neljapäev, 7. detsember 2017

Nutt ja hala

Mul on nii halb olla!

Viirus, mis võttis suuna kadumisele õhtul enne operatsiooni, tuli tagasi täie rauaga, kui ma oma immuunsuse opiga maha võtsin, ja mul on nii kuradi halb. Oleks kõrge palavik või kõhuvalu või midagi, oleks selge: infektsioon, rallib erakorralisse. Aga ei, mingit valu pole (isegi õlgades ainult natukene, vasakus ka), 37.2 ja lihtsalt süda on paha.
Ja on paha.
Ja on paha.
Oksendamine ka ei õnnestu, LIHTSALT paha.

One Piece'iga jõudsin olevikku. Nüüd pean nädal aega enne igat uut episoodi ootama. Mis jätab aja vabaks lemmikkohtade (mida ikka on) ülevaatamiseks, ent kuna OP on suht ainus kindel koht, kust ammutada "maailm on osaliselt ka tore" teadmist (sest toredaid kohti on veel, aga et nt Erikson tapab kohati tegelasi aeglaselt, lastes mul süüvida tundesse, kus mu lapsed on värskelt tapetud ja jalad maha löödud ning mind vägistatakse jälle ja jälle, pole see päriselt LOHUTAV), siiski nõme ka.
Seda enam, et inimeste lollus on alati raskem kanda, kui haige olen.
Haigus teeb mu kuidagi hapraks ja paneb endas kahtlema ka seal, kus mõistus küsib: "Misasja?! Maailm saab hakkama, sina ei pea inimkonda targaks õpetama, inimkond on tühiasi ja võib olla või mitte olla, see ei ole sinu asi."

Siis ma olen 2 minutit rahulik, kuni see meeles püsib, aga ununeb kohe ära, kui endaga aktiivselt ei kõnele.
Sest mul on nii halb ja kõik halvad asjad tulevad meelde kogu aeg.
Rõhutavad end.
Keerlevad ja pöörlevad mu vaimus ning nühivad end igale poole vastu, et ikka KÕIGEL halb maik oleks.
Kuidas peaks mõtlemine halbadele asjadele, mida pole, mind rõõmsamaks tegema? See on lihtsalt lisaks halbu asju, mille pärast piinelda ju. Nagu mul reaalselt olemasolevatega juba piisavalt muresid poleks.
Väga veider.
See aitab inimesi v? Et nad rõõmustavad, et on soojas toas ega mõtlegi seepeale automaatselt, kuidas oleks olla külmas õues, teadmata, kus magada, teadmata, kuhu minna, tundmata kedagi ning oskamata midagi teha?
Ma muide tean seda tunnet. Tehtud, kogetud, elasin üle.
Aga on räme, kui meelde tuleb, ikka.

Maailm on musta laega, vend.

Kommentaare ei ole: