teisipäev, 5. detsember 2017

Haiglad on ikka imelikud kohad

Otse sünnitusmajast (no ma käisin haiglas, mis on ühtlasi sünnitusmaja) reportaaži ei tee, sest seal ma sain kirja täpselt niipalju: "Haiglad on ikka imelikud kohad."

Ka nüüd, kodus, teen seda postitust ilmselt pool igavikku, sest laparoskoopia võib ju normaalsele inimesele suht tühiasi olla, aga mina ei ole normaalne.
Nagu ... antud juhul kehaliselt.
Näiteks "samal päeval koju" mul küll kõne alla ei tulnud. Magasin, jõin vett, käisin vetsus, magasin. Vahele võtsin valuvaigisteid ka, sest pisikesed augud kõhus väga ei seganud, aga laparoskoopia osa on kõhu gaasi täis pumpamine, et asjad seal veits nähtavamad oleksid, gaas surub närvide peale ja selgub, et närvivalu kiirgab sealt sageli õlgadesse. Võib nädal aega kiirata. Mul on veel hästi läinud, et valus on aint üks õlg.

Aga iiveldus - ma eile sain terve päeva jooksul alla kuus piskisest ampu sööki, neist kaks õuna oma, kus phmt hammustasin koore ära, närisin pool igavikku, siis neelasin alla - ja pearinglus ja nõrkus ja ... tegelt tasuks vist magama minna.
Mu poeg läks kusjuures iseseisvalt kodust kooli täna, kuna mind ju ei olnud, olin haiglas. Nüüd ta on koolis. Ja ma olen üleni "awwww!", sest tegelt mõtlesin, et ta äkki ei saa mindud, ja panin selle oma teadvuses riiulisse "maailm ei lähe seepeale hukka".
Ent ta läks kooli!! Ise! Awwww!!

See õlavalu on kohati ikka räme. Tundub küll, et misasja, õlg valutab - aga kui ta asja korralikult ette võtab, ei ole nagu tugev lihasevalu, ei ole isegi nagu kõõluse venitusvalu, on terav ja nii tugev, et kui selline hoog kauem kestaks kui paar minutit, uluksin nutta täitsa kindlalt.
Õnneks seni pole kestnud, asi on enamasti seal "kõõlusevenituse valu" juures ning ibukas võtab ajuti ka selle maha.

Ma küll olin nii palju ettevaatlik, et päevaks pärast oppi kavu ei teinud, aga kuidagi see ootus, et ach, tühiasi, ma lihtsalt olen väga ettevaatlik, oli üleval.
Nüüd ma kärvan siin tasakesi.
Iu.

Aga haiglad on imelikud ikkagi. Sest seal saab näha, millised inimesed ON. Arstid ja õed on enamasti väga toredad ja lahked, aga hooldajad, valvelauas istujad, registraatorid võivad olla kas hästi sõbralikud ja lahked või kohelda sind nagu asja.
Ma arvan näiteks, et mind raseerinud tädi võinuks muud ka öelda, kui "Heitke sinna pikali, aluspüksid jalast".
Et ta raseerimisega hakkab tegelema, sain alles siis aru, kui mu pealt karvu maha kraabiti. Ja üldse oli kogu see haiglassesaabumine jama jama otsa, sest ma läksin natu valesse kohta (haiglas on mitu korpust) ja käisin siis kõik nad läbi, vahepeal ka sinna esimesse valesse kohta taas tagasi minnes, sest ega ei saanud mulle ju ometi seletada, kuhu ma tegelikult minema peaksin, oli vaja kala näoga passida ja öelda: "Ei, meie ei võta haiglasse."

Nagu DOHH!

Kuna sestsaati, kui ma peale raseerimist taas palatisse sain, kohtasin ainult toredaid inimesi, on mu esialgne "Appi, appi, kuhu ma sattunud olen?!" taandunud, aga algul oli küll päris hull tunne. Paralleelmaailm, kole paralleelmaailm, emake maa, tegelikult oledki selline?!
Aga seal oli tööl üks õde, kellega koos ma oma lõputööseminare tegin, ja ta oli nii tore. Tema pärast ma näiteks tean asja õlavalu kohta. Keegi teine ei seletanud.

Aga noh, kogu selle vaeva ja jama tagajärg on, et mul ei ole vasakus munasarjas enam endometrioosi ning edasi uutele võitudele.

3 kommentaari:

Manjana ütles ...

kas sul on probleemid parema õlaga?

väga väga naine ütles ...

jaa =)

Manjana ütles ...

ma olen selgeltnägija!
ei, tegelikult ei ole. mind huvitavad tšakrad ja ma tahaks teada milline vaimne probleemiga õlgadega täpselt seondub. kuna mul on alates suvest probleem vasaku õlaga, siis ma arvasin, et selle teema probleemid peaksid meil kardinaalselt teistpidi olema. aga ma veel täpselt ikka ei tea. kui mõistatuse ära lahendan, läheb õlg korda :)