hakkan lugema ja kohe on näha, et need kaks lähevad paari, sellel veab, sest siuke truu tööline saab kasvõi lotovõidu abil raha, vbla lihtsalt teenib ka, mingi uudse leiutisega, kuidas rohkem tööd tehtud saaks, ja sellel läheb halvasti, sest ta lööb koera jalaga, mul ei ole mingit motti edasi lugeda.
Sellised selged mustvalged lood on enamasti ka keeleliselt küündimatud, sest kui autor ei suuda keerulisemaid tegelasi ja lugu välja mõelda, ei suuda ta normaalses keeles ka kirjutada.
Aga noh - ka neil on publik.

Coelho ja Reeli Reinaus, neid loetakse ja mitte vähe.

Nipitiri ütles ...

Pole Reeli Reinausi raamatuid lugenud, aga kirjastused Varrak ja Tänapäev, mis tema raamatuid on avaldanud, on minu jaoks tavaliselt siiski kvaliteedimärk. See autor on Sulle korduvalt jalgu jäänud. Pole mõtet keskenduda mitte teiste puudustele, vaid arendada iseenda tugevusi.
Kogemusnõustaja võiks küll Sinu teema olla..

väga väga naine ütles ...

Jah, on ette jäänud ja jääb veelgi. Et sihukesi ilmutatakse ja loetakse, tõestab mu jaoks (lisaks Trumpi valimisele), et inimesed ON lollakad.
Sest mina olen mõlemat lugenud - ja korduvalt, suutmata uskuda, et miski nii populaarne NII halb on.
Ma pidin ju kusagil eksima nende raamatuid jälestades?!
Aga ei.
Ei.

Kaamos ütles ...

Nii hea on lugeda heade inimestega suhtlemisest. Olgu neid su teel palju.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma ühtelt poolt olen nõus su Coelho-Reinausi hinnangutega. (Olen mõlema raamatuid sirvinud, mitte päris läbi lugenud.)

Aga teiselt poolt - nii ongi, et liht-kirjandust ja rämpstoitu süüakse rohkem. Eesti kõige kuulatumad bändid on mingid süldikad. Kõige loetumad veebilehed on elu24 ja sarnased. Kõige vaadatumad seriaalid on... ee ma ei tea mis, aga no midagi, mis vaimu just ei ergasta. Nii on, selle üle imestada ei ole mõtet.

väga väga naine ütles ...

Ma ikka imestan =)

TasakaaluKunstnik ütles ...

see on põhjus, mis ma telekat ja filme üldjuhul ei vaata, va üksikud erandid. st kui juba esimese veerand tunniga on kogu ülejäänud lahenduskäik teada, siis milleks üldse...

raamatutega on lood vähe teised, nende puhul olen ma harva koperdanud millelegi, mida ma pooleli olen jätnud. Samas ma eelistan raamatuid alati filmidele. jällegi maitsküsimus.

aa kogemusnõustamisele võiksid mõelda küll.

Head!

Paula ütles ...

Kas sa arvad, et need "teised", kes mõtlevad teistmoodi kui sina, need on teisel pool joont ja mõtlevad kõik ühtemoodi?
Sa ju ometi ei arva, et sa oled ainus, kellel on probleem, et temast aru ei saada?
Naljanaine oled!

väga väga naine ütles ...

Ei, ma ei arva =) =) =)

väga väga naine ütles ...

Just avastasin, et tegin postituses su nime kirjutades vea.
=) No parandasin.
Seal on mingi side selle arusaamatuste hädaga, midagi sel teemal, kuidas ka parimate kavatsustega tehakse mööda, ise teadmatagi ... aga ma ei ole päris kindel, milline see side on täpselt.

Kaur Virunurm ütles ...

Paula, meile on normaalne panna ennast miskisse gruppi ja vastanduda kogu ülejäänud maailmale. Ja me tõesti arvame, et see ülejäänd ilm on ühetaoline.

"Olen naine. Kõik mitte-naised on sead."
"Olen autojuht. Kõik jalakäijad, trammijuhid, ... on värdjad."
"Usun jumalat X. Kõiki, kes usuvaid jumalaid Y või Z või ei usu üldse, tuleb tule ja mõõgaga töödelda."

Olen jalgrattur, hiidlane, investeerimispankur, vanaema. Kõik kes ei ole, on lollid ja ei oska elada.

See, nagu öeld, on üldinimlik ja normaalne mõtlemine-käitumine.

Ingvar ütles ...

Mhmh, see vastandumine kui uusnormaalsus on ju täitsa pädev. Sõidan rattaga, siis on autojuhid kaabakad, muudkui kihutavad. Liiklen autoga - no mida need jalgratturid aina töllerdavad keset teed, mujal on samuti võimalik sõita.

Televiisorit vaatan üsna vähe. Sellisest saatest nagu "Su nägu kõlab tuttavalt", või mis ta oli, ma üldse aru ei saa. Mis summa eest seda tehakse? Selle rahaga võiks teha parem mitu saadet "Kodutunne". Aga noh, "It's a big business, Roger", nagu ühes Surmarelvas öeldi. Meelelahutust on vaja, sest kui ei ole tsirkust ja leiba, hakatakse jalgu trampima.

Paula ütles ...

😁
Siis võtab see normaalne olemine ikka roppu moodi energiat.
Vabal võib vahele jätta